Tõsi, jah!. Anton Hansen Tammsaare

n>

      TÕSI JAH!

      Teo Mikk on vana mees, vanem kui kõik ümberkaudsed elanikud. Ta mäletab veel teoorjust ja on oma püksid sealt paigalt, kust harud välja kasvavad, mitmekordseks tarninud, et kupjakepp kergem oleks kannatada. Ta on mõisas ööseti rehti peksnud ja pahempidi pöördud kasukaga pahmahobuseid hirmutanud, et nõnda ehk mahti saaks kusagil nurgas pisutki tukastada. Ta teab õudseid ja huvitavaid lugusid, aga ei armasta neist rääkida, nagu talitaks ta rahvasõna järele: “Kes vana asja meelde tuletab, selle silm peast välja.” Hakkab aga vahel mõni teine mineviku mälestusi heietama, siis kiidab Mikk: “Tõsi! Tõsi jah! Täitsa tõsi! Tõsi, tõsi, tõsi! Nojah, see on üsna tõsi! Päris selge tõsi! Nii tõsi, kui ma siin seisan!” ja nõnda edasi, kuni ta neidsamu sõnu uuesti mõnesuguses teisendis kordab. Need järelkiitvad sõnad on tal seevõrra luusse ja lihasse kasvanud, et ta neid igal silmapilgul tarvitab, et ta ilma nendeta nagu eladagi ei oska. Isegi ta kehakuju oleks nagu nende sõnade kohase välimuse omandanud: pikk, nõtkuv, painduv, igale mõjule allaandev, siiski kõige peale vaatamata endine Teo Mikk, kes pikka kuube seljas ja nahkrihma vööl kannab. Lähemalt vaadates tundub, nagu ei liiguks ta huulil alaline “tõsi jah” sugugi sellepärast, et tal omal arvamisi pole, vaid et ta naeratades teiste arvamistest mööda läheb, neid ei mikski pannes, seega nagu öelda tahtes: elage minu päevini, kannatage niisama palju, kui mina olen kannatanud, siis saavad kõik sõnad ja arvamised nii tähtsusetuks, et nad vastuvaidlemise vaeva ei tasu.

      Mikk kiidab kõigile järele, on kõigi arvamistega nõus, aga oma eluviisi, oma tegusid ei muuda ta sellepärast karva väärtki: nagu oleks ta kusagilt teisest ilmast pärit, mida nüüdse aja inimesed enam ei tunne ja mille üle nad ainult kuulu järele otsustavad.

      “Hakkavad na mustad pilverünkad käima, täna tuleb tõesti vihma, teeb loo märjaks,” ütleb heinaajal Saueaugu peremees, kelle juures Mikk juba ammust aega on elutsenud, esiteks sulasena, nüüd vabadikuna.

      “Tõsi jah, teeb loo märjaks,” kiidab Mikk.

      “Ei täna vihma tule, näe, tuul lahutab pilved ära,” vastab sulane peremehele.

      “Tõsi, tuul lahutab ära,” kiidab Mikk naeratades, nagu tahaks ta tõepoolest öelda: “Missuguseid tühje sõnu räägitakse!”

      “Mis peremehel viga, tema võtab oma loo hulga rahvaga varsti üles,” lausub saunamees, “aga saunamees, vilets, olgu ise peres ja jätku oma loog hundi kuivatada.”

      “Tõsi, tõsi, hunt kuivatagu saunamehe heinu,” on Mikk ka siin nõus.

      “Sa, Mikk, võiksid meile õige appi heinamaale tulla,” ütleb saunaeit.

      “Päris tõsi, eks ma või tulla küll,” vastab Mikk, aga tal ei tule uneski mõttesse oma sõnade järele talitada. Ennem lamab ta aia ääres lepapõõsa vilus, mõtleb ja mäletab ning sõnab vahetevahel iseeneses: “Tõsi! Tõsi jah! Täitsa tõsi! Tõsi, tõsi, tõsi!”

      Siia tuleb karjane lõuna ajal mõnikord temaga juttu ajama. Ka temale kiidab Mikk väärdumata rahus kõige lapsikumaid asju järele. Sellepärast armastab poiss temaga juttu ajada, siin pole arvamiste lahkuminekut karta. Hoopis teine lugu on teise pere poisiga. See hakkab varsti vaidlema ja riidu norima. Ehk kui ta veel ristiinimese viisil riidlekski! Aga ei. Ta keerab sul juuksesalgud ümber “kotinõela” ja ajab sulle siis pöidlad silma. See on pagana valus. Sellepärast ei armasta Saueaugu poiss temaga riielda, ja et jutuajamisest peagi riid võib tõusta, siis hoiab ta ka jutuajamise eest.