äratuskella padja alla torganud, et ainult mina selle helinat kuuleksin ja ema ei ärkaks, aga kell ei jõudnud veel helisedagi, kui ma juba ärkvel olin, nii väga olin valmis tõusma. Võtsin kirjutuslaualt oma nikeldatud Hiina taskulambi, tõmbasin padja alt välja äratuskella, valgustasin seda, kolmveerand viis, vajutasin kinni, et see ei heliseks, siis võtsin toolileenilt õhtul sinna valmis pandud riided ja tõmbasin kiiresti selga, hoolega jälgides, et ma müra ei teeks. Kui ma pükse jalga sikutasin, müksasin kogemata tooli, aga õnneks ei kukkunud see ümber, kolksatas ainult vastu lauda, toa ukse tegin ka ettevaatlikult lahti, teadsin, et see ei kääksata, sest eelmisel päeval olin hinged masinaõliga sisse määrinud. Läksin puhvetkapi juurde, tõmbasin väga aeglaselt keskmise sahtli lahti, võtsin välja suured rätsepakäärid, millega ema mu juukseid pügada tavatses, keerasin välisukse snepri lahti ja läksin väga tasakesi välja, esimese trepimademeni läksin kõndides, alles seal hakkasin trepist alla tormama. Kui ma maja ette jõudsin, oli mul juba täitsa soe, läksin pargi suunas, sest seal, linnakaevu kõrval lillepeenral, kasvasid kogu linna kauneimad tulbid.
Selleks ajaks olime juba enam kui pool aastat ilma isata olnud, kuigi oli nii, et ta läheb ainult nädalaks, isa läks ühte mereäärsesse uurimisjaama mingi väga pakilise asja pärast, kui ta minuga hüvasti jättis, ütles ta, kui kahju tal on, et ta mind kaasa ei saa võtta, sest siis, hilissügisel, on meri unustamatu vaatepilt, hulga raevukam kui suvel, lained on suured ja kollased, puha valge vaht, nii kaugele kui silm ulatub, aga pole viga, ta lubab, et kui ta koju tuleb, võtab ta minu ka kaasa ja näitab mulle, ta ei saa aru, kuidas see niimoodi on läinud, et ma olen juba kümnene, aga pole ikka veel merd näinud, ükskõik, küll me selle korda ajame koos muude korda ajamist vajavate asjadega, pole vaja kiirustada, kõigeks on aega küll, sest elu on alles ees, see oli üks isa lemmikütlusi, ma ei saanud kunagi eriti aru, mida see tähendab, kui ta siis koju ei tulnud, mõtlesin selle üle korduvalt ja see lahkumine tuli mulle ka ikka ja jälle meelde, see, kui ma teda viimati nägin, isa kolleegid tulid halli furgooniga, ma jõudsin just siis koolist koju, kui nad minema hakkasid, kui meil poleks viimane tund, loodusõpetus, ära jäänud, polekski ma nendega kokku saanud, nad istusid just furgooni, kui ma sinna jõudsin, nad kiirustasid, isa kolleegid ei tahtnudki tal lasta minuga rääkida, aga isa ütles neile kurjasti, et ärgu olgu sellised, neil on ju ka lapsed, nad teavad, kuidas sellega on, viis minutit ei loe enam midagi, ja üks hallis ülikonnas kolleeg kehitas õlgu ja ütles, et tal ükskõik, viis minutit ei loe siin tõesti enam midagi, noh, ja siis tuli isa minu juurde, jäi mu ees seisma, aga ei silitanud mul pead ega kallistanud mind, vaid hoidis kogu aja oma pintsakut, hoidis seda kahe käega enda ees, ja niimoodi rääkis mulle selle mereloo, et teda on väga vaja seal uurimisinstituudis, ta läheb üheks nädalaks, kui olukord on keerulisem, siis natuke kauemaks, nii kauaks, kuni ta asjad korda ajab, ja siis rääkis veel natuke merest, aga siis tuli see pikk hallipäine kolleeg meie juurde, pani käe isale õlale ja ütles, et tulge, doktorihärra, viis minutit on läbi, me peame nüüd minema, muidu jääme lennukist maha, isa kummardus, suudles mu laupa, aga ei kallistanud ja ütles, et ma ema eest hoolitseks ja hea poiss oleks, sest nüüd olen mina mees majas, nii et uskugu ma endasse, ja mina ütlesin, et olgu nii, ma olen hea poiss ja et tema hoolitsegu enda eest, ja tema kolleeg vaatas mulle otsa ja ütles, et ära muretse, poisu, küll meie doktorihärra eest hoolitseme, pilgutas mulle silma, avas siis isale furgooni ukse ja aitas tal sisse istuda, sohver käivitas samal ajal mootori ja kui uks isa järel kinni langes, asusidki nad minekule, mina aga võtsin oma koolikoti, pöörasin ringi ja läksin trepikoja poole, sest ma olin oma nööbijalgpallimeeskonda uue ründaja hankinud ja tahtsin proovida, kas see tõesti vakstul ka nii hästi libiseb kui papil, ma ei jäänud sinna seisma, ei lehvitanud ega vaadanud furgoonile järele, ei oodanud, et see tänavalõpus silmist kaoks. Mäletan selgesti isa nägu, see oli tüükas ja suitsulõhnaline, ta paistis väga-väga väsinud, ta naeratuski oli selline viril, ma olen selle üle palju mõelnud, aga ma ei usu, et ta oleks ette aimanud, et ei saa koju tulla, nädal aega hiljem saime temalt kirja, ta kirjutas, et olukord on palju tõsisem, kui arvati, üksikasjadest ei saa ta kahjuks riikliku julgeoleku kaalutlustel kirjutada, aga ta peab veel mõneks ajaks sinna jääma, kui kõik hästi läheb, saab ta ehk paari nädala pärast päeva või kaks puhkust, aga esialgu on teda iga hetk tarvis. Sestpeale oli ta veel paar kirja saatnud, nii kolme-nelja nädala tagant, ja igas kirjas andis ta teada, et tuleb nüüd kohe varsti koju, ent ta ei saanud jõuludekski tulla, aastavahetuseks ootasime ka asjata, nüüd oli juba aprill, kirju enam ei tulnud ja ma hakkasin arvama, et isa põgenes hoopis välismaale, nii nagu ühe mu klassikaaslase Egoni isa, kes ujus üle Doonau ja läks Jugoslaaviasse ja sealt läände, aga sestpeale pole nad temast midagi kuulnud, nii et nad ei tea sedagi, kas ta üldse elus on.
Ma läksin paneelmajade tagant, sest ei tahtnud kellegagi kohtuda, ma poleks tahtnud, et keegi küsiks, kuhu ma nii vara lähen. Kaevu juures ei olnud õnneks kedagi, nii et ronisin ilusasti ketist üle lillepeenrasse tulpide keskele, võtsin käärid välja ja asusin lilli lõikama, täitsa madalalt, maapinna lähedalt, vanaema ütles ükskord, et mida madalamalt tulpide varred maha lõigata, seda kauem need vastu peavad, kõige parem on kogu kupatus koos lehtedega lõigata, esiti tahtsin ainult kakskümmend viis õit lõigata, aga kuskil viieteistkümne juures läks lugemine sassi, nii et ma lihtsalt lõikasin ühe õie teise järel, mu kuub oli täitsa kastene ja püksid ka, aga ma ei teinud sellest välja, mõtlesin isale, et tema võis ka kuidagi nii seda teha igal aastal, tema võis ka igal kevadel niimoodi tulpe lõigata, ema oli sellest palju kordi jutustanud, et isa palus tulpidega tema kätt, avaldas talle käimise ajal tulpidega muljet ja tähistas ka pulma-aastapäeva alati tulpidega, iga aasta seitsmeteistkümnendal aprillil üllatas ta teda tohutu suurte kimpudega, hommikul, kui ta üles ärkas, ootasid köögilaual alati lilled, teadsin, et see praegune oleks just nende viieteistkümnes aastapäev ja tahtsin, et ema saaks nii suure kimbu nagu ta siiani veel kunagi polnud saanud.
Lõikasin nii palju tulpe, et suutsin neid vaevu korralikult hoida, kui ma lilli sülle proovisin võtta, vajus kimp mu käes laiali, siis asetasin tulbid enda kõrvale maha, raputasin kääridelt kastet ja lõikasin edasi, ühe õie teise järel, mõtlesin samal ajal isale, et küllap lõikas temagi lilli samade kääridega, vaatasin oma kätt, proovisin ette kujutada isa kätt, aga asjata, sest nägin oma kõhetut valget kätt, oma sõrmi kääride kulunud metallkäepideme rõngastes, ja siis äkki röögatas üks vanamees mu peale, et mida ma teen, tulgu ma kohe tema juurde, mida ma mõtlen, et ma niimoodi lihtsalt lilli lõikan, võtku ma teatavaks, et ta kutsub politsei ja ma satun parandusasutusse, kus on minu õige koht, vaatasin sinnapoole, õnneks ma ei tundnud teda, nii et hüüdsin talle, et pidagu lõuad, lilli varastada pole patt, seejärel panin käärid taskusse, haarasin tulbid kahe käega sülle, paar õit jäi sinna mahagi, siis hüppasin teiselt poolt peenrast välja, kuulsin, et ta karjub mulle järele, et häbi mul olgu, kuidas ma räägin, pole viga, ta kirjutas mu numbri üles, aga ma ei vaadanud tagasi, sest teadsin, et ta ei saanud seda üles kirjutada, olin nimme selles kuues tulnud, mille varrukale polnud mu koolinumbrit peale õmmeldud, nii et jooksin ilusasti kodu poole, hoidsin kahe käega lilli, et need ei murduks, tulbiõied peksid üksteise vastu ja vahel puutusid mu nägu, laiad lehed vihisesid ja rudisesid, selline lõhn oli nagu siis, kui muru pügatakse, ainult palju tugevam.
Kui ma üles neljandale jõudsin, jäin ukse ees seisma, kükitasin ja asetasin lilled ettevaatlikult jalamatile, siis tõusin püsti ja avasin tasakesi välisukse, astusin lilledest üle, siis lihtsalt seisin seal pimedas esikus ja kuulatasin. Ema polnud õnneks veel üles ärganud, nii et viisin tulbikuhja kenasti kööki, panin kõik lauale, läksin sahvrisse, võtsin riiuli alt kõige suurema kurgipurgi, viisin kraani juurde, täitsin selle veega, panin keset köögilauda ja torkasin tulbid ilusasti sinna sisse, aga neid oli nii palju, et kõik ei mahtunudki purki, umbes kümme õit jäi välja, need panin kraanikaussi, siis läksin laua juurde ja proovisin kimpu kohendada nii palju, kui oskasin, aga see ei õnnestunud eriti, tulbid seisid paljude lehtede tõttu läbisegi, mõni oli liiga lühike, teine liiga pikk, nägin, et tuleb varred ühepikkuseks lõigata, kui ma tahan, et kimp kuidagi välja näeks, ja siis tuli mulle pähe, et kui ma sahvrist suure pesukausi võtaks, siis sellesse mahuksid kõik lilled ära ja võib olla, et varsi ei peaks ka lõikama, nii et läksin uuesti sahvriukse juurde, avasin selle, kummardusin ja tõmbasin riiuli alt kausi välja ja siis kuulsin, et köögiuks avaneb ja kuulsin seda ka, et ema küsib, kes on, on siin keegi, mind ta ei näinud, sest sahvriuks oli ees, aga ma nägin läbi ukseprao, et ta seisab seal, ta oli pikas valges öösärgis, paljajalu, ja ma nägin ta nägu, kui ta tulpe märkas, muutus ta täiesti kaameks, toetus ühe käega uksepiidale, ta suu avanes, ma arvasin, et ta naeratab, aga ta nägu oli pigem selline,