inasjutt täiskasvanud lastele, ja kui ei oleks olnud Venemaa viimast tsaari Nikolai II-t, Inglise peaministrit Sir Winston Churchilli, Venemaa presidenti Vladimir Putinit ega Stockholmi Västerorti politseijaoskonna komissari Evert Bäckströmi, siis poleks ka kirjeldatud sündmusi iial toimunud.
Ses mõttes võib väita, et tegu on jutustusega, mis räägib nende nelja mehe rohkem kui sajandi jooksul toime pandud tegude ühisest tagajärjest. Need neli meest ei kohtunud kunagi, nad elasid eri maailmades ja neist vanim tapeti nelikümmend aastat enne seda, kui noorim sündis.
Nagu palju kordi varemgi ja põrmugi hoolimata seltskonnast või olukorrast, kuhu ta parajasti satub, paneb loole punkti Evert Bäckström.
I
Parim päev kriminaalkomissar Evert Bäckströmi elus
1
Oli esmaspäev, 3. juuni, aga kuigi tegu oli esmaspäevaga ja komissar Evert Bäckström oli keset ööd üles äratatud, sööbib see talle mällu siiski senise elu parima päevana. Tema töömobiil hakkas helisema täpselt kell viis hommikul ja kuna helistajal ei olnud ilmselt kavatsustki alla anda, ei jäänud erilist valikut.
„Jaaa,” vastas Bäckström.
„Bäckström, mul on sulle üks mõrv,” ütles Solna politsei korrapidaja.
„Sellisel kellaajal,” ütles Bäckström. „Ma pakun, et kuningas või peaminister?”
„Parem veel.” Kolleegil oli raske oma vaimustust varjata.
„Ma kuulan.”
„Thomas Eriksson,” ütles korrapidaja.
„Advokaat,” ütles Bäckström, kellel oli raske oma üllatust varjata. Ei või olla, mõtles ta. Liiga hea, et olla tõsi.
„Tema ise. Arvestades teie ühist minevikku, tahtsin ma olla esimene, kes sulle hea uudise teatab. Tehnilisest Niemi helistas ja käskis mul su üles ajada. Nii et südamlikud õnnesoovid, Bäckström. Paljupalju õnne meie kõigi poolt siin jaoskonnas. Lõpuks jäi viimane sõna ikkagi sulle.”
„Ja ta on täiesti kindel, et tegu on mõrvaga? Et see on Eriksson?”
„Sada prossa. Niemi on sada prossa kindel. Ohver, vaeseke, pidavat küll kaunis jube välja nägema, aga tema see on.”
„Eks ma proovin kuidagi leinast üle saada,” ütles Bäckström.
See on minu elu parim päev, mõtles ta lühikest kõnet lõpetades. Ta oli täiesti ärkvel, pea lõikas nagu koorelahutaja ja seesugusest päevast tuli ära kasutada iga silmapilk. Et ükski sekund kaotsi ei läheks.
Kõigepealt pani ta hommikumantli selga, läks tualetti ja tühjendas põie. Selle harjumuse oli ta omandanud varases lapsepõlves, järgides seda edaspidi hoolikalt. Põis tühjaks enne voodisse heitmist ja kohe pärast tõusmist, oli selle järele siis tarvidust või ei ja hoolimata sellest, millele tema eesnäärmevaevustega meessoost tutvusringkond paistis enamiku oma ärkvel oldud ajast pühendavat.
Tõeline survepesur, mõtles Bäckström rahulolevalt, kui ta seal seisis, supersalaami parema käe sõrmede kindlas haardes, ja lausa tundis, kuidas vedeliku tase tema täidlaseks paisunud alakehas langeb. Viimane aeg taastada tasakaal, mõtles ta ja lõpetas paari tugevama salaamitõmbega, vajutamaks välja ka viimase, mis sinna isegi täiesti unetu öö jooksul võis olla kogunenud.
Siis läks ta otse kööki, et süüa mehine hommikueine. Korralik kuhi eriti jämedaid Taani peekoni viile, neli mõlemalt poolt praetud muna, röstsai soolase või ja hunniku maasikamoosiga, värskelt pressitud apelsinimahl ja suur tass kanget kohvi sooja piimaga. Mõrvajuhtum ei olnud küll asi, millesse tühja kõhuga sukelduda, ning porgandid ja kaerakliid olid kindlasti üks põhjustest, miks tema kondised ja lihtsameelsed kolleegid nii sageli omadega rappa jooksid.
Kõht täis ja meel hea, läks ta seejärel vannituppa, seisis duši alla ja seebitas end mitu korda sisse, lastes soojal veel üle oma ümara ja harmoonilise ehitusega kere voolata. Seejärel kuivatas ta end korralikult, enne kui raseeris lõua vana hea žileti ja suure portsu habemeajamisvahuga. Seejärel pesi ta elektrihambaharjaga hambaid ja kuristas veel igaks juhuks värskendava suuveega.
Lõpuks, kui lõuavesi, deodorant ja muud hüvad aroomid olid hoolikalt jaotatud kõikidele strateegilistele kohtadele kehal, mis oli tema tempel, pani ta end korralikult riidesse. Kollane linane ülikond, sinine linane särk, mustad Itaalia käsitöökingad ja rinnataskusse kirev siidrätik viimase tervitusena tema armsale mõrvaohvrile. Seesugusel päeval ei tohtinud midagi juhuse hooleks jätta ja seetõttu oli ta ka – nimelt selle päeva auks – vahetanud oma tavapärase roostevabast terasest Rolexi valgest kullast kella vastu, mille ta oli saanud jõulukingiks tänulikult tuttavalt, keda tal oli avanenud võimalus väiksemat sorti kitsikusest päästa.
Esikupeegli ees sooritas ta viimase kontrolli, kullast rahaklamber, mille vahel sobiv kogus rahapabereid, väike krokodillinahast tasku kõikide ta kaartidega, mõlemad vasakus püksitaskus, võtmekimp ja mobiil paremas, vasakus rinnataskus must märkmik, pastakas kaane külge kinnitatud, ning tema parim sõber, väike Siki, puhkamas rahulikult vasaku pahkluu külge kinnitatud kabuuris.
Bäckström noogutas heakskiitvalt oma peegelpildile. Üle jäi veel see kõige olulisem. Paras annus viskit esikulaual seisvast kristallkarahvinist. Kaks kurgutabletti suhu, niipea kui meeldiv järelmaik oli kadunud, ja igaks juhuks veel peotäis tablette pintsaku küljetaskusse.
Kui ta tänavale astus, säras pilvitus taevas päike ja kuigi oli alles juuni algus, oli õhusooja juba kakskümmend kraadi. Esimene tõeline suvepäev ja säärasel päeval ei saanud paremat tahtagi.
Solna korrapidaja oli saatnud korrakaitsest politseivärvides auto koos kahe nooremat sorti geeniusega, kahe kõhna vinnilise tegelasega, aga juht oli vähemalt politseihierarhia aabitsatõdedega kursis. Ta tegi ukse lahti ja tõmbas oma istet ettepoole, et Bäckström saaks istuda tagaistmele, mitte pätikohale kortsutama oma korralikult viigitud pükse.
„Tere hommikust, boss,” ütles juht ja noogutas viisakalt. „Pole üldse paha päev.”
„Jah, tõotab tulla viimase peal päev,” nentis tema paarimees. „Meeldiv komissariga kohtuda.”
„Ålstensgatan 127,” ütles Bäckström ja noogutas põgusalt. Seejärel võttis ta järgmiste võimalike seisukohtade tõrjumiseks demonstratiivselt kätte oma musta märkmiku ja tegi esimese töömärkme. „Kriminaalkomissar Evert Bäckström lahkub oma korterist Kungsholmenil 7.00 ja suundub kuriteopaigale,” kirjutas Bäckström, aga vihje ei olnud vist ikkagi piisavalt selge, sest juba enne Fridhemsgatanile pööramist läks jälle lahti.
„Kummaline lugu ikka. Korrapidaja rääkis, et see on ilmselt see advokaat, Thomas Eriksson, kes mõrvati.”
Autojuht noogutas, enne kui uuesti hoogu võttis.
„Seda ei juhtu vist küll kuigi tihti, et keegi advokaadi ära tapab.”
„Jah, ega seda ei juhtu peaaegu kunagi,” nõustus tema kolleeg.
„Kahjuks tõesti,” lausus Bäckström. „Kahjuks juhtub seda liigagi harva.” Jälle kaks oinast, mõtles ta. Kust nad tulevad? Miks nad iialgi otsa ei lõpe? Miks kõik politseinikuks saada tahavad?
„Kas boss arvab, et ta võis olla mingisse jamasse segatud? Ta oli ju advokaat, nii et ohu märgid on nii-öelda olemas.”
Nüüd oli tüüp lausa ümber pööranud. Rääkis otse Bäckströmiga.
„Just selle üle oligi mul plaanis juurelda,” vastas Bäckström jahedalt. „Samal ajal kui härrased mind Ålstensgatanile kuriteopaika sõidutavad. Täielikus vaikuses.”
Lõpuks ometi, mõtles ta. Kümme minutit hiljem peatusid nad suure ja säravvalge, viiekümnendate funkstiilis kivimaja ees, mille juurde kuulus järveäärne krunt, paadikuur ja sild otse Mälari järve, ja see oli läinud omanikule maksma kindlasti suurema summa kui reapolitseiniku terve elu brutopalk.
Pole paha kuriteopaik. Kuigi erilist tolku tal sellest lossist just enam ei ole, mõtles Bäckström.
Muidu nägi kõik välja nii nagu ikka. Sinivalge lint, mis piiras nii krunti kui ka juppi tänavast mõlemal pool maja. Kaks patrullautot ja üks korrakaitse