01karikatuur.jpg" target="_blank" rel="nofollow" href="#b00000000.jpg"/>
1992. aasta esimeses kultuurilehes Sirp ilmunud Heinz Valgu pilapilt raamatu autorist koos tulevase Euroopa noorima peaministriga. Kiri pildi all: “Kalle Muuli ja Mart Laari tegevusest võib “Sirbi” iga lugeja õppida nippi, kuidas nääriööl “Postimehest” keelt läbi torgates võib näha Rahvarinde ja Interrinde koalitsioonikratti, kes Eesti riigi au, vara ja kodakondsust laiali tassib. Ärge ainult unustage Indrek Toome häält matkides hüüda “Diktatuur ei lähe läbi!” ning – Eesti Vabariik ongi nõidusest prii.”
Eessõna
Seda raamatut kirjutama asudes ei seadnud ma eesmärgiks akadeemilist käsitlust taastatud Eesti riigi esimesest põhiseaduslikust valitsusest. Püüdsin ennekõike edasi anda ajastu kordumatut tundepöörist, riigi taastamise tungi ja tormi.
Taasiseseisvunud Eesti esimesed eluaastad olid väga dramaatilised ja uskumatult värvikad. See oli suurte vastanduste, piiritu vabaduse, tohutu tegutsemisõhina, toore vägivalla ja muserdava vaesuse aeg. Poliitika oli põnev, selles oli elu ja kirge, kuni halastamatu võimuvõitlus ideaalid puruks peksis.
Mart Laari esimene valitsus (1992–1994) tormas pöörases tempos, justkui surmahirmus vang, kes on Gulagist põgenema pääsenud. Peaaegu kõik ajaloolised otsused ja saatuslikud vead tegi see valitsus esimese saja päeva jooksul. Kõigest mõne kuuga pandi paika rööpad, mida mööda pöördus mudasse tambitud Eesti idast läände, sovetiriigist Euroopa riigiks. Mis edasi tuli, oli juba enamasti veeremine ühes suunas.
Olen selle raamatu sünni eest kõige rohkem tänu võlgu oma heale kolleegile Anvar Samostile ja Isamaa hingele Tiit Pruulile.
Anvar oli see, kes 2011. aasta sügisel õhutas mind lähiajaloost raamatut kirjutama. Tema idee oli heita pilk Eesti poliitika murdehetkedele, kirjutada lahti meie riigile ja rahvale paaril viimasel aastakümnel edu toonud sündmuste taust.
Olin juba murdehetkede raamatu pool käsikirja valmis kirjutanud, kui erakondade sünnilugusid uurides jõudsin viimaks Isamaani. Algselt võrdlemisi tagasihoidlikuna plaanitud peatükk muudkui paisus, kuni oli selge, et sellest peab tulema omaette raamat. Nõnda juhtuski, et tütar sündis enne ema. “Isamaa tagatuba” on nüüd kaante vahel, aga Anvari tellitud “Varjatud murdehetki Eesti poliitikas” ootab alles ilmumisjärge.
Isamaa esimene pressipealik ja peaminister Mart Laari legendaarne nõunik Tiit Pruuli pole mitte ainult elav mälupulk, vaid ka vastutustundlik arhivaar. Ta on punastesse pappkaustadesse, millel kirillitsas kiri Dlja Bumag (paberite jaoks), kokku kuhjanud tohutu hulga omaaegseid dokumente, töömärkmeid, ajalehtede väljalõikeid. Lisaks on ta peaministri nõunikuna suutnud pidada enam-vähem järjepidevalt arvutis ka päevikut. Ajaloohuvilisele on see kullaauk.
Leidsin Tiidu arhiivist ka nii salajasi pabereid, mida on näinud ainult mõni üksik silmapaar. Ent dokumentidest hulga tähtsamaks pean siiski inimesi. Paberid võivad oodata. Meie järeltulijad võivad neid uurida ka saja aasta pärast, aga mälestused kaovad koos meiega.
Olin aastatel 1989–1993 Postimehe korrespondent Tallinnas – esimene ja algul ka ainus. Eesti riigi taassündi ja Laari esimese valitsuse tegemisi kajastanud ajakirjanikuna oli mul seda raamatut kirjutades tunne, nagu jätkaksin kunagi pooleli jäänud tööd. Alles nüüd, 20 aasta hiljem sain ma lõplikult täita oma kohuse lugejate ees, raiudes raamatusse ka need sündmused, mida ma omal ajal välja uurida ei suutnud või millest ma oma riiki kalliks pidades kirjutada ei saanud.
Oma mälestusi jagades aitasid mind selles töös Katri Varbola, Indrek Kannik, Mart Nutt, Jüri Luik, Tiit Pruuli, Mart Laar, Katrin Laar, Jaanus Reisner, Siim Kallas, Meelis Atonen, Heiki Kranich, Jüri Pihl, Olari Taal, Mart Soidro, Ants Laaneots, Johannes Kert, Väino Sarnet, Margus Kastehein, Kaido Kama, Illar Hallaste, Valve Kirsipuu, Marje Einre, Marek Strandberg, Indrek Tarand, Aimar Altosaar, Helmet Raja.
Faktide täpsustamiseks kasutasin kõige rohkem rahvusraamatukogu, Tallinna keskraamatukogu, riigiarhiivi, riigikogu arhiivi, BNSi elektroonilise arhiivi ja paljude raamatute abi.
Tänan kõiki südamest. Isamaa ei unusta!
ALGUS
Pan Kleksi akadeemia
Eesti Vabaõhumuuseumi teadusdirektor Mart Nutt valmistus 1990. aasta augustis Prahasse muuseumitöötajate konverentsile sõitma, kui ootamatult helistas välisminister Lennart Meri ja palus tal võimaluse korral Prahas ka välisminister Jiri Dienstbieriga kohtuda, et küsida toetust Eesti iseseisvuspüüdlustele.
Nutt tundis Merit põgusalt juba varasemast ajast. Nad oli kokku puutunud Rahvarinde algatusel loodud Tallinna koostöötoimkonnas, mille kaudu püüti kooskõlastada ja suunata eri rühmituste poliitilist tegevust. Meri esindas seal loomeliitude kultuurinõukogu, Nutt noorteühendust Res Publica. Ilmselt oli Meri kuulnud Praha sõidust Nuti sõbralt Jüri Luigelt, kes oli olnud koos Meriga Eesti Instituudis ja valmistus nüüd tööks välisministeeriumis.
Meri lubas Tšehhoslovakkia välisministrile ka kirja saata ja enne äralendu päris Nutt, kuidas sellega lood on. “Kõik on korras,” kinnitas Meri. “Kiri Biermeisterile läks juba ammu teele”.
“Biermeisterile?” imestas Nutt. “Kas Tšehhoslovakkia välisministri nimi polnud mitte Dienstbier?”1
Meri vaikis pikalt. “Aga kiri on juba läinud,” ohkas ta viimaks.
Kuigi algus polnud just paljulubav, helistas Nutt Prahas välisministeeriumisse ja seletas, et ta on Eesti Vabaõhumuuseumi teadusdirektor ning soovib kohtuda ministriga. Olles surmkindel, et ta naerdakse selle jutu peale välja, pidi Nutt üllatusest pikali kukkuma, kui sekretär hoopis viisakalt vabandades küsis, kas näiteks tunni aja pärast sobib.
Raha polnud pennigi ja Eesti rahvadiplomaat sõitis ajaloolisele kohtumisele Tšehhoslovakkia välisministriga trammis jänest. Vabandades oma kehva inglise keele oskuse pärast, küsis Jiri Dienstbier pärast kätlemist Nutilt vene keeles, kas nende vestluse juures võib viibida ka NSV Liidu suursaadik Boriss Pankin. Eesti oli tol ajal Nõukogude Liidu osa, Nutil oli taskus Nõukogude pass ja jututeemaks pidi olema Eesti iseseisvuse taastamine.
Ehkki Nutt ei mõistnud algul hästi, miks Nõukogude suursaadik peaks ühe eraviisiliselt saabunud muuseumitöötaja vestlust kuulama, sai see kohe selgeks, kui Dienstbier tegi oma puises vene keeles Eesti toetuseks mitu jõulist avaldust.
Kahekümneminutilisena kavandatud, aga pooleteisetunniseks veninud kohtumise järel jooksis Pankin Nutile koridori järele ja päris: “Millisel ametikohal te välisministeeriumis töötate?”
“Ma ei töötagi välisministeeriumis,” kohmas Nutt. “Ma töötan hoopis muuseumis.”
Pankin kangestus. Saamata ilmselt üldse aru, mis toimub, jäi ta Nutile soolasambana järele vahtima. Saatuse nöögina sai Pankinist peagi Nõukogude Liidu viimane välisminister, kelle ametiajal sai Eestist tõesti taas iseseisev riik.
Tagasi kodus, kirjutas Nutt kohtumise kohta ettekande ja Meri hakkas talle auku pähe rääkima, et ta välisministeeriumisse tööle tuleks. 1990. aasta kevadel ametisse astudes oli Meri vallandanud ühe ropsuga peaaegu kõik ENSV-aegsed välisministeeriumi ametnikud, kellest paljud olid lisaks kutsealasele sobimatusele ka KGB taustaga. Nüüd oli noori töökäsi ja – ajusid hädasti vaja.
Kuna samasuguse tööpakkumise olid saanud ka Nuti aatekaaslased Jüri Luik ja Indrek Kannik, siis otsustati, et kui minna, siis koos.
Nii sai välisministeeriumis alguse ajajärk, mida hilisem välisminister Jüri Luik on tuntud lasteraamatu järgi nimetanud Pan Kleksi akadeemiaks, kus Kleksi ja tema poisse ootasid iga nurgal imelised üllatused.
Akadeemia käitus oma uues töökohas algul üleolevalt ja väljakutsuvalt nagu kamp hipisid, sest pidas välisministeeriumit pesuehtsaks nõukogude asutuseks. Tööl käidi väljaveninud kampsunites ja Mart Nutt kandis niiske ilmaga ka siseruumides roosakaspruune kummikuid. Hiljem, kui ministeeriumisse hakkas üha sagedamini saabuma välisriikide diplomaate, otsiti kapist siiski ülikonnad välja, aga endisaegse personali jäänustega suheldi jätkuvalt nagu leeprahaigetega.
Umbes veerandsaja töötajaga välisministeerium mahtus tol ajal ära tosinasse kabinetti, mis asusid Toompea lossi vasakpoolse tiiva esimesel korrusel. Akadeemial oli seal suur omaette tuba koos