k
JANI ABIELLUMINE
“Kaugel idapool paistis inimkallas hämara, varjudest värvilisena; nagu vaikne ääretu vaimudemaa, lebas lage meri vaikse taeva all – siin-seal libises mõni laev üle vesise tühjuse, liikudes nagu valgetiivuline merelind, liigkahvatu täpina läbi ääretu avaruse. Sinnapoole, läks ka päike, kes kui valge ingel külastab vaikset, jäässe eraldunud maailmanaba.”
See lugu juhtus enam kui viiskümmend aastat tagasi: Jan Vedder abiellus Margaret Faega. See oli Shetlandi suve hakul, sel põgusal, kirjeldamatult kaunil hetkel, mil merevaigukarva päike jääb nädalateks madalale lillakasse taevasse; rästad ja lõokesed laulavad keskööl ja kogu maa lõhnab kaugele lummavalt, salapäraselt ja imeliselt.
Kuigi kell oli alles üheksa, valitses Lerwicki linnas vaikus, sest mehed olid molvat püüdmas ning kitsad kiviplaatidega sillutatud tänavad ja väikesed sadamakaid olid täiesti inimtühjad. Üksnes linna purskkaevu laial kaevurinnatisel istus väike seltskond veekannudega naisi ja tüdrukuid, ulmataolises valguses kududes, naerdes ja lobisedes.
“Näete siis, ka Margaret Fae abiellub lõpuks; temagi abiellub nagu kõik inimesed.”
“Jah. Miks ka mitte?”
“Kes siis ei teaks, et abielukoormat on alguses kerge vedada, aga katsu lõpuni vastu pidada. Ega keegi uskunud, et Margaret võiks abielluda Janiga – mehega, keda rohkem tantsupeol kui kirikus näha.”
“Jah, räägitakse ju, et ega temast mehena suurt asja ole. Magnus Yool võib ta tirida ühte kohta ja Nicol Sinclear teise ning pruugib vaid Suneva Torril talle oma näkisilmi teha, kui Jan jätab kõik sinnapaika, et temaga koos jalutada. Ega tal endal õiget oidu ole, pealegi on temaga raske asja ajada, põikpäine teine.”
“Sedasi arvame me kõik, Gisla, ainult et sina ütlesid selle välja. Ent ärgem enam Jani kohta midagi öelgem, sest naiste jutust sünnib tihti vaid häda.”
Rääkijateks olid keskealised naised, kelle mehed ja pojad olid kalapaatidega merel, ning murelikke pilke mere poole heites tõstsid nad veekannud pea kohale ja hakkasid aeglasel sammul kodu poole minema, minneski veel kududes. Lerwickis oli tol ajal ainult üks tähtis tänav. See oli märkimisväärselt pikk, hargnedes ranna äärt pidi poolkaares lugematute treppidega ristuvateks kõrvaltänavateks või tupikteedeks, viies välja kaugel linna taga kõrguva künkani. Majad olid üldiselt suured ja mugavad, kuigi olid ehitatud kaunis korrapäratult. Mõne aknad olid mere poole, teised maismaale, ning nende katuseviilud ulatusid erinevate nurkade all igasse ilmakaarde. Paljude vundament oli uuristatud rannakaljusse ning lahe tasane vesi oli avatud uste ja akende all kuus jalga sügav.
Linnas valitses äärmine vaikus. Shetlandis ei olnud kaarikuid ega tõldu ning üksnes Shetlandi lambakoerte jooksumadin või mõne purjus madruse laul võis vaikust häirida. Kogu paigal oli omapärane, vanale maailmale omane väljanägemine, ja majade ustel seisvad nimed viitasid muinas-skandinaavia ja viikingite aegadele. Majades elasidki nende järeltulijad, sama kahepaiksed nagu nende esiisadki, kes veetsid suurema osa elust merel, magasid harva katuse all ja soojendasid end vaid aeg-ajalt kodukolde ees. Tugev, jumalakartlik, vaoshoitud inimrass, kes äkilistest tundepuhangutest ometigi kergesti süttis nagu kõik muinas-skandinaavlased.
Thorkelsite ja Halcrote, Yoolide ja Trailide hulgas tõusis esile ka Peter Fae nimi. Peteril oli Lerwickis kõige suurem pood, tal oli kõige suurem kalaküpsetamise koda, tal oli kõige rohkem paate. Tema linnast väljas asuv valgest kivist maja oli kahekorruseline ja hästi sisustatud, ning räägiti, et ta jätvat oma tütrele Margaretile 10 000 naela, Shetlandi tüdruku kohta väga suure kaasavara. Peter oli selgelt muinas-skandinaavlase masti, tal oli massiivne nägu ja oma rassile iseloomulikud nõtke jõulisus, rahategemise oskus ja sügavad religioossed tunded. Võib-olla oleks õigem öelda protestantlikud tunded, sest muinas-skandinaavlased on alati olnud protestandid, kes hakkasid Rooma kirikut vihkama niipea, kui sellest kuulsid.
Kui anglo-saksid või anglo-ameeriklased tunneksid huvi, kust on pärit nende rassitunnused, võiksid nad veeta mõne nädala Shetlandi skandinaavlaste hulgas, sest just neil inimestel on olemas erilised omadused, mille üle meie oleme harjunud uhkust tundma: looduslembesus ja ergas pilk, südamest tulev mõistmine ja soojus, merearmastus, absoluutne tõsimeelsus oma elu ja tegemiste suhtes, elu karmile tegelikkusele näkku vaatama harjunud inimese avalus ja siirus.
Peteri naine Thora oli päritolult samuti puhast norra verd ja teatud salapärasel moel mõjutasid esivanemad tema igapäevast elu. Ta oli sünnitanud neli poega, aga Shetlandi kõnepruuki kasutades, “meri oli nad endale nõudnud”, ning tütar Margaret oli nende kogutud kulla ainus pärija. Thora oli uhke, sõnaaher naine, kelle tõeline armastus kuulus oma lastele üksildases merehauas. Sügaval südames, kuhu usk ulatus, oli ta kindlalt veendunud, et Faed ja Thorkelid, kes olid seilanud neid meresid juba sajandeid, olid tema poisid enda juurde “kutsunud”. Pidevalt süüdistas ta end ühe riituse pärast, millest oli heauskselt kinni pidanud, ning mille pärast nüüd kindlalt uskus end poegade surmaga karistatud olevat. Sageli, kui ta pojad õõtsusid mustal Põhjamerel, oli ta läinud künka otsa ja mere poole vaadates mananud minevikust esile pruunide purjedega laevad ja suured kollasejuukselised, aere sikutavad mehed; ning oli südames alandlikult nende mälestuseks palvetanud. Tegevus, mille Peter oleks sellest teades väga raevukalt hukka mõistnud, ei vähema ega rohkemana kui saatana teenimisena.
Kuid mida teame me sellest südamest, kes on meie südamele lähedal? Mida teame me omaendagi südamest? Esivanemad, kes seilasid koos Offaga, või kes võitlesid Raudnaela1 vastu, või protestisid koos presbüterlastega, või andsid koos puritaanlastega seadusi välja, võivad meid mingil hetkel mõjutada, ilma et sellest kellelegi räägiksime või et ükski teine hing sellesse sekkuks.
Thorat lohutas üks asi. Tema tütar oli talle hingelt sarnane. Peter oli saatnud ta Edinburghi, lootes, et ta toob põhjamaisesse kodupaika naastes kaasa mõned Šotimaa tasandiku peened maneerid, millest Peteril oli ähmane, aga võib-olla ka liialdatud ettekujutus. Ent Margaret Fae iseloom ei olnud sellisest paindlikust materjalist, mida saab kergesti uude vormi suruda. Ta oli seiranud usaldamatuse ja sallimatusega elu, mis temale tundus kunstliku ja ekstravagantsena, ning oli tulnud tagasi Shetlandile, iga viimne kui muinas-skandinaavia tunnusjoon veelgi tugevamalt kinnistunud.
Mis siis sundis teda Jan Vedderiga kihluma? Nõrk, elukauge mees, kel polnud suurt muud pakkuda kui hea iseloom, meeldiv käitumine ja erakordne ilu. Sellest hoolimata tark ja ettevaatlik Margaret Fae armastas teda, armastas spontaanselt, nagu oja armastab voolata ja linnud armastavad laulda.
“Aga pea meeles, abikaasa,” ütles Thora kihlusõhtul, “et see on sinu tegu. Sina palkasid Jan Vedderi, kuigi oleksid võinud palgata parema mehe. Sina tõid ta oma majja.”
“Naine, ta on kena poiss. Kui tal oleks sama palju raha kui Margaretil kaasavara ja kui ta oleks korralduste täitmisel täpsem, ei annaks tal viga leidagi.”
“Nii arvan ka mina. Aga kui mehel ei ole usku ning on tühjad taskud, siis on ta ju igatpidi vaene. Näib nõndaviisi, et meie Margaret peab abielluma vaese mehega. Ja seda ma ütlen, et sa lasksid end tühjast mõjutada, Janil oli ilus nägu ja särav naeratus, ta meeldis sulle.”
“Suurt südamevalu saavad tunda need inimesed, kes peavad meeldivat näolappi enamaks kui inimese sisemist väärtust. Ent kui selles poisis on midagi head, siis küllap abielu selle välja toob.”
“Olgu sellega kuidas on. Tihti olen ma näinud, et abielu hoopis halva välja toob. Kuidas saab keegi enne öelda, kas mees on hea või halb, kui pole temaga ühe katuse all elanud? Kas pealtnäha saab veel meeldivamat meest tahta kui Ragon Torr? Aga kodus peavad kõik tema soovide järgi tantsima.”
Selle vestluse katkestas Margareti sisenemine. Ta oli pikk ja sirge tüdruk, kaunite näojoonte ning rahuliku näoga, mida raamisid imetlusväärselt rasked juuksepuhmad, kollased nagu koidik. Tal oli erakordselt ilus jume ning külmad ja kained sinisilmad. Ta oli vaoshoitud