tud lugupidamise ja tänuga Patricia Holt-Schoolingile kirjastusest Merton Books, kelle visioon, ettevõtlikkus ja südidus andsid tõuke nende raamatute esmaseks avaldamiseks
Tänusõnad
Maysel Brarile juriidilise nõu eest, Douglas Mayle, Peggy Sayerile, Betty Hawneyle, Jennie Whitefieldile, Joan Handsile ja Helen Whitehornile nõuannete, korrektuuri lugemise, teksti tippimise ja võrdlemise eest; Philipile ja Suzannah’le kõige eest; kõikidele lahketele inimestele, kes mulle parandusmajade süsteemist kirjutasid, eriti Kathleen Daleyle ja Dennis Strange’ile; Chris Lloydile Bancrofti raamatukogust Mile Endis Londonis; Jonathan Evansile Londoni Kuningliku Haigla arhiivist; Eve Hostettlerile Isle of Dogsi ajaloofondist Island History Trust; Jean Toddile, Allan Youngile ja Jeff Wrightile abi eest arhiivipiltidega; riiklikule arhiivile London Metropolitan Archives; Hackney arhiivile; Camdeni kohalike uuringute ja arhiivikeskusele; Kenti Gravesendi raamatukogu kohaliku ajaloo kogule; Peter Higginbothamile abi eest parandusmajade ajalugu puudutava materjali ülekontrollimise eest.
ESIMENE OSA
PARANDUSMAJA LAPSED
Nonnatuse maja
Nonnatuse maja oli samal ajal nii nunnaklooster kui ka koht, kust St. Raymund Nonnatuse õed osutasid põetus- ja ämmaemandateenuseid.1 Maja asetses Londoni Docklandsi südames ja praksise piirkond hõlmas Poplari, Koertesaare (Isle of Dogs), Stepney, Limehouse’i, Millwalli, Bow’, Mile Endi ja osa Whitechapelist. Mina töötasin õdedega 1950ndatel. See oli Teise maailmasõja järgne aeg, kus kõikjal oli näha laastatud linna arme: pommiväljasid, mahapõlenud poode, suletud tänavaid ja (enamasti asustamata) katuseta maju. See oli aeg, kui dokid tegutsesid täies hoos ja miljoneid tonne laevalasti liikus iga päev dokkidesse ning sealt välja. Tohutud kaubaalused seilasid lootside juhtimisel mööda keerulist Thamesi kanalite, lüüside ja eeldokkide süsteemi sadamasildade äärde. Polnud tavatu tänaval käies mööduda kõigest mõne jala kauguselt kõrguva kaubalaeva kerest. Isegi veel 1950ndatel lossiti peaaegu 60 protsenti laadungitest käsitsi ning sadamad kihasid töölistest. Suurem osa neist elas oma perega dokkide läheduses väikestes majades ja üürikorterites.
Pered olid suured, mõnikord hiigelsuured, elutingimused ahtad. Õigupoolest võiks tänapäevaste standardite järgi pidada tollaseid tingimusi väga armetuks. Suuremas osas majades oli külm kraanivesi, aga sooja vett polnud. Umbkaudu pooltel oli tualett majas, ent ülejäänutel oli kemps hoovis ja nad jagasid seda tavaliselt teiste peredega. Vannituba oli väga vähestel. Ennast pesti plekkvannis, mis asetati köögi- või elutoapõrandale, ehkki sageli käidi ka linnasaunas. Enamikus majades oli elektrivalgus, aga tavaline oli ka gaasivalgus ja ma olen nii mõnegi lapse ilmale aidanud võbeleva gaasitule valgel, nagu samuti tõrviku ja tormilaterna paistel.
Veel ei olnud toimunud rasestumisvastaste tablettide põhjustatud sotsiaalset revolutsiooni ja naistel kippus olema palju lapsi. Minu kolleeg aitas ilmale ühe naise kaheksateistkümnenda lapse ja mina kahekümne neljanda. Mööndavasti olid need äärmuslikud juhtumid, kuid kümme last oli üpris tavaline. Kuigi hoogu hakkas võtma haiglasse sünnitama minek, polnud see „komme” puudutanud Poplari naisi, kes olid aeglased muutuma ja eelistasid endiselt kodusünnitust. Sajandi algupoolel või isegi ainult paar-kolmkümmend aastat enne 1950ndaid aitasid naised ise üksteise lapsi ilmale, nagu oli tehtud aastasadu, ent riikliku tervishoiuteenuse sisseviimise tõttu hakkasid kõikide raseduste ja sünnitustega tegelema väljaõppinud ämmaemandad.
Mina töötasin koos 1840ndatel rajatud anglikaani nunnade ordu St. Raymund Nonnatuse õdedega. See oli ka põetamisordu, mis oli teerajajaks ajal, kui halastajaõdesid peeti üldiselt naiste alamkihiks. Õed, kes olid oma elu sidunud kloostri vaesuse, kasinuse ja kuulekuse tõotusega, olid tegutsenud Poplaris 1870ndatest peale. Nad alustasid oma tööd ajal, kui vaesematest vaesed ei saanud õieti mingit meditsiinilist abi ning naine ja laps jäid elama või surid ilma mingi järelevalveta. Õed elasid pühendumises usule ja inimestele, kes olid õdede äratundmist mööda nende hoolde antud. Ajal, mil mina töötasin Nonnatuse majas, vastutas sealse elukorralduse eest õde Julienne.
Nunnakloostrid kipuvad oma müüride vahele meelitama keskealisi naisi, kes ei saa oma eluga ühel või teisel moel hakkama. Need naised on alati vallalised, lesestunud või lahutatud ja üksildased. Nad on peaaegu alati leebed, ujedad ja tagasihoidlikud, igatsedes tohutult headuse järele, mida nad näevad kloostris, aga ei suuda sealt väljaspool karmis maailmas leida. Tavaliselt peavad nad hardalt kinni usulistest tavadest ja neil on ebareaalne või romantiseeritud ettekujutus kloostrielust ning igatsus olla selles osaline. Ometigi pole neil tihtipeale tõelist kutsumust, mis võimaldaks neil vaesuse, kasinuse ja kuulekuse tõotust anda. Kahtlustan, et niisamuti pole neil piisavalt tugevat iseloomu, et neid tõotusi täita. Nii on nad kusagil vahepeal, olemata päriselt maises maailmas, kuid samas ka sellest tagasi tõmbumata.
Seesugune naine oli Jane. Kui mina teda kohtasin, võis ta olla neljakümne viie ümber, aga nägi välja palju vanem. Ta oli pikk, kõhn, väljanägemiselt aristokraatlik, habraste luude, kaunite näojoonte ja peente kommetega. Teises kontekstis olnuks ta väljapaistev kaunitar, kuid äärmine maitsetus tegi ta ilmetuks ja kirjeldamatuks. Ta oleks seda justkui meelega teinud. Tema pehmed hallid juuksed oleksid kenasti näo ümber lokkis olnud, ent ta lõikas neid ise, nii et tema soeng oli sälguline ja vormitu. Oma kasvu, mis teinuks ta väljapaistvaks, kahandas ta õlgu längu hoides, kühmus ja kössis kõndides. Tema suured väljendusrikkad silmad olid täis seletamatut ärevust ning neid ümbritsesid murekortsud. Tema kõne oli nii pehme, et kõlas nagu kauge vidin, naer nagu närvlik kõhin.
Õigupoolest oli närvilisus tema peamine joon. Ta paistis kõike kartvat. Ma märkasin, et isegi toidukordadel ei söandanud ta nuga ja kahvlit kätte võtta enne teisi, ja kui ta seda tegi, värisesid ta käed nii hirmsasti, et ta pillas alailma midagi maha. Siis asus ta kõikide ees ohtrasti vabandama, eriti õde Julienne’i ees, kes istus alati laua otsas.
Jane oli palju aastaid Nonnatuse majas elanud ja täitis rolli, mis polnud ei halastajaõe ega majapidaja oma, vaid midagi vahepealset. Mulle jäi mulje, et ta oli väga intelligentne naine, kes võinuks kergesti halastajaõeks õppida ja selles väga hea olla, aga miski pidi olema teda takistanud. Kahtlemata oli krooniline närvilisus see, mis poleks lasknud tal halastajaõe igapäevaseid kohustusi täita. Niisiis andis õde Julienne talle lihtsaid ülesandeid, nagu voodihaigete pesemine ja klistiiri tegemine ning patsientidele igasuguste asjade kättetoimetamine. Ka neid väikeseid ülesandeid täites oli Jane ärevuses, vaatas muudkui kotti üle ja pomises endamisi: „Seep, rätikud. Kas kõik sai kaasa? On kõik olemas?” Niimoodi kulus tal kaks või kolm tundi tööle, mille iga pädev õde teinuks ära kahekümne minutiga. Kui ta oli lõpetanud, ootas ta kaastundmust äratavalt tunnustust, pilk anumas, et keegi ütleks: ta on hästi hakkama saanud. Õde Julienne kiitis teda alati väikeste õnnestumiste eest, kuid oli näha, et talle oli pingutav Jane’i kiituseigatsuse suhtes alati nii tähelepanelik olla.
Jane aitas õdesid ja ämmaemandaid väikestviisi ka vastuvõturuumis, puhastades instrumente, pakkides kotte ja tehes muud, ja siingi ootas ta ärritava õhinaga kiitust. Kui tal paluti süstal tuua, tormas ta minema ja tõi kolm süstalt. Kui tal paluti lapse jaoks ulatada mõned vatitupsud, andis ta neid nii palju, et neid jagunuks kahekümnele, tehes seda lömitades ja närvlikult kihistades. See meeldimisihalus ei andnud talle rahu ega toonud tröösti.
Kõik see oli väga häiriv ja kuna ta võinuks vanuse poolest mulle ema olla, ja et üldiselt võttis tal töö valmissaamine kolm korda kauem aega kui minul, hoidusin teda palumast. Aga ta äratas minus huvi ning ma jälgisin teda.
Jane veetis suurema osa ajast Nonnatuse majas, kus üheks tema ülesandeks oli võtta vastu telefoniteateid, ja ta tegi seda piinliku hoolega ning tarbetu üksikasjalikkusega. Ta aitas ka proua B-d köögis. See tekitas üksjagu tüli, sest proua B oli kiire ja korralik kokk ja Jane’i närvlik rabistamine häiris teda hullupööra. Kui ta hüüdis Jane’ile, et too ennast liigutaks, kangestus vaene Jane hirmust ja kogeles: „Heldeke, jah, muidugi, jah, kiiremini, muidugi.” Ent tema jäsemed ei liikunud ja ta seisis liikumatult, niuksudes.
Kord kuulsin, kuidas proua B palus Jane’il kartuleid koorida ning need küpsetamiseks pooleks lõigata. Kui ta siis tahtis hiljem kartulid ahju panna, avastas ta, et kõik kartulid olid lõigatud umbes kahekümneks tükiks. Ta oli nii meeleheitlikult tahtnud neid täpselt pooleks lõigata, et ei suutnud lõpetada, lõigates poole veel kord pooleks ja nii edasi,