e Sykes Gabaldoni
Inimesi kaob alatihti. Küsige esimese ettesattuva politseiniku käest. Veel parem ajakirjaniku käest. Kadumised on nende leib.
Ka teismelisi tüdrukuid jookseb alati kodust ära. Väikesed lapsed kaovad vanematel silmist ja neid ei nähta enam kunagi. Viimse piirini viidud koduperenaised võtavad majapidamisraha ja sõidavad taksoga raudteejaama. Rahvusvahelised rahapööritajad võtavad uue nime ja haihtuvad importsigarite suitsupilvedesse.
Paljud kadunud leitakse lõpuks kas elavalt või surnult üles. Sest igal kadumisel on kindel põhjus.
Või peaaegu igal.
I OSA
Inverness, 1945
1
Uus algus
Tegemist ei olnud, vähemasti esimesel pilgul, sedasorti kohaga, kus võinuks oodata kellegi kadumist. Proua Bairdi kodumajutus oli samasugune nagu tuhat teist Šoti mägismaal asuvat B&B-asutust aastal 1945 – puhas ja vaikne, lillelise pleekinud tapeedi, puhtusest säravate põrandate ja mündiga töötava kuumaveesüsteemiga tualetis. Proua Baird ise oli jässaka keha ja vastutuleliku loomuga ning tal ei olnud midagi selle vastu, kui Frank tema väikese roosimustrilise elutoa oma raamatu- ja paberikuhilaid täis laotas. Neid raamatuid ja pabereid vedas Frank alati endaga kaasas.
Kohtusin proua Bairdiga väljudes välisuksel. Ta peatas mu, pannes oma töntsaka käe mu käsivarrele, ja patsutas mu juukseid.
„Issakene, proua Randall, kesse siis nõnna välja läheb! Oodake, las ma keeran selle siit sutsuke ära. Nii! Palju parem. Teate, minu nõbu rääkis mulle mingitest uutest püsilokkidest, mis ta proovis, pidada väga ilusad olema ja püsima terve igaviku; te peaks järgmine kord neid proovima.”
Mul ei olnud südant talle öelda, et minu helepruunide lokkide tõrksus oli puhtalt looduse süü ja seda ei saanud mingil määral püsilokitegijate kaela veeretada. Tema enda tihedad tangilokid olid seevastu vabad igasugustest puudustest.
„Kindlasti proovin, proua Baird,” valetasin ma. „Lähen korra külasse, et Frankiga kokku saada. Oleme teejoomise ajaks tagasi.” Vupsasin uksest välja ja sammusin mööda teerada eemale, et ta ei jõuaks minu korratu välimuse juures veel midagi laiduväärset tuvastada. Pärast nelja-aastast teenistust sõjaväeõena nautisin ma vormirõivaste puudumist ja lubasin endale eredavärvilisi kergeid sitskleite, mis joonelt läbi kanarbiku marssimiseks sugugi ei sobinud.
Ma polnud selliseid asju otseselt planeerinud, minu mõtted käisid lihtsalt selliseid radu, et kuidas hommikuti kaua magada ja veeta Frankiga pikki raugeid pärastlõunaid, tegeldes millegi muu kui magamisega. Paraku oli olukorras, kus proua Baird pidevalt ja innukalt meie ukse taga tolmuimejaga toimetas, kombekalt hillitsetud armusuhte mulje jätmine raske.
„See peab küll olema kõige räpasem vaibajupp kogu Šoti mägismaal,” tähendas Frank, kui me hommikul voodis lebades koridorist kostvat tolmuimeja raevukat undamist kuulasime.
„Umbes sama räpane kui meie perenaise mõttemaailm,” nõustusin ma. „Võib-olla oleks tulnud ikkagi Brightonisse minna.” Olime võtnud nõuks veidi puhata, enne kui Frank Oxfordis ajalooprofessorina tööle asub, ja valinud mäed, eeldades, et Šotimaal on sõjapurustusi vähem kui ülejäänud Suurbritannias ja lootes, et ehk ollakse siin vähem altid sõjajärgsele ohjeldamatule lõbutsemiskirele, mis lokkas teistes populaarsetes suvituskohtades.
Ilma seda omavahel arutamata olime vist mõlemad leidnud, et see kant on meie abielu taastamiseks sümboolne; olime seitse aastat tagasi, veidi enne sõja puhkemist abiellunud ja veetnud oma kahepäevased mesinädalad just Šoti mägismaal. Olime mõelnud, et selline rahulik pagendus on teineteise taasleidmiseks igati sobiv, taipamata, et sellal kui šotlaste lemmikajaviideteks õues on golf ja kalalkäimine, on nende tubaseks lemmikspordiks tagarääkimine. Ja kui peaks palju vihma sadama, nagu seda Šotimaal juhtub, siis on inimesed väga tubased.
„Kuhu sa lähed?” küsisin, kui Frank jalad voodiservale viskas.
„Me ei saa vanamutile ometi pettumust valmistada,” vastas ta. Ajanud end vanaaegse voodi servale istukile, hakkas ta end rütmilisi kääksatusi tekitades üles-alla kiigutama. Tolmuimeja vaikis otsekohe. Pärast paari minuti pikkust kiigutamist lasi Frank kuuldavale valju teatraalse möirge ja vajus protesteerivate vedrude plõnina saatel selili. Itsitasin abitult patja, et mitte segada ukse taga valitsevat hauavaikust.
Frank vaatas mulle kulmu kergitades otsa. „Sina peaksid ekstaatiliselt oigama, mitte siin itsitama,” noomis ta mind sosinal. „Muidu ta hakkab arvama, et ma olen kehv partner.”
„Kui sa ootad ekstaatilisi oigeid, siis pead kauem vaeva nägema,” vastasin. „Kahe minuti eest saabki ainult väikese naerukõhina.”
„Sina häbematu plika. Me tulime siia puhkama, mäletad?”
„Laiskvorst. Sinu sugupuu külge ei kasva iial uut oksa, kui sa veidi rohkem ei pinguta.”
Franki kirg genealoogia vastu oli teine põhjus, miks me Šotimaa valisime. Üks rääbakas pabeririba, millega ta vehkida armastas, tõendas justkui, et kellelgi tema tüütul esivanemal oli kunagi kaheksateistkümnenda – või seitsmeteistkümnenda? – sajandi keskel siinkandis millegagi või kellegagi miskisugust pistmist.
„Kui ma peaksin lõpetama oma sugupuu viljatu oksana, siis on see kahtlemata meie väsimatu perenaise süü. Me oleme lõpuks ligi kaheksa aastat abielus olnud. Väike Frank-juunior on täiesti seaduslik ka juhul, kui ta eostati ilma tunnistaja juuresolekuta.”
„Kui ta üldse on eostatud,” ütlesin ma pessimistlikult. Nädal enne Šotimaa-puhkuse algust olime pidanud taas kord pettuma.
„Kogu selle soodustava värske õhu ja tervisliku dieedi juures? Siin see lihtsalt peab õnnestuma.” Õhtusöögiks oli pakutud praetud heeringat. Lõunasöögiks oli olnud marineeritud heeringas. Ja trepist üles voogav pikantne lõhn ennustas ilmeksimatult, et hommikusöögiks on suitsuheeringas.
„Kui sa just ei kavatse anda lisaetendust proua Bairdi hingekosutuseks,” märkisin ma, „siis võiksid ennast riidesse panna. Kas sa mitte ei pidanud kell kümme selle pastoriga kohtuma?” Kohaliku kihelkonna vaimulik dr Reginald Wakefield oli lubanud mõned rabavalt põnevad sünnimeetrikad Frankile lugeda anda; lisaks terendas pimestav lootuskiir, et pastor on välja tuhninud mõne värbamisnimekirja või midagi taolist, kus mainitakse toda kuulsat esivanemat.
„Kuidas selle sinu vanavanavanavanaisa nimi oligi?” küsisin. „See, kes siin jakobiitide ülestõusude aegu ringi tilpnes? Mul ei jää kuidagi meelde, kas Willy või Walter.”
„Tegelikult oli ta nimi Jonathan.” Frank suhtus mu täielikku ükskõiksusse perekonnaloo vastu paksu rahuga, kuid säilitas alati valvsuse – kui juhtusin kõige õrnematki huvi ilmutama, siis kasutas ta seda viivitamatult ettekäändena laduda mulle ette kõik teadaolevad faktid Randallide esivanemate ja nende sugulussidemete kohta. Nüüd, särki kinni nööpides, omandasid ta silmad fanaatilise jutlustaja palavikulise läike.
„Jonathan Wolverton Randall – Wolverton ema onu, Sussexi väikeaadliku auks. Rohkem tunti teda aga üsnagi lennuka hüüdnime järgi, mis oli Black Jack ja mille ta oli saanud külge sõjaväes, kusjuures ilmselt just sel ajal, kui ta siin teenis.” Ma vajusin nägupidi voodile ja tegin, nagu norskaks. Frank ei teinud seda nägema ja jätkas oma õpetatud ekskurssi.
„Ta ostis ohvitseriauastme kolmekümnendail – see tähendab siis 1730ndail – ja teenis tragunikaptenina. Nende vanade kirjade põhjal, mis nõbu Mary mulle saatis, sai ta sõjaväes üsna hästi hakkama. Teise poja jaoks oli see ikkagi päris hea lahendus; noorem vend käitus samuti traditsiooniliselt ja hakkas vaimulikuks, aga tema kohta pole me veel eriti midagi leidnud. Igatahes andis Sandringhami hertsog Jack Randalli tegevusele 1745. aasta – see tähendab, teise – jakobiitide ülestõusu” – väike lisaseletus asjatundmatu auditooriumi ehk siis minu huvides – „eel ja ajal väga kõrge hinnangu. Tead ju küll, „kena prints Charlie” ja kogu see värk?”
„Ma pole päris kindel, kas šotlased on aru saanud, et nende ülestõus lüüa sai,” kostsin ma istuma tõustes ja oma juukseid korrastada üritades. „Ma kuulsin täitsa selgesti, kuidas too kõrtsmik meid eile õhtul saksmannideks1 nimetas.”
„Ja