graph>
Tänuavaldused
Käsikirja mustandit on selle mitmesugustes järkudes lugenud paljud sõbrad ja kolleegid, kes on teinud selle kohta hindamatuid märkusi ja mind julgustanud. Eriti abivalmilt ja lahkelt kulutasid oma aega käsikirjale Riina Tamm, Alan Matheson, Klaus Petersen ja Marketa Goetz-Stankiewicz. Väärtuslikku informatsiooni sain ka paljudelt teistelt, kes oma teadmisi minuga lahkelt jagasid; iseäranis tänan Arne Merilaid, samuti Sirje Oleskit, Trevor Carolani, Mare Lõhmust, Vallo Keppi, Sirje Kiini, Sam Hamilli, Gary Snyderit, Ilse Lehistet, Ain Kaalepit, Küllike Kaplinskit, Lauris Kaplinskit, Rutt Hinrikust, Leena Karlströmi, Marju Lauristini, Viivi Luike, Sara Mall-Johanit, Külliki Kuuske, Hando Runnelit, Fiona Sampsonit, Anti Talurit, Rein Veidemanni, Aksel Tamme, Veljo Tormist, Armula ja Ants Järve, Vamik Volkanit, Andres Ehinit ja Raphaël Gianelli-Merianot. Abi eest käsikirja toimetamisel olen tänulik Julija Šukysele. Tuhat tänu ka Alar Madissonile, Pertti Nisonenile ja Marko Vainule, kes loovutasid fotosid, ning Sara Mall-Johanile, kes jagas minuga oma meenutusi Jaan Kaplinskist ja mõtteid oma kaunist skulptuurist, mida Jaan Kaplinski nii poeedi kui inimesena on inspireerinud. Toetuse, aja ja vahendite eest olen tänulik sellistele asutustele nagu Kanada Sotsiaal- ja Humanitaarteaduste Uurimisnõukogu (Social Sciences and Humanities Research Council of Canada), Briti Columbia Ülikool (University of British Columbia), Eesti Kirjandusmuuseum Tartus, Eesti Televisioon, Eesti Filmiarhiiv Tallinnas, California Ülikool Davises (University of California, Davis), Uku Masingu arhiiv Tartus ja Washingtoni Osariigi Ülikool (Washington State University). Lõpuks tahaksin tänada Jaan Kaplinskit ja Tiia Toometit, kes lahkelt ja kannatlikult lubasid mul sekkuda oma ellu. Ma ei tarvitse ehk öeldagi, et selle raamatu olemasolu eest võlgneme tänu ennekõike neile. Olen tänulik nende abi, usalduse ja heatahtliku suhtumise eest raamatu „Kujuneda sunnita. Mõtestades Jaan Kaplinskit” koostamisse. Tänan veel ka raamatu neid anonüümseid lugejaid, kellelt tuli konstruktiivset kriitikat ja väärtuslikke ettepanekuid, ning kirjastuse McGill-Queen’s University Press erakordselt abivalmis ja osavaid toimetajaid.
Raamatu eestikeelne väljaanne poleks saanud teoks ilma mitme inimese suurepärase tööta. Olen eriti tänulik teose tõlkijale Kersti Undile, toimetajale Ele Süvalepale ja kujundajale Mari Kaljustele. Palju tänu ka Marek Tammele ja teistele Varraku kirjastuse töötajatele huvi eest mu raamat eesti keeles välja anda ning nende asjatundliku töö eest, mille tulemusel „Kujuneda sunnita. Mõtestades Jaan Kaplinskit” eesti lugejateni jõuab. Tuletan ühtlasi meelde, et teos on algselt kirjutatud ja avaldatud inglise keeles ning mõeldud eeskätt neile, kelle teadmised Jaan Kaplinskist ja tema päritolukultuurist ei ole kuigi suured. Kummati loodan, et ka eesti lugejad võivad leida raamatust nii mõndagi huviväärset.
Tänan kõiki lahke loa eest kasutada varem ilmunud tekste, kaasa arvatud foto palgelehel ja katkendid avaldamata materjalist. Minu lugupidamine sellega seoses järgmistele isikutele ja organisatsioonidele:
• Jaan Kaplinski. Kõik tema avaldamata või avaldatud teksti(osa)d, mis selles raamatus sisalduvad: katkendid kirjadest, e-kirjadest, päevikutest, intervjuudest, proosa- ja luuleteostest.
• Tiia Toomet. Kõik tema avaldamata ja avaldatud teksti(lõigu)d selles raamatus, kaasa arvatud tsitaadid kirjadest ja intervjuudest.
• Mare Lõhmus. Katkendid kirjavahetusest ja avaldamata käsikirjast.
• Trevor Carolan. Katkend avaldamata käsikirjast.
• Lena Karlström. Katkendid avaldamata intervjuust.
• Ilse Lehiste. Katkendid kirjavahetusest. Originaalid autori valduses.
• Ajakiri Keel ja Kirjandus. Raamatu 5. peatüki lühendatud versiooni avaldamine eestikeelses tõlkes (Keel ja Kirjandus 2010, nr 1, lk 37–44).
Eessõna
Kogu elu on põhiliselt üks ja seesama ning sa peaksid olema avatud, et seda maitsta, enne kui läbematult küsida: „Mida see tähendab?”1
Vaid jäädes avatuks lõpututele ootamatutele võimalustele, mis ületavad isiklikku kujutlusvõimet ja suutlikkust ette kavandada, võib inimene tõepoolest rahuldada oma vabadusevajaduse.2
Nüüd juba peaaegu pool sajandit, alates Hruštšovi sulaaja lõpust kuni Nõukogude okupatsiooni järgse iseseisvuseni, on Eesti kultuurimaastikul silma paistnud Jaan Kaplinski. Koolilapsed õpivad pähe tema luuletusi, üliõpilased valivad tema loomingut oma esseede ja lõputööde teemaks. Nobeli kirjanduspreemia kandidaadina ning paljusid väljapaistvaid auhindu ja tähtsaid tunnustusi pälvinuna on ta eestlaste jaoks elav klassik. Ta on üks parimatest nii oma ametivendade kui teiste maade lugejate silmis. Ometi on vähe teada tollest luule taga olevast inimesest, tema mõtlemapanevatest seisukohtadest, tema tundeelust, püüdlustest ja vaevadest.
Kasutades nii avaldamata kui avaldatud allikaid, vaatleb see raamat Kaplinski elu ja tööd. Pilk heidetakse ka sellele keerukale kultuurilisele ja poliitilisele ümbrusele, kus Kaplinski sündis. Ent raamatu „Kujuneda sunnita” esmane eesmärk on sillutada teed Kaplinski sisemaastikujuurde. Sellest juhindudes püütakse monograafias valgustada Kaplinski käitumise vähem nähtavaid dimensioone ning jälgida mõnesid tema kõige tähtsamaid inimsuhteid, valikuid ja huvisid nii isiklikus kui avalikus elus. Nõnda tulevad nähtavale seesuguse inimese ja luuletaja kontuurid, kes valab täiesti uude vormi meie sissejuurdunud arvamused identiteedist, kultuurist ja loodusest, et siduda inimese kujunemist „sundimatusega” – mitte-eristava, intuitiivse ja loomuliku avanemisega. Just selles valguses uuribki „Kujuneda sunnita” piiranguid ja võimalusi, mida Kaplinski ebakonventsionaalne vaatenurk nii tema enda kui teiste jaoks esile toob. Seda tehes püüab raamat lugejatele pakkuda Kaplinski maailmanägemise ja maailmasobitumise kõige iseloomulikumaid väljendusi, alates „lihtsusetaotlusest” kui esteetilisest mõjuvahendist ja tema loomingu aluspõhjast, kuni arusaamani sõltuvusest kui sotsiaalse küpsuse märgist ning kuni kriitikani, mis puudutab dissidentlust ja selle mõttekust reaktsioonina totalitaarsele valitsusvormile. Üheskoos näitavad need kaheksa peatükki meile hõlmavat, ent siiski mitte pealetükkivat nägemust, mis tõotab jätkusuutlikumat eluviisi ja samal ajal ka rikkamat inimisiksust. Mida vähem me ilma oma loomingulist impulssi piiramata maailma sekkume, leiab selles raamatus kujutatud Kaplinski, seda rikkamaks me inimestena kujuneme.
SISSEJUHATUSTartust Calgary olümpiale
Pean ehitama mingi kaitsevalli endale, et see valu maha ei rudjux; et üldse elada saaks. See on mõnevõrra õnnestund.3
Jaan Kaplinski sündis Tartus 22. jaanuaril 1941. aastal, ajal, mille möödudes suur osa tema sünnimaast oli varemeis. Tema eesti ja poola juurtega perekond ei pääsenud läbi Euroopa tuhisenud sõja tuulhämarast ajast oma pere elus: „Noori mehi arreteeriti ja saadeti välja kogu maal; perekonnad paisati laiali. Paljud lapsed lahutati sellal oma perekonnast ja mindki lahutati mu Poolas sündinud isast, kes suri nälga ühes töölaagris Põhja-Venemaal.”4
Jaani isa Jerzy Bonifacius Edward Kaplinski oli pärit Varssavist. Sündinud 1901. aastal, sai Jerzy Kaplinski nautida turvalist kui mitte isegi privilegeeritud lapsepõlve ning oli tulevikus määratud kuuluma poola kultuurieliidi sekka. Ta elas mõnda aega Peterburis ning käis Esimese maailmasõja ajal kolisid Kaplinskid mõneks ajaks Moskvasse ja seejärel Kiievisse. Lõpetanud 1920. aastal keskkooli, läks Jerzy Kaplinski vabatahtlikuna Poola iseseisvussõtta. Lisaks muusikale, mida ta õppis Poola pealinna konservatooriumis, õppis Jerzy Kaplinski veel slaavi keeli ja lingvistikat Krakovi ja Varssavi ülikoolides. Kaks aastat pärast doktorikraadi kaitsmist, 1933. aastal, võttis ta vastu poola keele ja kirjanduse lektori koha Tartu Ülikoolis Eestis, õpetades selle töö kõrvalt veel nii Eesti Sõjaväeakadeemias kui ka Tallinna Tehnikaülikoolis. Tartus liitus Jerzy Kaplinski kiiresti kultuuriringkondadega.
1937. aastal, pärast esimest ebaõnnestunud abielu, kohtas Jerzy Kaplinski Nora Raudseppa (1906–1982), Jaan Raudsepa (1877–1961) ja Marie Raudsepa (1881–1971, sünd Jänes) tütart. Nora Raudsepp pärines väljapaistvast perekonnast. Nora isa, endine kooliõpetaja, oli pigem juhuslikult kui kavatsuslikult