tle>
NELJAPÄEV, 10. DETSEMBER
NAINE, KEDA HÜÜTI KASSIPOJAKS, tundis rasket relva rippumas parema kaenla all. Ta viskas sigareti maha, kergitas seelikut ja hõõrus koni hoolikalt rihmiku talla all sodiks.
Eks otsige selle pealt DNA-d, kui tahate.
Nobeli auhinnatseremoonia oli Stockholmi raekoja banketisaalides kestnud nüüdseks kolm tundi ja kolmkümmend üheksa minutit. Tants oli alanud, helid kostsid nõrgalt tänavale külma kätte. The target oli sinise saali laua äärest lahkunud ja liikunud trepist üles kuldsesse saali. Telefonisõnum, mille ta just vastu võtnud oli, andis teada sihtmärgi asukoha, nii täpselt kui see säärases olukorras üldse võimalik oli.
Ta ohkas ja märkas iseenda ärritust, virutas endale sisimas vastu kõrvu. See töö nõudis keskendumist, siin polnud kohta olemuslikele arutlustele ega mõtisklustele muude karjäärivõimaluste üle, siin tuli see kuradima asi lihtsalt joonde ajada.
Ta sundis end keskenduma edasisele, mällu söövitatud rajale, mida oli vaimusilmas ikka ja jälle üle joonistanud, kuni oli surmani tüdinud ja veendunud, et ülesanne õnnestub edukalt sooritada.
Seetõttu kõndis ta nüüd väikeste ja kaalutletud sammudega, üks-kaks-kolm, sool ja kruus olid läbi rihmikute õhukese talla selgesti tunda. Temperatuur oli langenud alla nulli ja tekitanud maapinnale jäätunud laike, sellist asjade käiku oli ta oodanud, saamata sellega siiski päriselt arvestada. Külm sundis ta kössi ja kahvatuks ning tõi pisarad silma. Need võisid punaseks minna küll.
Mundrites ja kollastes vestides politseinikud seisid kindlatel kohtadel, kaks kummalgi pool võlvialust, mis moodustas Stockholmi raekoja peasissepääsu. Ta pani vaimu valmis.
On aeg läbida esimene punkt; kena ja kahvatu ja külmunud, ühes käes mobiiltelefon. Tam-ta-tadaa, etendus algab!
Ta astus tänavalt võlvi alla, samal ajal kui vastassuunast kohmerdas kohale rühm rõõmsaid kodanikke. Nende hääled helisesid külmas õhus, rahulolev naer kaikus vastu. Fassaadi hajus valgustus heitis varju nende vintis nägudele ja viimistletud soengutele.
Ta lõi pilgu maha ja jõudis esimese politseinikuni samal hetkel, kui üks vintis härrastest hakkas taksot hõikuma. Kui politseinik teda kõnetama hakkas, ajas ta käed laiali ja tegi, nagu libastuks. Politseinik reageeris vaistlikult nagu mehed ikka, haaras härrasmehelikult ta vehkivast käest (tema kahvatust, kenast, külmunud käest), tema omakorda pomises häbelikult midagi arusaamatus inglise keeles, tõmbas oma külma käe lahti ja liikus peaukse poole, kolmkümmend kolm hästi kavandatud sammu.
Nii kuradi lihtne, mõtles ta. See käib juba mu au pihta.
Sillutatud sisehoov oli tumedate klaasidega limusiine täis pargitud, ta märkas silmanurgast paari turvameest. Inimesi vooris hoonest välja, alkoholilõhnaline hingeõhk torbikuna suust välja tungimas, tõrvikute tuim valgus heitis nende nägudele groteskseid varje. Otse ees, autode ja aia taga, helkis Mälari järve must veepind.
Ta tippis punktini number kaks, sinise saali peausteni. Üks eakas kodanik ummistas ukseaugu ja ta oli sunnitud peatuma. Kodanik astus kõrvale, et lasta välja seltskond siniste juustega daame, kes tulid õõtsuval sammul mehe selja taga, tema aga pidi kannatust varuma ja vabisedes väljas külma käes ootama, kuni veidrikud hoovi poole loivasid. Üks vindine härrasmees ütles midagi ninakat, kui ta mobiili peos hoides riidehoidu lipsas, kuid tema ei teinud väljagi, vaid liikus edasi ja kõik sujus, ta oli jõudnud punktini number kolm.
Annika Bengtzon tõusis lauast number viiskümmend ja tema lauanaaber, ajakirja Science tegevtoimetaja, tõmbas tal viisakalt tooli eest. Ta märkas, et jalad värisesid pisut, sall kippus põrandale libisema ja ta mähkis selle tihedamalt õlgade ümber. Kõikjal oli nii palju rahvast, nii palju virvendavaid värve. Silmanurgast nägi ta Rootsi Akadeemia alalist sekretäri, tõeliselt nägusat meest oma lauast mööda ruttamas.
„It’s been a pleasure,” ütles tegevtoimetaja ja suudles ta kätt, enne kui rahvamassi hulka kadus. Annika naeratas viisakalt, ehk pani mees pisut pahaks, et ta temaga tantsima ei läinud.
Ta näppis oma salli ja vaatas kella, veel ei pidanud toimetusse tagasi sõitma. Ärimees Anders Wall koos oma naisega läks lauast mööda, Rootsi riigitelevisiooni juht kõndis teisele poole.
Siis tundis ta, et keegi peatus tema selja taga, ta tõstis pilgu ja vaatas otse silma sisse Bossele, Konkurendi esindajale.
„Mitu tärni sa eelroale annad?” küsis mees vaikselt, suu otse naise kõrva vastas. „Neli pealuud,” ütles Annika ja seisis liikumatult, paljas õlg vastu fraki rinnaesist. „Mitu punkti saab Madeleine’i dekoltee?”
„Kaks melonit,” vastas Bosse. „Meditsiiniauhinna saaja tänukõne?”
„Kaheksa unerohutabletti …”
„Kas ma tohiksin paluda?”
Bosse kummardas natuke tehtult, Annika vaatas kähku ringi, ega Science’i meest läheduses pole. Seejärel ta noogutas. Pistis elegantse ridiküli kärmesti oma suurde kotti ja riputas selle õlale.
Vanaema pidulik sall langes pehmelt käsivartele, kleit kahises. Bosse võttis ta käe ja juhtis ta trepi juurde, kust pääses kuldse saali tantsupõrandale. Nad loovisid laudade vahel, lillede ja kristallklaaside vahel. Annika oli enamiku veinist joomata jätnud, ainult maitsnud, et sellele hinne anda, mis tegelikult oli tõeline lugejate narrimine, sest ta ei teadnud veinist tuhkagi. Siiski tundis ta end pisut uimasena, natuke liiga kergejalgsena. Ta toetus Bosse käsivarrele, kui nad trepist üles minema hakkasid, teise käega hoidis seelikut üleval.
„Kohe ma kukun,” pomises ta. „Lendan istuli ja veeren mööda treppi alla ja löön mõnel parteijuhil jalad alt ära.”
„Sellel trepil ei ole keegi kunagi kukkunud,” ütles Bosse. „Ehitamise ajal sundis Ragnar Östberg oma naist nädal aega järjest, õhtukleit seljas, trepist üles ja alla käima, ise samal ajal astmeid kohandades, et seal saaks muudkui sujuvalt kulgeda ja et keegi ei kukuks mitte kunagi. Hiljem on trepp end hästi õigustanud, kuid naisega läks asi metsa, see nõudis lahutust.”
Annika naeris, pisut liiga valjusti ja südamest.
Üsna pea on ta sunnitud peolt lahkuma ja tagasi toimetusse kirjutama sõitma. Varsti on nõidus oma väe kaotanud, varsti muutub tema hõljuv õhtukleit H&M-i särgiks ja polüesterseelikuks, mida saaks staatilise elektri tõttu vabalt ka tolmuimejana kasutada.
„Tegelikult on tõeliselt jabur sellest osa saada,” ütles ta.
Bosse pani ta käe oma käsivarrele ja juhtis ta üles viimastest trepiastmetest, samamoodi nagu keemiaauhinna laureaat oli äsja kuningannaga teinud.
Nad jõudsid pika altaanini sinise saali kohal, kuid kuldse saali uste ees olev laud jookidega muutis sissepääsemise raskeks.
„Reispass?” küsis Bosse ja Annika raputas pead.
„Üks tants,” vastas ta, „siis ma pean ära minema.”
Nad astusid kuldsesse saali, vapustavasse banketisaali, mille seinad olid kaetud ehtsate kunstiteoste ja kullast mosaiigiga. Orkester mängis, ent Annika ei kuulnud muusikat, see oli helidest tapeet. Tähtis oli üksnes see, et ta oli siin ja et Bosse pani oma käe ta seljale ja et ta keerles-keerles-keerles, nii et kuldne mosaiik hakkas silme ees virvendama.
Ristvõlvid laes, paekivi põrandal, Kassipojaks hüütu oli hoones sees. Siid sahises ja pinguldus tüsedate vöökohtade ümber, kraed soonisid punastesse kukaldesse. Ta liikus märkamatult teiste õhtukleitide seas, ringi polnud vaja vaadata. Viimastel kuudel oli ta osalenud mitmeil giidiga ja eri keeltes ekskursioonidel raekoja kõikides saalides ja koridorides. Ta oli pilte teinud ja kogu sündmuspaiga hoolikalt läbi uurinud, proovinud kõndida ja libastuda, teadis sammude pikkust ja hingamise rütmi. Ehitis oli uhke, seda pidi ta tunnistama. Arhitektuur oli selle ülesande kõige parem osa.
Kaksteist sammu sinise saalini.
Ta peatus sammaskäigu kuuetipuliste tähtede all ja tõmbas hinge enne suurt ülesannet: 1526 kergelt asümmeetrilist ruutmeetrit, piduliku õhtusöögi lõpp, marmorpõrandal tunglevad inimesed, tuhandetelt klaasidelt peegelduv valgus. Kuningapaar oli lahkunud ja koos nendega loomulikult ka turvamehed. Ta lubas endale ühe põgusa hetke sisekaemust, taipas, et oleks parema meelega lihtsalt õhtusöögil osalenud kui