gas pahuralt. Milline veider küsimus! Mees pidi ju nägema, et ta istub kahele mõeldud nurgalauas üksinda ja vaatab kärsitult tänavale, lootes leida teisel pool teed asuval parkimisplatsil sagivate inimeste hulgast baari poole kiirustavat tuttavat kogu. Ta oli oodanud üle kahe tunni ja tundis endas pahameelt kasvavat.
Tavaliselt aeg venib, kui ootad. Ent mõnikord liigub kell ootaja jaoks isegi liiga kiiresti. Nii oli see ka täna. Harry oli lubanud tulla kell kaks, aga kellaosutid möödusid hüpeldes kahest, näitasid seejärel poolt kolme ja siis sai kell neli, kuid Harry ei avanud ust ega kiirustanud talle omase sütitava naeratusega ootaja poole.
Tüdruk rüüpas kokteili, lükkas laubale langenud juuksesalgu kõrvale ja võttis väikesest lakknahast käekotist hõbedaselt sädeleva telefoni – mitmes kord see küll oli? – ning valis mehe numbri. Pärast hetkelist vaikust kostis kutsuv heli ning seejärel kõlas helin uuesti ja uuesti, kuid Harry ei vastanud. Nördinult pead vangutades viskas tüdruk telefoni kotti tagasi.
Ilmselt oli Harry ta unustanud. Nii lihtne see siis oligi? Kuid ei! Teda ei hüljata nii kergesti… nii valutult.
“Kaabakas!” sosistas ta raevunult ja võpatas, sest oli end unustades oma mõtted sõnadesse vorminud. Ta vaatas piinlikkust tundes kiiresti väikeses baaris ringi.
Ruumis viibis peale tema vaid neli külastajat: morn vanahärra, kes põrnitses murelikult oma viskiklaasi, väljakutsuvalt sügava dekolteega helepunases kleidis hõbeblondiin ja kaks noort armunut, kes olid arvatavasti alles äsja avastanud suudlemise võlu. Ükski neist ei pööranud talle tähelepanu.
Naeratus elustas hetkeks tütarlapse nägu. Vaatamata närvesöövale ootamisele, lõbustas teda helepunases kleidis blondiini ahastav pilk, kui too jälgis noori armunuid ja pööras seejärel oma silmad morni vanahärra poole. Jumal tänatud, ohkas tüdruk, ta suutis veel naeratada, kuigi mõistis, et olukord oli nii tema kui ka hõbeblondiini jaoks troostitu.
“Võtan veel ühe kokteili,” pöördus tütarlaps baarmeni poole ja lisas, et mehe solvavat märkust ära hoida, “kokteil ühele.”
Baarmen tõstis pilgu ja asetas klaasi, mida ta oli püüdlikult hallika rätikuga hõõrunud, poleerimist ootavate, kuid mitte raasugi tuhmimate klaaside kõrvale riiulile, segas vaikides soovitud kokteili ja asetas selle kulmu kergitades tüdruku ette letile.
“Meeldivat pärastlõunat!” soovis ta.
Niisiis meeldivat pärastlõunat! Tütarlaps tõstis klaasi huultele ja rüüpas suure sõõmu. Millegipärast ei tekitanud martiini täna soovitud lõõgastavat rammestust, vaid pigem muutis iga lonks ta üha närvilisemaks.
Tüdruk oli nüüd juba lootuse kaotanud. Oli selge, et Harry ei tule enam ja ta peab üksi edasi minema. Ta oli alati teadnud, et ühel päeval see juhtub, kuid teadmine ei muutnud olukorda kergemaks. Neid oli Harryga sidunud sõprus ja teineteise suurepärane mõistmine. Ta oli endale korduvalt kinnitanud, et nende vahel ei ole midagi enamat kui sõprus, kuid täna tuli tal tõele näkku vaadata: ta oli Harrysse armunud. Millal see oli juhtunud? Kuidas ta küll oli nii nõrgaks osutunud? Armumine oli luksus, mida ta ei olnud endale kunagi lubanud, ja nüüd tuli tal siiski selle eest maksta.
Tüdruk rüüpas klaasist viimase piisa – see oli kolmas kokteil ühele – ja heitis pea kuklasse. Ei! Temaga ei käituta nii alatult. Ükski mees ei murra tema südant!
Ta kookis kotist telefoni, kuulas mõne hetke kutsuvat heli, ja kui sellele ei järgnenud vastust, jättis telefoniomanikule teate: “Harry, sa veel kahetsed!” Tüdruku hääl oli rahulik, jäine ja väga madal.
Heakskiitvalt pead noogutades haaras ta laualt koti, viskas telefoni kotti ja hakkas jooksujalu ukse poole minema, kuid ootamatult ta samm takerdus. Teda peatas hele kõlksatus ja hõbeblondiini kähe hirmukarje – kiiruga lahti jäänud kotist oli kukkunud baaripõrandale 32-kaliibriline hõbedane püstol.
2
Dean vaatas rahulolevalt saalis ringi. Kõik oli külastajate saabumiseks valmis: sädelevad joogiklaasid ja värvikad pudelid riiulitele korrapäraselt reastatud, värsked lilled väikestel laudadel baarileti vastas meeleolukalt lõhnamas, orkestrantidele mõeldud lava mahedalt valgustatud ja vilkuv reklaamtuli välisukse kohal sisse lülitatud. Kuldtikandiga jakkides baarmenid astusid väärikalt oma kohale pika leti taha ja D-kategooria tüdrukud manasid huultele hukatusliku naeratuse. Kõik oli nii nagu alati, nüüd juba üle kahekümne aasta.
Järjekordne ülemeelik õhtu võis alata.
Loovutanud lahinguvälja ustavate abiliste oskuslikesse kätesse, vajus Dean oma kabinetis massiivse kirjutuslaua taga mugavasse tugitooli ja haaras telefoni.
Mary ei olnud täna baari tulnud ega ka helistanud. Tavaliselt helistas ta kohe pärast koolist vabanemist või astus koduteel baarist läbi, et isa tervitada ja päevasündmustest pajatada. Mary oli tüdruk, kes sattus pidevalt sekeldustesse ja kellel oli alati palju rääkida. Tema tulekut võis juba kaugelt kuulda, sest ta armastas omaette laulda ja mõnikord end unustades isegi üsna valjusti. Teda ei huvitanud, mida inimesed temast mõtlevad, ja küllap ta oleks üllatunud, kuuldes, et ta meeldib kõigile. Baaris hüüti teda hellitavalt Pisikeseks.
Dean valis Mary telefoninumbri, kuid talle vastas automaatvastaja. Õlgu kehitades valis ta teise numbri. Kõlasid kutsuvad toonid ja seejärel koduabilise Nina alati reibas hääl.
“Nina, mina siin. Kutsuksid ehk Mary telefoni juurde,” lausus ta, tõmmates kirjutuslaual oleva väärispuidust sigarikarbi lähemale ning hakates süvenenult sigarit valima. Hetk hiljem lasi ta sigari tagasi karpi kukkuda ja küsis segaduses: “Mis sa ütlesid? Ta ei ole veel tulnud! Vaata, mis kell on! Ja ta ei ole ka helistanud?” Ilmselt oli vastus eitav, sest mees vangutas nõutult pead. “Sa siis ei tea temast midagi?” küsis ta murelikult ja lisas: “Teata mulle kohe, kui ta koju jõuab või helistab!” Mees asetas pahuralt telefoni alusele, haaras karbist esimese ettejuhtuva sigari ja hakkas seda mõtlikult süütama.
Ta mõtiskluse katkestas nõrk koputus. Vastust ootamata avati uks ja ukseavasse ilmus must juuksepahmakas.
“Vabanda mind,” lausus pilkupüüdvas õhtukleidis sale naine ja sisenes kabinetti. Ta põsed õhetasid, tumedad silmad läikisid kahtlaselt ja täidlaste tumepunaste huulte vahele ununenud sigaret oli kustunud. Korrapäratult õlgadele langevad pikad mustad juuksesalgud lisasid ta välimusele dramaatilisust.
“Mis on juhtunud, Irene?” küsis mees, kuigi arvas teadvat, miks naise nägu õhetab ja silmad läigivad. “Kas sa ei saa täna esineda, kas jälle kokaiin?” küsis ta, püüdes oma häälele karmi varjundit anda, kuid see ei õnnestunud tal kunagi.
“Kokaiin!” Irene kehitas graatsiliselt oma paljastatud õlgu ja ta kuldbrokaadiga kaetud täidlane rind tõusis ärritavalt.
“Ah, jäta, millal on kokaiin mind takistanud laulmast. Asi on palju tõsisem, Harry on…” Naine raputas võimetus vihas pead, leidmata õigeid sõnu.
“Harry? Mis Harryl viga on?” küsis boss kärsitult.
“Harry on läinud… ma arvan, et seekord jäädavalt. Ta… Meie abielu on purunenud,” lausus Irene ja pühkis pika saleda sõrmega põselt üksiku pisara.
Dean varjas oma naeru sigarisuitsu taha. Ta oli seda juttu korduvalt kuulnud ja ei viitsinud selle üle enam õieti naerdagi. Harry oli alati paari päeva pärast tagasi tulnud ning Irene ta õnnelikuna vastu võtnud.
“Tähendab, et meil ei ole täna kedagi klaveri taga,” lausus mees kulmu kortsutades murelikult. S e e oli tõsine probleem, mitte võimalik abielu purunemine.
“Klaveri taga!” karjatas Irene põlastavalt. “Klaverit oskab igaüks klimberdada, aga armastada… Küsi kelle käest tahad, kõik võivad sulle kinnitada, et voodis ei leidu Harryle võrdset.” Kerge puna ilmus hetkeks naise näole ja ta puhkes naerma, mõistes, et oli oma jutuga liiale läinud.
“Niisiis ei ole Harry tööle ilmunud,” lausus Dean kuivalt. “Mida me nüüd ette võtame, Irene? Kas sa istud ise klaveri taha ja saadad klimberdades oma laulu?” küsis ta mõrult muiates. “Arvan, et sul tuleb Benile helistada ja ta jälle siia kutsuda. Sinule ta ära ei ütle, nii et jookse telefoni juurde,” lõpetas boss jutu ja puhus mahlaka suitsupilve õhku.
“Benile helistada, sellele armetule… Noh olgu, kuid ma poleks uskunud, et sa oled niisugune südametu närukael, Dean. Naise südamevalu ei liiguta sind põrmugi. Küllap sellepärast