KS TASUB EESTLASTEL HOLLANDISSE REISIDA?
Kas olete kohanud inimest, kelle unistuste reisisihtkohaks oleks Holland? Millegipärast on Euroopa kuumas esikümnes ikka metropolid Pariis ja London, päikselised Barcelona ja Rooma või eelmise sajandi sõjavõimu kants Berliin. Hollandisse minnakse enamasti siis, kui mujal juba käidud ning tihti lükkub reis pensioniikka – aega, mil aiandushuvi tulbivaatamise piisavalt atraktiivseks muudab.
Mina pole erand ja vaevalt oleks ma sellele tuulisele maalapile niipea sattunud. Ma isegi ei mäleta, et oleksin kunagi Hollandi vastu huvi tundnud. Pole ka ime, arvestades, et siinsed rahvuskired – tulbid, õlu ja jalgpall – jätavad mind totaalselt ükskõikseks ning kenasid pikki mehi ja tuuleveskeid on Eestiski küllaga. Ainus varajane assotsiatsioon Amsterdamiga meenub ühe mu lemmiklasteraamatu kaudu, mille peategelane Viplala inimesi tillukesteks või kivikujudeks tinistas. Alati, kui möödun siinsest kuningapaleest Dami väljakul, heidan pilgu raamatust tuttavale Atlase kujule, kes ilmale vaatamata palee katusel suurt kivist maailma seljas kannab. Annie M. G. Schmidt on hollandlaste Astrid Lindgren ja tema lugude kangelaste kuulsus ei jää sugugi alla hetke kuumimatele jalgpalluritele.
Niisiis püsib mu arvamus Hollandist pikalt ükskõiksuse ja piinliku ignorantsuse piirimail. Kõik muutub ööl, mil kohtan printsi, kes ütleb:
„Olen Wouter Hollandist.”
Saatuslik kohtumine leiab aset Barcelonas. Meie reisid on erineva suunitlusega: Wouter on oma vanematega ja venna perega puhkamas, minu kaaskonna moodustavad kolm Eesti päritolu sõbrannat, kellega oleme oma selle hetke kodulinnast Londonist nädalavahetuseks lõbutsema lennanud. Barcelona ööklubis ei jäta põgus vestlus „puukotamaa” noormehega erilist muljet, parema kontakti leiavad meie huuled. Impulsiivne suudlus viib hetkeks taju ja annab põhjuse visiitkaartide vahetamiseks. Järgneb virtuaalne kirjavahetus ja juba kuu aja pärast lendan Amsterdami, et pikk salapärane austaja kindluse mõttes päevavalguses üle vaadata.
Päev enne minekut palun Wouteril endast pilt saata, et ma lennujaamas kogemata vale mehe juurde ei tormaks. Lennukis imestan endamisi, et minusugune ratsionaalne külmalt kalkuleeriv inimene niimoodi võhivõõrale mehele külla läheb. Päris nõrkusehetk tabab mind lennujaamas vahetult enne klaasuksi, mis lahutavad pagasihalli ootesaalist. Istun korraks pingile ja kaalun varianti ümber pöörata. Nojah, aga Amsterdami tahaks ikka näha – kui ma juba siin olen! Uudishimu saab hirmust võitu ja otsustan, et lähen lihtsalt hotelli, kui mu unelmate mees närvidele käima hakkab. Me tunneme üksteist kohe ära ja teine suudlus ei jää esimesele sugugi alla. Minu sel hetkel veel kindel plaan õpingute ja metropolielu nautimise perioodi lõppedes Londonist Tallinna tagasi kolida kukub haledalt läbi – pärast aastat Londoni ja Amsterdami vahet pendeldamist kolin aprillis 2005 oma kaks kohvrit Wouteri juurde. Muidugi ei tule selline otsus nii lihtsalt, nagu seda kirjeldav lause aimata laseb. Mul pole mingit tahtmist uuesti võõras riigis nullist alustada, aga ometi ei kujuta ka elu ilma Wouterita enam ette. Nii saabki minust armastuse immigrant.
Lisaks minule moodustab Hollandi eestlaste kogukonna veel mõnisada inimest. Täpsemini naist, sest mehi on vaid mõni üksik. See arv jääb kõvasti alla teistes Euroopa metropolides elavatele kaasmaalastele. Miks siis ikkagi pole Holland eestlaste hulgas populaarne? Oli ju just Amsterdam üks esimesi Estonian Airi sihtkohti. Ratsionaalselt võttes ei ole naabritel Londonil ja Pariisil midagi, mida Amsterdamil poleks. Amsterdamis on muuseumide kaupa kõrgkunsti: Rembrandt, van Gogh, Vermeer…; siinsamas lähistel asub maailma suurim lilleaed Keukenhof1; põhjamaade Veneetsiaks nimetatud romantiline kanalivõrgustik, Amsterdam Fashion Week; siin on igati konkurentsivõimeline horeca2ja väidetavalt fantastilised (nii valiku kui soodsa hinna poolest) poodlemisvõimalused. Lisaks mitmekesine kultuuriürituste kava, maailma paremikku kuuluvate artistide kontserdid, võimalus hommikuni pidutseda maailma parimateks troonitud DJde Tiesto, Armin van Buureni või Fedde Le Grandi koduklubides. Keda viisakuse piiridesse jääv meelelahutus ei köida, see võib vaateakendel puusi hööritavaid prostituute uudistada või pehmete narkootikumide abil reisi poole lühemaks unustada. Tegevust jätkub ka ekstreemsemate elamuste jahtijatele – kellel veel suur paks neegrimammi või üleni tätoveeritud Aasia tüdruk proovimata. Võib ka privaatseid pornoetendusi külastada või geiklubis piitsa saada ja kaunitel noormeestel oma varbaid lutsutada lasta.
Kui tõesti ükski eelnimetatud meelelahutustest üldse huvi ei paku, siis seda enam peaks Holland olema atraktiivne ärireisijate jaoks. Eriti, kui arvestada, et otseinvesteeringute mahult on Holland Eestisse investeerinud riikide üldjärjestuses jätkuvalt auhinnalisel kolmandal kohal. Hollandlased tunnistavad alati ausalt, kui nad midagi ei tea, ja on väga varmad teistelt õppima. Samas pole nad kitsid oma kogemusi edasi jagama, ja õppida on nii mõndagi. Eriti, kuna Eesti majandus ja ärimentaliteedi põhialused meenutavad vägagi kalvinistlike hollandlaste omi. Paljud protsessid, mis Hollandis kümme aastat tagasi majanduslikke ja sotsiaalseid väljakutseid pakkusid, on Eestis just nüüd päevakorral: võitlus HIV, prostitutsiooni ja narkomaaniaga, tarbimismentaliteedi tasakaalustamine loodussõbralikkusega, klassivahede kaotamine, geide/immigrantide ühiskonda sulandamine ja üleüldine tolerantsus kõige elava suhtes. Lisaks veel väsimatu majandussüsteemide optimeerimine, innovatiivne põllumajandus, võitlus liiklusummikutega ning kinnisvarabuumi ja vananeva rahvastiku probleemidega. Seda nimekirja võiks jätkata, sest hollandlased on läbinud pika maa, et saavutada olukord, kus nende riik on esikolmikus nii ühe Euroopa vanima kui ka õnnelikuma rahvana. Eks ole pikk ja õnnelik elu ju meie kõigi eesmärk?! Miks siis ikkagi jääb Schiphol lennujaama transiiditsoon nii paljudele eestlastele ainsaks kokkupuuteks Hollandiga?
Salamisi loodan, et ehk annab see raamat rohkematele kaasmaalastele inspiratsiooni siia elamusi, teadmisi ja ärikontakte otsima tulla. Ja pakub tulles äratundmisrõõmu.
KAS AMSTERDAMLASED ON HULLUD?
„Kui sa Hollandisse kolid, siis põhiline on kindlasti kuningannapäevaks (Koninginnedag3) kohal olla.” Seda lauset kuulen ma nii oma hollandlasest kallimalt Wouterilt kui tema vanematelt ja sõpradelt.
Hollandlased on kuulsad oma reisihimu poolest ja nende süda ei valuta põrmugi, kui harras jõuluaeg kodust kaugel veedetakse või mõni oluline perekondlik sündmus rändamise tõttu vahele jääb. Kuningannapäeval aga püütakse iga hinna eest kodumaal olla. Milles siis seisneb selle maailma tuhande põnevama elamuse hulka arvatud pidustuse võlu?
Saabun Amsterdami just paar päeva enne kuninganna sünnipäeva ja esimese asjana hakkab silma, et kogu kaubandusvõrk on üle ujutatud oranžide esemetega. Kõik vaateakende mannekeenid poseerivad oranžis ja toidukauplustes on turundajad tuntumate õllebrändide toodangule apelsinivärvi kaabud pähe surunud. Toidupoodides võib üldse märgata vilgast askeldamist, rahvas täidab hiigelsuuri kärusid õllega ning selle kõrvale sobivate snäkkide ja grilltoodetega. No tegelikult meenutab kõik see sagimine eestlaste jaanipäevaeelseid toimetusi. Aga peovarude täiendamisega nende ürituste sarnasus piirdubki, sest keegi ei sõida loodusesse. Hoopis vastupidi, suurlinnad ja eriti just pealinn Amsterdam on maailma suurimaks tänavapeoks ristitud ürituse epitsenter.
Kuningannapäev on üks väheseid hetki, mil muidu väga ratsionaalsed hollandlased lipsu lõdvaks lasevad. Pidustused algavad juba eelmisel õhtul ehk siis kuningannaööl4, mille ainsaks traditsiooniks on võimalikult paljude sõpradega baari ees tänaval lobiseda ja mõned joogid võtta. Ettevaatamatud muidugi satuvad liiga hoogu ja neile maksab see tavaliselt pool järgmise päeva meelelahutusest.
Aprilli lõpus on ööd veel jahedad ja soojadele riietele vaatamata tunnen, kuidas rõskus kontidesse poeb. Oleme litsutud rahvamassi hulka ühe Amsterdami populaarsema baari Thijsseni esisel platsil. Minul siin muidugi vanade sõpradega taaskohtumist loota pole, selle-eest tutvun kümnete Wouteri kursusekaaslaste, endiste kolleegide ja semudega. Tundub, et kõik tunnevad kõiki ja jällenägemisrõõmust joodavate õllede loendamine on täiesti kohatu.
„Wouter on sinust nii palju rääkinud ja meil kõigil on väga hea meel teda jälle armunud ja õnnelikuna näha!” hüüab Wouteri koolipõlvesõbranna Babette niipea, kui meid on omavahel tutvustatud. Babette on just neljakümneseks saanud ja näeb välja nagu kombinatsioon Madonnast ja Roxette’i lauljatarist Mariest. Ta kannab julget viimse detailini perfektset jumestust ja hõbedaste lukkudega nahkjakki, millele lisab jõulisust