aasale Mamie’le, kallitele kaksikutele Sirjale ja Sandrile ja minu ülejäänud perele maakera mõlemal poolel
PROLOOG
On 12. jaanuar 2010. Kell hakkab saama viis õhtul. Olen oma neljanda korruse kabinetis, mis asub ÜRO Haiti Missiooni peakorteris Port-au-Prince’is. Istun kuulikindla klaasi taga, kust avaneb vaade koridorile ja liftidele ÜRO eriesindaja kabineti vastas. Näen paari kolleegi trepist alla jooksmas ja protokollitöötaja Jessica vilksatab korraks minu aknast mööda. Kuna õhtu hakkab kätte jõudma, on majas inimesi liikvel üha vähem ja vähem. Oleme kabinetis kahekesi – minu meeskonnakaaslane Karimou istub teise akna all, kust avaneb vaade hoone siseõuele ja allpool laiuvale linnale. Kolleegid Pierre ja Kate on just mõned minutid tagasi välja astunud ja Björn on hoopis teisel pool linna meie järgmist liikumist ette valmistamas. Libistan vaikselt kokakoolat ja ootan, Karimou on keskendanud pilgu arvutiekraanile. Selles meie töö põhiliselt seisnebki – ootamises. Mõlemad kaitsealused, nii härra Annabi kui ka härra Da Costa, on kõrvalkabinetis koosolekul Hiina rahvavabariigi politsei delegatsiooniga. Meie ootame selle koosoleku lõppu, et siis tegevusse asuda.
Kõigepealt tunnen tooli all kerget võnget, siis hakkavad seinad kõikuma. Mõne sekundi pärast hakkab terve maja juba tugevasti värisema ja põrand minu jalge all tantsima. Mõtlen: what the fuck!1, hüppan püsti ning üritan kabinetist väljuda, et kontrollida oma kaitsealuse olukorda ja ta majast välja saada. Tundub, et Karimou on samale järeldusele jõudnud. Ta röögib: „Move!!!”2 ja tormab kabineti ukse poole. Jõuan oma lauast ainult mõne meetri kaugusele, kui põrand minu jalge alt kaob ning lagi ja seinad kokku kukuvad. Sekund enne seda näen Karimoud just koridori jõudmas. Pööran ringi. Akna taga sajab alla tume tsemendi- ja rusupilv, millele järgneb vali mürin. Järsku on kõik kottpime, tunnen, kuidas mingi suur mass mind kusagile alla tühimikku surub. „See ongi nüüd lõpp!” jõuan mõelda, kui järsku mürin vaibub ja minu kukkumine peatub. Avan silmad ja köhin välja suure tsemenditolmuklombi, kuid ei näe enda ümber midagi. Koban pimeduses taskut, kus peaks olema mobiiltelefon. Käes! Telefonist kumava valguse abil näen, et leban rusude vahel, mis mõned sekundid tagasi olid minu kabineti seinad ja lagi. Kontrollin kiirelt oma seisukorda: mul pole suuremaid vigastusi ning käed-jalad liiguvad. Hakkan aru saama, et kokku on kukkunud kas osa majast või lausa kogu meie hoone. Olen sügaval lõksus. Peas keerlevad küsimused: mis juhtus teistega? Kus on kolleegid? Kas kaitsealustega on kõik korras? Siis ma veel ei tea, et läheb veel mitmeid tunde, päevi ja isegi nädalaid, enne kui nendele küsimustele vastused saan. Kuigi rusude alt pääsemise lootus on habras, valdab mind suur õnnetunne: hing on sees! Mis oleksid võinud olla minu elu viimased maised hetked, olid ime ja jumala tahte läbi muudetud minu uue elu esimesteks minutiteks.
UUED AVARUSED
Kuidas väikesest Atsalama küla poisist saab maailmarändur, kes tõestab Hemingway väidet igas sadamas leiduva eestlase kohta.
Väljas on mõnusalt jahe, vast ainult kahekümne kraadi ringis. Seda küll ainult tänu asjaolule, et istun restorani Trois Deck terrassil, mis asub Port-au-Prince’i taga kõrguvates mägedes. All-linnas on kindlasti vähemalt kolmkümmend soojakraadi ja pääsu selle eest pole: käes on juuli lõpp ja õige vihmaperiood pole veel alanud.
Nagu nimi Trois Deck ütleb, on restoranil kolm tasandit. Iga aste on maitsekalt sisustatud kohalike käsitöömeistrite valmistatud laudade ja punutud toolidega. Säravvalgetel laudlinadel lõhnavad vaasitäied paradiisilinnulillede õitega. Restorani nurkades on arvatavasti samade meistrite valmistatud metallkujud ning seintel metall-lehtedest vormitud plaadid ja ornamendid, mis kujutavad liblikaid, kalu ja külastseene. On vaikne pärastlõuna. Jahedust lisab restoranihoonet kattev tihe lehestik, mis jätab ainult ühest küljest avaneva vaate all orus õites punetavatele kuning-leekpuudele ja taamal kõrguvatele mäeahelikele. Terrassi kõrval on kolm rohelusse peituvat paviljoni, mis meenutavad minipiparkoogimaju. Sellistes majakestes on hea ja privaatne oma seltskonnaga istuda.
Mul pole vaja privaatsuse pärast muretseda: olen restoranis peaaegu üksinda, kui mitte arvestada kolmeliikmelist seltskonda suure ruumi teises servas ja ettekandjate armeed. Jah, kuigi restoran on inimtühi – ehk seetõttu, et lõuna on läbi ja õhtustajad pole veel saabuma hakanud –, loen kokku vähemalt kuus ettekandjat. Kõik erevalgetes laitmatult pressitud triiksärkides, mustades pükstes ja läikima löödud kingades.
Minu ettekandjaks on Joel, nagu tema rinnas olevalt sildilt loen. Joel on meeldiv kahekümnendates mehehakatis paljaks aetud pea ja laia valge naeratusega. Olen õnnega koos – Joel räägib veidi inglise keelt, nii et on lootust, et ta mõistab minu prantsuse-inglise segakeelt ja ma saan seda, mida tellisin. Samas, minu esimene soov – „Un Prestige, s’il vous plait”3 – tavaliselt mingit segadust ei tekita.
Tulin just jooksmast. Ega siin olegi palju kohti, kus jooksmas käia – sörkida saab kas trenažööri peal või siis linna taga kõrguvates mägedes. Tänavatel treenimine võrdub ekstreemspordiga – kui sa ei jää tap-tap’i4 või võrri alla, siis võid vabalt jala murda ühes lugematutest aukudest, mis kõnniteid kaunistavad, või libastuda tundmatul vedelikul, mis lõhnab nagu uriin ja piduriõli. Samas: kui jääd end rahvamassist läbi surudes jalgele ja läbid takistusribad õnnelikult, muudab see sind kindlasti tugevamaks ja osavamaks ning arendab tähelepanuvõimet ja kiiret mõtlemist.
Juuni lõpus kolisin elama mäeküljele, Laboule’i-nimelisse piirkonda. Nüüd on minu õnneks hea jooksurada kohe kodu kõrval olemas. See viiemiiline tee kulgeb üle orgude ja küngaste, läbi väikese puudesalu ja külade, kus mind sõbralikud kohalikud alati tervitavad ja poolalasti paljasjalgsed poisipõnnid minuga kaasa joosta üritavad.
Kohalikud on alati ülevas meeleolus ja jutualtid. Meievaheline jutuajamine koosneb enamasti paarist ingliskeelsest sõnast, näiteks „hello, hello!”5 ja tavalisest järelehüüdest „blan, blan!”6. See viimane tervitus võib mõnele tundlikumale inimesele kohatu tunduda, kuid muretsemiseks pole põhjust – üldjuhul on kõik välismaalased sõltumata nahavärvist blan ja seda hõiget kuuled tänavatel väga tihti.
Minu jooksurajalt alla vaadates on Port-au-Prince väga kaunis. Mitmesajameetrise kuristiku servalt avaneb hingemattev vaade tervele linnale ja lahesopile. Loojuv päike peegeldub mereveelt ja muudab kauguses sinetava lahe ühtlaselt läikivaks. Presidendipalee katus ja katedraali tornid säravad ja kogu linn paistab rahuliku ja unisena. Kui olen jooksmise lõpetanud, kõnnin väga sageli tagasi sinna mäeveerele ja lihtsalt istun, naudin all avanevat vaadet ning mõtisklen elu ja asjade üle.
Täna on esimene vaba päev pärast pingelist töönädalat ning seetõttu otsustasin, et ei viitsi kodus söögitegemisega jändama hakata ning lähen hoopis restorani. Trois Deck tundus olevat sobiv paik nii söömiseks, janu kustutamiseks kui ka hingetoidu saamiseks. Nüüd istun mugavalt punutud korvtoolis, jalad välja sirutatud ja käeulatuses külm pudel kohalikku õlut Prestige, millelt jääkristallid loojuva õhtupäikese käes vaikselt sulavad. Mõnikord mõtlen küll, millest see õlu tehtud on: Haitil on nimelt väga vähe viljakandvat pinnast järel. Samas on õllel linnase ja odra maitse täiesti olemas ja mekil pole viga midagi. Prestige on tugevam ja tunduvalt parem kui Ameerika masstoodangu õlled, millel maitse peaaegu puudub. Ja kangust on kah. Õlut ostes peab aga ettevaatlik olema ja vastu valgust kõik pudelid läbi vaatama, et pudelipõhjas mingeid „lisasid” poleks. Meenutab nõukogude aja õllesid, või kuidas? Pudel on omapärane, lühike ja paks, istub hästi käes. Kuulujutu järgi olevat üks Kanada õlletehas oma liinide uuendamise käigus otsinud väljavaateid, mida teha vana liini ja suure hulga olemasolevate pudelitega. Lahendus leiti Haitis, kus õlletehas terve liini ja pudelite varu ära ostis.
Olgu