st
Käesoleva teose on kirjutanud Leo Babauta, kes on populaarse veebilehe Zen Habits1 autor. Raamat on kirjutatud avalikult. Selle koostamisse ja toimetamisse andsid oma panuse väga paljud Zen Habits kasutajad. Teos on kollektiivse töö tulemus.
Teos on mõeldud lühikese käsiraamatuna neile, kes soovivad elada lihtsat ja pingevaba elu.
Sissejuhatus
Elu on raske. Nii me mõtleme.Tegelikult on aga elu täpselt nii raske, kui raskeks me selle ise muudame.
Paljud meist askeldavad iga päev ringi, ajavad asju ja täidavad erinevaid ülesandeid. Lahendatakse probleeme, tegeletakse draamadega, millest suur osa ei ole tõelised. Nad on inimeste endi poolt välja mõeldud, seega tehislikud.
Oleme lihtsad olevused. Toit, peavari, riietus ja suhted on kõik, mida vajame selleks, et olla õnnelikud. Toitu saab kerge vaevaga loodusest. Peavarjuks piisaks katusest, riietuseks lihtsast kangast. Õnnelikkuse aluseks on lihtsad inimestevahelised suhted, mis ei kujuta endast midagi muud, kui üksteisest rõõmutundmist ilma eriliste ootusteta.
Eeltoodud põhivajadustele oleme palju vajadusi ise juurde tekitanud. Näiteks karjäär, ülemused ja kolleegid; uued vidinad, tarkvara ja sotsiaalmeedia; autod, ilusad riided, ridikülid, sülearvuti kotid, televiisorid ja enamgi veel.
Ma ei taha öelda, et peaksime tagasi pöörduma koopaelanike aega, kuid on oluline, et hoiaksime meeles, mis on tõeliselt vajalik ja mis mitte. Kui me mõistame, et midagi on välja mõeldud ehk tehislikku, saame selle vajadusel välistada. Kui miski ei teeni õilsat eesmärki ja muudab elu keeruliseks, tuleks sellest loobuda.
Jättes kõrvale asjad, mis muudavad meie elu keeruliseks, jääb järele lihtne, mõnus ja pingevaba elu.
Sain olulise õppetunni, kui soovisin paremini ujuma õppida. Ma arvasin, et kaugemale ja kiiremini ujumine on lihtsalt suurema pingutamise ja treenimise küsimus. Ma rassisin vees seni, kuni olin lõpuks omadega täiesti läbi. Kui ma aga õppisin tundma, kuidas vesi võib tegelikult kanda ja aidata pinnal püsida, muutus sellel liuglemine palju lihtsamaks. Ma lõdvestusin, ei püüdnud vägisi, ja õppisin pingutuseta ujuma.
Eluga on sama lugu. Elu on nagu vesi, ainult et me kaldume selles liialt pladistama ja asjatult pingutama. Selle asemel õpi hõljuma ja lase asjadel kulgeda vabalt, omasoodu. Sa jõuad kaugemale ja su elu muutub märksa meeldivamaks. Milline võiks siis välja näha pingevaba ja voolav elu?
Kujuta enesele ette elu, kus sa ärkad hommikul ja teed seda, mida sulle meeldib teha. Sa veedad aega inimestega, keda armastad, ja sa naudid igat silmapilku. Sa elad olemasolevas hetkes tuleviku pärast muretsemata ja mineviku külge klammerdumata.
Kujuta enesele ette, et sul on mõned lähedased sõbrad ja perekonnaliikmed ning sa veedad nendega küllaldaselt aega. Sul ei ole nende suhtes ootusi ja seetõttu ei suuda nad sind panna eneses pettuma, ning seega kõik, mida nad teevad, on täiuslik. Sa armastad neid seepärast, et nad on just sellised, nagu nad on, ja sinu suhted püsivad lihtsatena.
Sa oskad rõõmu tunda ka üksiolemisest, keskendudes oma mõtetele, veetes aega looduses, lugedes raamatut, võib-olla isegi loomingulist tööd tehes.
Selline ongi lihtne ja vabalt kulgev elu. See ei tähenda sugugi püüdlemise täielikku puudumist, kuid elu lihtsalt tundub pingetest vabamana, ja see on kõige olulisem. Selline elu on täiesti võimalik. Ainus, mis sind sellist elu elamast takistab, on sinu enda mõistus.
Suunised pingevabaks eluks
Järgnevad reeglid ei ole jäigad. Nad on kirja pandud keelu vormis kindlal põhjusel – see käsiraamat ei ütle sulle, mida sa tegema pead. See ütleb sulle, mida sa tegema ei peaks, et sa ei tunneks välist sundi. Mida sa ette võtad, on su enda otsustada.
SUUNISED:
• Ära tee halba.
• Ära sea sihte ega tee kindlaid plaane.
• Ära loo endale asjatuid ootusi.
• Ära tekita võltsvajadusi.
• Ära tee seda, mida sa ei taha.
• Ära kiirusta.
• Ära tegutse asjatult
MÕNED VÕIMALIKUD POSITIIVSED SUUNISED:
• Ole kaastundlik.
• Ole kirglik.
• Leia rahulolu.
• Võta aega.
• Ole kannatlik.
• Ole mõttega tegevuse juures.
• Eelista loobumist.
Wu Wei ja mittetegutsemine
Taoismis on põhimõte, mis on Lääne inimese mõistusele keeruline: Wu Wei. Sageli tõlgitakse seda kui „mittetegemist” või „tegutsemiseta olemist”. Mina eelistan mõelda sellest kui oskusest mõista, millal tegutseda ja millal mitte.
Säärane lähenemine on meile kui Lääne traditsioonilise „tegudeühiskonna” liikmetele raskesti mõistetav. Meie kultuur hindab tegutsemist ja tegevusetus külvab kõhedust. Selline elustiil on paljude eluprobleemide juurteks. Me ponnistame sageli lihtsalt seetõttu, et mitte tehes tunneksime end ebamugavalt.
Kas on üldse võimalik mitte tegutseda? Sõna-sõnalt mitte. Isegi kui me ei tegutse, siis me sellegipoolest istume või seisame. Samas, tegutsemine tähendab tavaliselt aktiivset tegevust, sageli mõne eesmärgi suunas või mingil kindlal põhjusel.
Seega, kui me jätame eesmärgid kõrvale ja lihtsustame põhjusi, toob see kaasa nii mõnegi seni vajalikuna tundunud tegevuse ärajäämise.
Meil on äärmiselt raske sellist kontseptsiooni omaks võtta. Me tahame olla produktiivsed. Sõnal „passiivsus” on niivõrd suur negatiivne alatoon, et me pelgame mitte tegutseda. Meie kultuuriruum suhtub põlgusega laiskusesse. Ja kuna me tunneme kohustust, siis teemegi asju, mis ei ole vajalikud, ja seame endale küsitava väärtusega eesmärke.
Mis oleks, kui me lõpetaks ära enesele hinnangu andmise läbi oma saavutuste? See, millised me oleme, jääb alati olulisemaks sellest, mida me teeme. Püüdkem mitte midagi teha. Kas või viie minuti jooksul. Mis juhtub? Me muutume rahutuks, soovime avada arvutiekraanil uue akna, kontrollida e-kirju, lugeda uudiseid, rääkida kellegagi, täita mingit ülesannet. Sedamoodi tunneme me end selle viie minuti jooksul. Mis juhtuks aga siis, kui me loobuksime tegevusest terveks päevaks?
Kui me jätame kõrvale võltsvajadused, – eesmärgid, – ootused ja – põhjused, siis jääb tegemata suur osa tegevustest, millega me praegu tegeleme. Järele jääb palju vaba aega, tühjus, mida saame täita üksnes vajaliku, loomuliku ja ilusaga.
Tõelised vajadused, lihtsad vajadused
Niisiis, mis on tegelikult vajalik? Mainisin eespool meie põhivajadusi, milleks on toit, riietus, peavari ja suhted. Ühegi põhivajaduse rahuldamine ei nõua erilist vaeva.
Kui sa oled arvamusel, et toidu hankimine ei pruugi olla lihtne, siis loe Masanobu Fukuoka raamatut „Ühe kõrre revolutsioon” („One Straw Revolution”). Selles tõestab autor, et oma pere vajadusteks piisava toidu kasvatamiseks, sekkudes seejuures minimaalselt keskkonda, vajame üksnes üht aakrit maad. Las umbrohi kasvab. Pole vaja kasutada taimekaitsevahendeid ega kõblata. Las loomad ja putukad ja sisalikud jooksevad põllul.
Me ei pea seetõttu kõik homme maale kolima, kuid peame meeles pidama, et meie tegelikud vajadused on suureks paisutatud ühiskonna poolt, mille oleme ise loonud, ja toit ei peaks olema järjekordne staatuse sümbol. Meil on võime luua midagi lihtsamat läbi loobumise.
Peavarju saamine on muudetud samuti keeruliseks. Eluase on paljudele inimestele suurim kuluallikas ja ilus kodu on tänapäeval kallihinnaline seisuse tähis. Kuid oma algselt olemuselt koosneb peavari lihtsalt katusest, mis kaitseb meid sademete eest. Selleks võib olla lihtsa kaldkatusega varjualune ühele inimesele või suurem mitmele perekonnale. Peavari võib olla nii lihtne, nagu me seda ise soovime.
Ka riietumine on muudetud keerulisemaks. Vajadus