on>
SISSEMINEKUKS
Mul Wanemuine kandle andis
Kesk pimel ööl,
Kätt õnnistades päha pandis
Kui surm ju tööl:
„Mu tütar, laula kurwal tunnil, —
Saab aitama.
Kui rind sul paisub õnne sunnil,
Siis laula ka.” —
Ei mõistnud seekord ime-sõnu
Ma koguni,
Ei ootnud luulest elu mõnu
Ma ialgi:
Ma tahtsin kannelt kõlistada,
Et katkeks ta,
Ja surmale nii suigutada
End lauluga. —
Ei katkend kannel. – Mis nüüd teha? —
Ei elu jõed
Weel igawiku merde läha,
Kus alal tõed. —
Ehk wõtate mull' andeks anda,
Õed, wennaksed,
Et julgen Eesti aasal' kanda
Need lauluk'sed?
KURWAL TUNNIL
Mu elulaew, suur Jumal,
On eksitee pääl wist;
Torm möllab, taewas pilwes.
Kust leian pääsemist? —
Sa Issand armuline,
Oh wõta kuulda mind!
Mind saada rahu randa!
Sääl ikka kiidan sind. —
Sääl, sääl ei tunta kurbtust,
Su püha trooni ees. —
Kas kaua, Issand, wiibin
Weel selle ilma sees?
MARU, WAIKI!
Maru, waiki! küllalt haawu
Lõid sa maa ja mere pääl.
Waiki, – kuula! – Keset öösel
Kõlab kurblik laulu hääl:
Walu, waiki minu põues!
Süda, jää sa rahule!
Waiki, kuula! kas ei kutsu
Maru hüüd nüüd merele?
Kaugel, laia laente taga,
Sini-taewa piirilla.
Nagu kaunis unenägu
Haljendab üks ime-maa.
Luule-riik tal nimeks pandud;
Sinna tõttaks minu waim.
Sääl ehk elu mured kaoksid;
Sääl ehk kosuks rahu taim. —
Rahu, rahu! – Magus sõna!
Lootus' purjed piaisuwad. —
Aga häda! „Tule koju!”
Näki neiud laulawad.
KOIT KUMAB
Koit kumab taewa sõrwal,
Kuid minu ümber öö. —
Ei mulle päewa ärka; —
Mind köidab leinawöö. —
Oh peida, päike, palet,
Sind walus matab silm. —
Külm, külm on siin! – Ma jätaks
Sind Jumalaga, ilm! —
KANNATA
Kui ka kõik, mis sulle armas, kallis,
Läeb ehk aja rüppe kaduma,
Eksid sa ehk leinal wõõral rajal
Kaugel siit – kes teab, kus on see maa?
Kaunata! kannata! —
Hüüa õhkamised õhu hõlma,
Kanna kurbtus kõrbe kõrwule,
Rõhu käsi walus rinna pääle,
Sunni pisar peitu laugele. —
Kannata! kannata! —
Ükskord tuleb aeg, mil koju jõuad,
Üles leiad päris isamaa;
Siis, kui oled truu ja ustaw olnud,
Lõikad walu külwi rõõmuga.
Kannata, kannata!
NÕDER INIMENE
Ma olen Issa ette kannud
Kõik hinge igatsust,
Ta palge ette palwes pannud
Kõik rõõmu, kurwastust. —
Ma olen temalt abi ootnud,
Ta tõe walgustust. —
Ma olen kaua, kaua lootnud; —
Ei taewas awa ust. —
Kas oled, Jumal, tõest' taewas?
Kas minu Jumal ka?
Kuis jõuan mitmes mures, waewas
Ma üksi wõidelda? —
Ei elu wõitlus enam maksa,
Ei maksa midagi! —
Ei uskuda ma enam jaksa,
Ei loota ialgi. —
Ja siisgi oled, Jumal, taewas,
Ja minu Jumal ka!
Kui kahtlus'-meel mull' hauda kaewas,
Siis wõtsid tulla sa.
Sa näitasid, et kangem oled
Kui kõik maailma wäed,
Et eluks muudad surma nooled:
Täis armu sinu käed.
Täis armu! Nõder inimene,
Jää rahul', rahul' sa:
Sind warjab Heldus igawene
Küll elus, surmas ka.
Pea päike looja läeb.
Pea päike looja läeb;
Kõik waikseks, waikseks jäeb…
Ta nagu uni waikne, waugistab
Mu hinge tasa walu, – raugestab. —
Ei tea, mis ihaldan, —
Kuis südant waigistan. —
Mil hingab rahul piiga hauassa,
Ja waatab tähte kalmul' kõrgelta? —
PIME ÖÖ
Pime öö. —
Ei tähti taewas. —
Maru ähib nagu waewas,
Tuiskab, tormab lagedalta,
Põgeneb ka nõmme ra'alta
Sügawasse metsa urka. —
Pime öö. —
Kuis mere rinnal
Möllab laene maru winnal,
Tõstab häälta ähwardades!
Häda sell', kes usaldades
Petja