hasis>alles muistse vabadusvõitluse vaimu!
Oskar Lõvi lähetus
Oskar Lõvi triloogia „Kolm naist” esimene romaan „Alma” algab südantliigutava kirjeldusega sellest, kuidas noorukist peategelane asub Järvamaalt kodutalust pikale teekonnale Tartusse – gümnaasiumi. Kaasas suur osa poolaasta toidumoonast ja napid rahasedelid, mis isa raudteejaamas pojale ükshaaval peo peale loeb. Väliselt kareda ja karmi isa silmad on veekalkvel, kui rong pikkamisi eemaldub. Poeg on ellu lähetatud.
Moonakotte vagunis paika sättides puruneb piimapudel ja noore Oskar Lõvi alter ego otsustab allesjäänud piima sealsamas ära juua. Kõike seda paneb tähele kupees raamatut lugev neiu, kes noormehe piimast läikivat kuube vaadates ei suuda naeruturtsatust tagasi hoida. Aastate pärast saab temast peategelase naine. Naised on siia ilma lähetatud ennekõike selleks, et anda piima sündivatele lastele. Piimal on Oskar Lõvi edasises elus suur tähendus – nii kaude kui otse.
Oskar Lõvi juured on omaaegsel Viljandimaal Põltsamaa kihelkonnas Tõivere vallas. Ta sündis 6. märtsil 1892 sealses Tapiku külas Pihlaka talus Mihkel ja Anna-Marie Lõvi pojana. Ent peagi ostis isa suurema talu Järvamaale Järva-Jaani kihelkonda, kus poeg õppis Ramma külakoolis ja Järva-Jaani apostliku õigeusu kihelkonnakoolis. Kodus loeti palju raamatuid ja lauldi. Isa olevat korra öelnud: ma ei kasvata lapsi iseendale, vaid kodumaale.
Nõnda on loomulik, et poeg saadeti Emajõe äärde Hugo Treffneri eragümnaasiumi, mis oli 20. sajandi esimesel kümnendil eestluse üks peamisi taimelavasid. Oskar Kallase õhutusel hakkas noor Oskar Lõvi suveti koguma vanavara – rahvalaule, jutte, uskumusi, ka murdekeelt. Samas hakkas ta tegema kaastööd ajakirjandusele. Koolis oli kirjandusring, Oskar toimetas käsitsi kirjutatud ajakirja.
Peamiselt puuduliku vene keele pärast ei pääsenud Oskar Lõvi lõpueksamitele ning siirdus Peterburisse, toonasesse suurde eestlaste keskusse. Seal sooritas ta gümnaasiumi lõpueksamid ja asus ilmasõja eel (1913) ülikoolis õppima loodusteadust ja agronoomiat. Ülikooli diplomi saamine langes kokku ilmariigi lagunemise ajaga. Tema esimesed töökohad olid revolutsiooni- ja kodusõjaaegses Turkestanis ning Ukrainas. Just sel karmil ajal abiellus ta siniverelise daami Anna Borisovaga, kelle elu tuli revolutsiooni eest kaitsta.
Tartu rahuleping võimaldas naasta kodumaale. Oskar Lõvi oli lühemat aega ametis Põllutööministeeriumis, ent lähetati peagi põllumajanduslikuks esindajaks Pariisi. Ta otsustas end täiendada, õppides kaks aastat Sorbonne´is keemiat ja radioloogiat – maailmakuulsa Marie Curie´ juures. Pariisis leidis ta keemiku ja insenerina tööd Renault´ tehases.
Oskar Lõvi on hiljem möönnud, et teda vaevas koduigatsus ja ta otsustas 1927. aastal Eestisse naasta. Ta lahutas oma abikaasast Annast, kes ei soovinud mehega kaasa tulla. Viis aastat hiljem abiellus Oskar Lõvi uuesti – endast tunduvalt noorema Herta Leonore Steiniga. Neil sündisid tütred Viiu Maria ja Madli Eva ning poeg Tõnis Oskar.
Esmalt asus Oskar Lõvi tööle Kaalisündikaadi siinse esindajana. Kuid nüüd algas ühtlasi Oskar Lõvi majanduslik ülesehitustöö kodumaal. Taluperemehe pojana teadis ta, et tühi kott ei seisa püsti. Aateline tegevus peab alati olema aineliselt toestatud. Oskar Lõvi isik moodustas harvaesineva koosluse tundeküllasest vaimutööst ja hästi tasakaalustatud künnitööst majanduse põllul.
Päritolult põllumehena pühendus Oskar Lõvi toiduainetööstusele. Ta oli Eesti Lihaekspordi ja Eesti Piima ärijuht. Kõik, millele ta oma käe külge pani, muutus kullaks – kui kasutada tema poja Tõnise tähelepanekut. Osa teenitud tulust paigutas ta kinnisvarasse, ostes Tallinna Kaarli puiesteele esindusliku maja, mis tema edasist saatust silmas pidades oli hea otsus tema poja ja pojapoegade jaoks.
Kurikuulus tehing Stalini ja Hitleri vahel 23. augustil 1939 muutis kõik. Nii nagu tema tuntud kaasaegne ärimees Alfred Kalm, nii oli ka Oskar Lõvi inimpõlv varem kogenud Venemaal enamlikku terrorit. 1940. aastal teadis ta, mis on tulemas, ja oskas aegsasti kõrvale tõmbuda. Ka Saksa okupatsiooni ajal oli ta peamiselt oma talus Keila lähedal. Siiski oli ta seotud põrandaaluse vastupanuliikumisega ja sattus Gestapo kätte, kuid pääses üle noatera. Ta kuulus Otto Tiefi valitsuse lähemate abiliste hulka.
Oskar Lõvil õnnestus koos oma perega pääseda Siberist ja surmast. Ta jõudis 1944. aasta sügisel Rootsi ja kuus aastat hiljem sealt edasi Kanadasse. Aastatel 1956–1962 oli Oskar Lõvi pagulasvalitsuse majandusminister. Tema oli üks nendest, kes teadlikult ja rõhutatult hoidis Eesti Vabariigi õiguslikku järjepidevust.
Oskar Lõvi kuulus Eesti riigi rajajate nooremasse põlvkonda („Aga ükskord on Eesti riik!”). Nemad olid pühendunute põlvkond, omariikluse ime tegelikud kandjad. Nad ei alistunud kunagi, nad ei taganenud võitluseta, vaid astusid kurjusele ja ülekohtule vastu kõigi nende käsutuses olevate vahenditega. Oskar Lõvi oli väga isamaalise üliõpilasseltsi Liivika liige, kuhu kuulus paljude teiste hulgas Eesti iseseisvuse manifesti autor riigivanem Juhan Kukk või ka väljapaistev maaelu ideoloog, Tiefi valitsuse liige Kaarel Liidak.
Paguluse sisemaailmas kestis edasi kadunud minevik – „ilus Pätsi aeg”, mis andis ainet mõtisklusteks Eesti tuleviku, aga ka kaugema mineviku üle. Vanadusepõlves on Oskar Lõvi avaldanud Jaan Järvalase nime all Torontos rahvusromantilise ajalooromaanide triloogia „Veretasu”, „Risti tähe all” (mõlemad 1966) ja „Kirikuehitajad” (1970), milles on äratuntavad mõned tema enda päritolu sugemed. Nii näib tema isa olevat muistse külavanema prototüüp, kes on kolinud Sakalast Põhja-Eestisse. Muistne vabadusvõitlus on andnud autorile küllaga ainet kujutada oma maa ja rahva karmi saatust, aga ka raugematut võitlusvaimu. Kirjanikku iseloomustab hea fabuleerimisoskus ja tundlik sulg. Nüüd ilmuvad 1977. aasta 4. augustil Montréalis igavikuteele suundunud autori kõnesolevatest ajalooteostest kaks esimest siinsete kaante vahel tänasele Eesti lugejale uuesti.
Kas aeg on hea või halb, oleneb suurel määral ka meist endist – niivõrd, kuivõrd igaüks on oma õnne sepp. Lõvide peres on seda tõde põlvest põlve tähele pandud ja seda hoiakut isalt pojale pärandatud. Nii nagu Mihkel Lõvi lähetas kunagi oma poja Oskari suurde ilma suurte lootustega, nõnda on tema omakorda õnnistussõnad kaasa andnud oma pojale Tõnisele. Mul on suur heameel, et Tõnis tunneb kohustust oma isa töö tulevikku kanda ja samas lähetus oma poegadele edasi anda.
VERETASU
1
Kevad, sa võlur kevad! Paned päikese taevakaarel naeratama, sead rõõmuhelinad õhus virvendama, sunnid õiepungad puudel pakatama ja külvad värvirikkaid õisi aasadele. Aga sa meelitad ka linnud laulule, mesilased mett korjama ja karjalapse hüüet huilutama.
Oo, võlur kevad, sa võlurite võlur!
Juba varajasel hommikul ma kogun tõusvalt päikeselt kiiri, laon neid lõputult sülle, nagu õrnu kristallklaasikesi, ja hoian kuni kevadeni, siis kannan nad õuele, veeretan teeradadele ja puistan nurmedele, kus nad kumavad kullerkuppudel, läigivad liblikate tiibadel ja säravad kastevee tilkades. Söandaksin veel lisada, et nad külvavad ka igatsust inimeste hinge, rahutust rinda ja armastust südamesse. Armastust – seda jumalate tuld!
Õnnemeel ise ei teadnudki, et see oli armastus. Juba kolmandat kevadet kandis ta igatsust hinges. See pakitses põues ja tegi teda rahutuks. Ja rahutus oli ilmunud sinna sellest peale, kui külavanema kaks tütart olid käinud tal külas. Õieti polnudki see mõni külastamine, vaid lihtne uudishimutsemine. See olnud just kevadel, kui neiud olid tulnud vaatama, kuidas nooruk ehitab üksinda maja. Kui siis Õnnemeel oli võtnud suure palgi õlale ja tõstnud selle kõrgele seinale, siis oli noorem neist imestusest kiljatanud: „Tapad enese, Õnnemeel, pane palk maha!” See hoolitsev kiljatus oli sööstnud noolena ta südamesse. Mees oli peatunud, et vaadata seda külavanema tütart, kes kiljatas. Piltilus tütarlaps! Õnnemeele süda oli seisatanud, siis hakanud aga kiiresti tuksuma. Päris ennatult tuksuma. Ja sellest peale tuksus ta süda alati ennatult, kui nägi külavanema ilusat tütart, ning hiljem ei olnudki vaja teda näha – ainult lihtne mõtlemine temale pani Õnnemeele südame ennatult tuksuma. Aga kui mõtles, tahtis ta tütarlast näha ja igatsus tekkis rinda. Nooruk hakkas põdema igatsuse haigust. Seda haigust olid suurendanud veel kevadeti kurgede kutsuvad hüüded sealt kõrgelt pilvede alt. See igatsev kluuksumine kauges taevasinas