Viljavihud. Jakob Mändmets

>

      Algus

      Juba viiendat päeva viibisime söömata, joomata ja magamata taganemise teel. Elu alalhoidmise mõte täitis meid ja andis ka ikka uuesti rammu jõupingutamiseks. Meid oli vallanud hullumeelne hirm, meil oli arusaamine, et põgeneme hukatuse eest, mida keegi ei jaksa kinni hoida ja mis viimakski, jõudes meile järele, matab meid enese alla. Siin ei suudetud mitte midagi mõtelda, otsustada, ei suudetud välja arvata abinõusid, millega oleks vähegi võimalik kergendada meeleheitele ajavaid tunde. Sõjameeste hulk oli muutunud igasuguse korra kaotanud pelgurite karjaks, keda pani värisema kas või tee äärest põõsast üleskargav jänes. Ka kõige julgemad meie hulgast mõtlesid hirmuga: “Kui nüüd meid kohtaks kõige väiksemgi vastase salk, siis võiksid nad tappa niikaua, kui väsiksid. Ei ole jõudu, mis suudaks meis tõsta vastupaneku vaimu.”

      Nii kaugele kui silm iganes ulatus, paistsid põgenejate vägede hulgad. Tuul keerutas üles halle tolmupilvi ja nendes vehkisid edasi, nagu pehmes, lämmatamapanevas vahus, sõjaväe voorid. Lahjad, jõuetud ja üleni urmsed hobused tõmbasid valjude piitsalöökide sunnitusel viimse jõuga raskeid vankreid. Nende seljad, küljed ja puusad olid täis sügavaid vermeid, kust nirises alaliselt verd. See pahtus ruttu külgedel, seganes tolmuga ja nüüd näis, nagu oleks seotud nende ümber jämedad nöörid. Kui keegi hobustest maha langes aisade vahel, siis lõigati rihmad katki ja lükati loom kraavi. Siin ja seal leidus veel halastaja süda – see jooksis juurde ja laskis loomal peast läbi revolvrikuuli.