n>
EESSÕNA
Juhan Liivi jutulooming lõppes a. 1893. Hiljem, vaimuhaiguse raskemast järgust toibudes, on ta küll püüdnud endisel viisil jutustusi kirjutada, nagu näeme mõnest katsest. Kuid tal ei õnnestunud enam – ei jätkunud keskendusjõudu pikemaks kompositsiooniks ega objektiivsemaks jutustamislaadiks. Andes nüüd lüürikuna küll just oma väärtuslikuma, näib ta jutustajana olevat ometi abituks jäänud. Alles 1904. a. paiku leidis ta oma katkendlikuks muutunud mõttekäigule ka kohasema proosa-miniatüüri vormi. Iseenesest polnud talle allegoorilis-õpetlikkude laastude kuju enne 1893. aastatki võõras. Kuid kuna need olid ikka veel vanamoeliselt puised, siis näib ta uue sajandi alul ka meil moodi läinud P. Altenbergi impressionistlikust, meeleolutsevast miniatüürist äratust saavat. Ja sellest pääle kuni hilisemate eluaastateni püüdis ka Liiv oma meeleolusid ning mõttekujusid jälle sidumatuski keeles sõnastada. See tung väljendus temal otsekui päevaraamatu kirjutamises, kus ei jälgita eeskätt määratud sisu ja vormi nõudeid, vaid lastakse mõttel endal vahenditut väljenduskuju otsida. Sel viisil on sündinud need pool-ilu-, pool-ajakirjanduslikud visandid ja katked, vahel mõtteküllased, vahel aga ka pääliskaudsed. Tihti on nad siiski mingi kirjandusliku vormi võtnud, kuid niisama tihti on kinnistatud ainult mõni üksik fraas, aforism või paradoks, otsekui lootuses neid hiljem lähemalt välja arendada. Eriti viljakad näisid Liivil ses laadis olevat 1904. ja 5. aasta. Tollal jälle Tartu närvikliinikus olles luges ta nende ridade kirjutajale ette terve rea sääraseid miniatüüre nagu „Haige”, „Hiiglane” jt., mis näisid olevat kõik äsja sündinud. Tookord ei tahtnud ta hetkekski lahkuda neist käsikirjust ega kuuldagi nende avaldamisest. Kuid mõni aasta hiljem on ta nad ikkagi väljaandmiseks loovutanud. E. Kirjanduse Seltsi Koolikirjanduse toimkonna ülesandel valisid a. 1909 K. E. Sööt, M. Kampmann ja P. Põld neil tarvitada olevast käsikirjast 38 sisu- ja vormi-küpsemat miniatüüri avaldamiseks. Nagu näeme säilinud käsikirjast, on päälkirjana kaalutlusel olnud „Helmeterad” ja „Langevad tähed”, kuni jäädi peatuma päälkirja juures „Elu sügavusest”, mille all ilmuski kogu sama aasta lõpul. Liiv ise näis nii valiku kui päälkirjaga rahule jäävat. „Elu sügavusest” esimene trükk on juba paljude aastate eest müügilt lõppenud ja ühenduses Liivi kogutud teoste väljaandmisega on ilmunud vajadus seda uuendada. Ometi ei sisalda käesolev väljaanne ainult esimeses trükis avaldatud materjali, vaid ilmub mitmeti täiendatud kujul. Kõigepäält on kasutatud praegu E. Kultuuriloolises Arhiivis olevat „Elu sügavusest” algupärast käsikirja, kust on võetud üks seni avaldamatu laast ja mõnd teist originaali-kohaselt täiendatud. Teiseks on kogusse võetud pärast raamatu esimese trüki ilmumist Liivi poolt ajakirjanduses avaldatud samalaadsed kirjutused. Kõige rohkem on aga lisamaterjale tulnud nende ridade kirjutaja poolt kogutud suurest Liivi käsikirjade kogust. Eriti olgu tähendatud, et kõige pikem kirjutus „Mis kurat tegi” on koostatud kahest õieti segasest algupärandist. Kõike kokku võttes ilmub käesolevas väljaandes 14 uut iseseisvat tööd ja 32 lühemat proosakildu, viimased kogutud jaolt Liivi taskuraamatuist. Kuna esimese väljaande sisu järjekord näib olevat enam-vähem juhuslik, siis on siin ühtlasi jälgitud materjalide järjestamises sisulise ühtekuuluvuse põhimõtet.
Nagu hilisemais luuletusis, nii püüab Liiv ka oma proosalaastudes ühelt poolt selgitada enese traagilist saatust, teiselt poolt aga objektiivsemaid aineid käsitleda ja nende suhtes seisukohta võtta. Ta jutustab oma elulugu, võrdleb ennast taevaaluste lindudega, heldib kevade ilu ees ja on liigutatud noorsoost, kes teda ei unustanud. Kuid ühtlasi püüab ta mõtleva kodanikuna ümbritsevaid elunähtusi enesele ja teistele selgitada ning nende korraldamisel abiks olla. Kesksemaks ideeks on tal siin isamaa ja oma rahva käekäik, mida rasked ohud ähvardavad. Ta mõlgutab rahvuse kadumise küsimusest, kõneleb võõrkeelsest koolist, käsitleb kasvatuslikke küsimusi ja lõpetab üldinimlikkude kõlblusmõistete selgitamisega. Kõiges selles on palju päevakajalist, kuid ühtlasi ka põhimõttelist. Päevakohaste ainete riivamine kas või möödaminneski selgitab mõnikord ka neid sisemisi põhjusi, mis on miniatüüri kirjutamisele otsekohese tõuke andnud. Nii on Liivi „Elu sügavusest” küll väga subjektiivne teos, kuid ühtlasi ometi ka väga lähedalt seotud ühiskonna ja ajajärgu aimluste ning lootustega. Seda ei saa kunstiliselt asetata samale tasemele Liivi varasemate proosateostega, kuid ta on neile väärtuslikuks täienduseks ja valgustab autori sisimat mõtte- ning tundemaailma paremini kui need.
Memuaariline „Enesest ja teistest” ning laastukogu „Elu sügavusest” sisaldavad Juhan Liivi haiguseaegsest proosast üldiselt kõik, mille avaldamine trükis on nii või teisiti põhjendatud.
HIIGLANE
Saladuslik võõras – kes sa oled? Kas ma näen sind? Või ei?
Ei, ma arvan, et ma sind näen. Kes sa oled, suur tume hiiglakogu?
Ma näen sind. Su kehagi on läbipaistev. Kõik näen säält ära.
Ei, ma ei näe õieti – tume kogu nagu läbipaistmatu, tumedus, arusaamatus…
Juba varases nooruses olen ma sind nägevat arvanud.
Kui meie, karjalapsed, riidu läksime, andsid mu seltsimehed hääled mu vastu.
Sedasama tegid ikka ka mu koolivennad. Ma olin vaene.
Ma teadsin seda, et ma vaene olen, et nad mind halvastada võivad, tohivad, mind vaest. Aga mis võisin ma selle vastu teha!
Siis olid nad uhked, kui nad nägid, et ma nendest õigesti aru saan. Uhked ja julged.
Ma nägin siis sind. Ma teadsin, et ka sina mind näed.
Kui mind mu vanemad vennad enestest maha jätsid, neid oli suur hulk, et ma nende lõbude sekka ei hoidnud, et ma väike olin, siis jäin ma sinu hooleks.
Kui minust vanadust pidi järgmine vanem vend, kihelkonna koolipoiss, teiste poiste ees, viiul käes, välja marssis, olin ma kade tema pääle – ma põlgasin teda, seda tema rõõmu kui väiksehinnalist. Mina ei saanud ühes minna, et väike olin, et väike olin ja mul kõik puudus, kord saapad, kord kübar, teinekord olid püksid katkised.
Ma põlgasin seda rõõmu, sest ta oli mulle – kättesaamatu!
Siis jäin ma sinu hooleks. Siis vaotasid sa oma raskemeelsuse pitseri mulle pääle.
Kui ma mees olin ja tagasi tulin sinna paika, siis paistis mulle silma, mis siin „linnupesa sarnane” oli, mille järele ma „kui linnukene igatsesin”, siis tõmbas see linnupesa külge.
O, siis nägin ma sind.
Siis paistsid sa mulle jälle, hiiglane. Suur, tume, saladuslik kogu!
Oh vaesus, vaesus!
Ja kui ma, vana laulikuga öelda, nägin „et olen kui tagaaetud püü”, ja ei teadnud, kuhu pääd panna, siis seisid mu ees toaüksilduses, tulid laua otsa, olid õues, tee pääl, väljal, ja kui ma metsa põgenesin, metsa üksilduses muret peletama, olid sa ootel metsa all ees, pilkav naeratus näol… ja kui ma tööd teha katsusingi, tulid vahtisid sääl, kisendasid kui vallatu poisike mu kõrvad täis, trampisid jalgu, viskasid mind kartuliga või viskasid ukse mürtsudes kinni kui pahane majaperemees või – perenaine – siis kerkisid mu ette, sa tume kogu, oma tõsises suuruses…
Oh vaesus, vaesus!
„Ära vaata ta silmi!” kisendasid mu omaksed.
Sinu põletavad pilgud saatsid mind igas liigutuses.
Tegin ma midagi – kiideti, riieldi – jäeti!
Kui ma kõik jõu kokku võtsin, et tööd teha, et näljast pääseda ja mitte kui hulgus töötaolijate palka saada – langesin ma surma uimastusse vangi…
Sina irvitasid värava taga, kahjurõõmuliselt siis – sa olid parem kui nemad – tulid ja vaatasid mulle otse silmi.
Ja mina sinule…
Ära vaata ta silmi! Ära vaata ta palgesse! hüüti mu selja taga.
Ära vaata!
Sedasama hoiatust olin ma koduski kuulnud.
Ma vaatasin: Paised, haavade armid, pool-lahtised ja uued haavad olid su südames, su keha urbverine, su pää okaskrooniga kaetud, su nägu verine, armiline, jälk, ja siiski paistis nende haavade vahelt ilmotsatu suurt, heldet, kurba, jumalikku…
„Ära vaata mind!” sosistasid su huuled – rinnale viskusin sulle ja vaatasin su heldeisse silmadesse.
Kaasa