tle>
1. peatükk
VALGES ÜRBIS SALE tütarlaps seisis lamedal kivil, käed taeva poole. Tema pikad heledad juuksed olid kinnitatud metallist rõngaga, randmeid ümbritsesid peenikesed käevõrud. Kaunitaril olid jalas nahksed sandaalid, mis koosnesid pahkluudeni põimitud rihmadest. Loojuv päike heitis tüdrukule purpurpunase helgi, millest nii tema nägu kui käed ja riided said roosa varjundi. Tema kaugusesse suunatud silmad väljendasid meeleheidet. Tundus, justkui võiks tüdruk otsekohe end maast lahti kiskuda ja loojuvale päikesele järele lennata.
Kuid see polnud valguseandja, mis köitis tema tähelepanu. Mitte kaugel kivist, millel tütarlaps seisis, asus küllaltki kummaline ehitis, mis kaugelt meenutas galeeri. See oli suur puidust platvorm ratastel, mille ühte otsa oli risti maaga löödud vineeritükk Kreeka laeva profiili kujutisega. Mõned poolpaljad mehed, aerud käes, kujutasid endast aerutajaid. Keset tahvlit oli püstitatud teivas, millel rippus elutult valge-kuldne kangas. Kui tuul tugevasti puhuks, sarnaneks see uhke purjega. Kuid viimasel nädalal oli olnud palav ja tuuletu ilm ning seetõttu sarnanes kangas rohkem luitunud nartsuga.
Improviseeritud purjeka kõrval seisis pikk raudrüüs, nahkseelikus ja sandaalides mees. Ta hoidis käes pika valge sulega kiivrit. Mees oli tumeda nahaga ja muskliline, tema tumedad juuksed langesid lokkidena õlgadele. Mees seisis kivil oleva tütarlapse poole kuklaga, huuled tugevasti kokku surutud, näol tardunud, otsustav ilme. Just tema poole oli suunatud kaunitari vaikiv kutse.
“Oo, Theseus, sa ei saa mind maha jätta!” hüüatas tütarlaps ahastades käsi väänates. “Sa ju andsid vande mind igavesti armastada ja minu eest hoolitseda. Sinu pärast reetsin oma kõige kallimad inimesed. Avasin sulle labürindi saladuse, päästsin su elu, olin kogu aeg sinu kõrval. Kas sa jätad mind siia asustamata saarele maha? Peatu, Theseus, kuni pole hilja, paranda kohutav ebaõiglus ja suru mind oma südame vastu!”
Kuid tema palve jäi vastuseta. Mustalokiline iludus jõllitas häirimatult lontis “purje”. Siis lõpetas tütarlaps anumise. Ta hakkas hirmutama.
“Theseus, sa kahetsed kibedalt, et minuga niimoodi käitusid! Kutsun jumalannade kättemaksu sinu peale! Las nad jälitavad sind ega anna sulle rahu ööl ega päeval! Kõige lähemad inimesed jätavad sind maha ja sa ei saa kunagi õnnelikuks!”
End tühjaks karjunud, lõi tütarlaps vankuma ja langes nagu niidetult kivile. Kostis sünge muusika, mis pidi näitama, et kauni mahajäetu üleskutse ei jäänud vastuseta. Jumalikud jõud oleks nagu tahtnud tema eest välja astuda. Kuid mees laeval isegi ei pööranud ennast.
Siblides jalgadega platvormis olevates aukudes ja sellega laeva liigutades viisid aerutajad ta stseenist välja. Tütarlaps lebas endiselt kivil, tema heledad juuksed ja valge hõlst paistsid selgelt hallil taustal.
Vaatajad plaksutasid. Neid polnud palju, umbes viisteist inimest, ja aplaus ei olnud tormiline ega ka kestev. Tütarlaps tõusis kivilt, kohendas hõlsti ja astus kivilt maha.
Temaga ühines puulaeva meeskond eesotsas nägusa kapteniga ja ka teised väikese näidendi kangelased. Pealtvaatajad plaksutasid veel pisut ilma erilise entusiasmita, samamoodi kummardasid ka näitlejad. Sest nii esimesed kui ka teised tahtsid kiiremini koju minna.
Teatri juht härra Doreen – režissöör ja lavastaja, jumal ja kuningas selles väikeses maailmas – andis näitlejatele salamisi märku lahkumiseks. Ta istus esimeses reas ja nagu alati, vaatas ahne vaimustusega oma kätetöö vilja.
Teater kütkestas Abe Doreeni juba lapsepõlvest saati. Viieteistkümnendaks eluaastaks oli ta jõudnud läbi sõita terve maa, olnud suflöör, valgustaja, dekoraator, piletimüüja ja isegi daamide garderoobi koristaja. Ta oli teatriäriga alustanud kolm korda ja kolm korda ka laostunud. Võis julgelt öelda, et selles väikeses jässakas mehes elab üksainus kirg – teater.
Tulnud pärast järjekordset ebaõnnestunud seiklust tagasi kodulinna Phoenixisse, avastas Abe selle läheduses imelise koha, omamoodi loodusliku staadioni, millel tribüünide asemel laugjad nõlvad ja areeni asemel siledaks tallatud maapind. Kuid loomulikult ei tulnud sellisele teatriarmastajale nagu Abe Doreen mõte staadionist mitte pähegi.
Muinaskreeka teater, vaat, mis see on, mõtles Abe kohe. Kõik on nii nagu vaja – tribüünid ümbritsevad väljakut igast küljest ja näitlejatele on olemas suurepärane looduslik lava. Tõeline vabaõhuteater!
Abe kujutlusvõime hakkas tööle. Siin võib lavastada suuri Kreeka tragöödiaid! Võib keset Ameerikat moodustada muistse Kreeka nurgakese! See saab olema huvitav, köitev, originaalne, aga mis peamine – sellega saab teenida. Ta saab veel kuulsaks üle maa ja kõik, kes varem tema üle naersid ja teda kritiseerisid, roomavad põlvili tema juurde!
Eelmistest avantüüridest oli Abel mõningaid sääste ja ta hakkas innukalt tööle. Linnavalitsusest anti vastumeelselt luba nende küngaste kasutamiseks vabaõhuteatrina. Abe rajas nõlvadele istekohad ja trepid pealtvaatajatele ning ehitas orgu väikese kuuri rekvisiitide jaoks.
Seal hakkavad istuma ka näitlejad, kes ootavad oma etteastet, arutles ta targalt.
Abe tahtis säilitada maksimaalse loodusläheduse, sest just selles oligi tema projekti “Teater vabas õhus” iva. Tänu Phoenixi soojale kliimale võis etendusi anda aastaringselt ning Abe kujutas juba ette, kui palju raha ta esimesel hooajal teenib.
Kuid kahjuks Abe roosilised unistused ei täitunud. Alguses Phoenixi ja lähedal paiknevate linnakeste elanikud küll ilmutasid mõningast huvi tema algatuse vastu, kuid tuli välja, et Abe oli siiski üle hinnanud oma kaasmaalaste püüdlusi kultuuri nautida. Lisaks oli tema lavastusi ja näitlejaid raske professionaalseteks nimetada ning aina rohkem ja rohkem vaatajaid eelistas kodus televiisorit vaadata.
Siiski, erinevalt Abe eelmistest projektidest, mis lõppesid täieliku läbikukkumisega, vedas tal muinaskreeka teatriga rohkem. Selle abil rikastuda ja kuulsaks saada tal küll ei õnnestunud, samas väikese stabiilse sissetuleku teater tagas. Puhkepäevadel käisid tema juures, sageli igavusest, kõikvõimalikud seltskonnad ja nende päevade sissetulek oli küllaltki suur, et rõõmustada Abe südant lootusega parematele aegadele. Samas tuli vahel mängida vaid viiele kuni kümnele vaatajale ja see viis Abe meeleheitele.
Eriti valusa hoobi andis Abe Doreenile Silvia, kõikide tema lavastuste täht. Lopsakas tumedajuukseline lummava madala hääle ja koheva rinnaga diiva oli kaks aastat olnud peibutiseks paljudele kombekatele pereisadele. Silvia kostüümid olid alati allakriipsutatult võrgutavad – ta demonstreeris meeleldi oma keha, lootes, et varem või hiljem leidub keegi, kes ta sellest urkast välja tirib.
Silvia arvestus läks täide. Üks Chicagost pärit teatrikriitik, kes Phoenixis oma õel külas oli, sattus nii suurde sõltuvusse Silvia pringist rinnast ja tema looritatud pilgust, et ennustas talle tulevikku suure näitlejana ning viis ta endaga kaasa, näitamaks teda suurele ilmale. Hiljem selgus, et kolme aasta pärast abiellus Silvia, kelle näitlejameisterlikkus ei vastanud tema büsti suurusele, ühe raamatupoe omanikuga, keda ta põlgas kogu oma ülejäänud elu. Muide, meie looga pole sellel mingit seost.
Tähtis on see, et lohutamatu Abe Doreen mõtles tõepoolest oma lapsukese kinni panna. Ta kahtlustas, ja mitte alusetult, et Silviata ei hakka keegi tema näidendeid vaatamas käima. Kuid teised näitlejad veensid teda veel kord proovima. Tuli vaid primadonnale asendaja leida.
Kirk Ruppert, automüügiagent, kreeka profiili ja tökatmustade juustega meesiludus, kes Abe juures kõiki peaosi mängis, tõi truppi oma tuttava. Nagu pärast selgus, oli ta soovinud võita tütarlapse soosingut. Kuid vaatamata noorusele ja ujedale olekule teadis Liz Morado oma hinda. Liz sai tööd, kuid vaene Kirk jäi tühjade kätega ja võis oma kirge välja näidata vaid laval.
Juba esimesel nädalal mõistis Abe, et Liz on tõeline leid. Ta polnud vähem ilus kui Silvia ja omas enneolematut kaasasündinud elegantsi. Ta ei kartnud absoluutselt mitte midagi ega häbenenud kedagi. Tal oli ükskõik, mitu vaatajat etendusele tuli – kümme või sada. Ta ei pööranud neile mingit tähelepanu, kuid ei unustanud kunagi seda, et sõnu tuleb hääldada selgelt ja et kaua vaatajate poole seljaga seista ei ole soovitatav.
Esimesel korral läks Liz lavale nii, nagu oleks ta seda terve elu teinud. Selline sundimatus kahekümneaastase tütarlapse puhul, kes enda jutu järgi kunagi näitlejatööd polnud teinud, oli imekspandav. Kuid Abe teadis, et selles ametis on anne rohkem väärt kui ükskõik milline koolitus.
Kõige enam hämmastas