ubtitle>
1
Nii see siis juhtuski.
Varahommik. Laupäev, 21. august 1994. Maailm mu jalge all varises kokku. Ma põlvitasin šokis Heathrow’ neljanda terminali põrandal. Pisarad põletasid mu silmi, ma pomisesin seosetuid sõnu ja võõrad inimesed sobrasid mu taskutes, et välja uurida, kes ma olen. Ma ei suutnud, kurat, öelda neile ainsamatki sõna.
Näod ja hääled ja helid ja lärm ja inimkehade hajusad siluetid kihutasid minust mööda liiga kiiresti ja liiga valjult. Kujud ja vormid moondusid väljapääsuta labürindiks. Kuulid ja plahvatused rebestasid mu aju. Kohvrid ja jalad ümbritsesid mind nagu vangla, mu süda peksis ja kisendas: „Jookse, kurat! Jookse!” Košmaarid tõmbusid mu ümber tihedasse ringi, et tappa, ja üks teine hääl siristas valjuhääldist kõigi nende vahvate reisisihtkohtade nimesid: Pariis, Berliin, Sydney, Marss ja …
„Tähelepanu, Club Worldi ja World Travelleri reisijad. British Airwaysil on hea meel teatada Jon Denis Steele’i närvivapustusest check-in’i kahekümnenda leti juures. Muidugi pole „Jon” tema õige nimi, õige on „Denis”. Kuid ta arvas, et pretensioonika kirjapildiga nimi teeb ta eriliseks. Kujutage ette! Tobe Denis. Jabur Jon. Miks ta ei kuulanud oma isa: „Sa oled saamatu, sa oled hädavares, sinust ei tule kunagi midagi! Mul on häbi, et mul selline poeg on!” Ja tänan, et lendasite British Airwaysiga.”
… Madrid, Rio, Hongkong.
Mõni minut varem olin helistanud oma naisele ja löönud veel ühe vaia tema südamesse. Ma ikkagi ei tule sinna pulma. Juba kolmas meelemuutus viimase kaheteistkümne tunni jooksul. Me olime kuuendat kuud lahus. Ta lootis, et me hakkame uuesti kokku. Saame lapse. Alustame otsast peale.
Ja kusagil suures maailmas oli naine, keda ma armastasin või arvasin armastavat või polnudki kunagi armastanud. Ikka veel kuulsin ma tema nuttu purustatud unistuste varemetel. Tema ja mina ja tuhanded teised murtud lubadused. Raev ja pisarad.
Ja poeg kaugelt minevikust, ootamas, et tuleksin tema etendusele New Yorgis. Veel üks hülgamine. „Sind pole siin kunagi olnudki, isa.”
Ja kõikjal ümberringi kehad ja hinged, keda ma ei suutnud aidata, ja verest tühjaks jooksvad lapsed ja vanad mehed, kes vaatasid oma hambutuid naisi lämbumas ja oksendamas ja kustumas, anudes, et ma nad päästaksin. Ja tolmuseid teid ääristavad laibad ja veel kord laibad … ja granaadid plahvatamas, jälle ja jälle, ja näo eest mööda vihisevad kuulid ja kõigi mu elu luupainajate tume mass, mis möirgas ja pigistas mu kopsudest välja viimase õhuraasu. Ja kui ma kõõksudes sisse püüdsin hingata, ei tundnud ma midagi peale laibahaisu … tuhandete ja tuhandete kehade mustjaspunase löga roiskumas Aafrika päikeses.
Õhku! Kurat, õhku! MA EI SAA HINGATA!
„Te töötate ITN-is?”
Ma koondasin oma pilgu tundmatule näole ja suunasin selle siis alla kätele. Seal olid pass ja piletid ja foto ja nimega pressikaart. See olin mina või vähemalt olin see olnud mina või võib-olla üldse polnudki. Ma tahtsin seletada. Ma tahtsin näidata talle plastist tuulekindlate tikkude topsi, kus polnud tikke, vaid abielusõrmus, mida ma polnud kandnud enam terve aasta.
„Näete, mu naine on Ühendriikides ja ma ei tea, mis minust saab, ja need inimesed tapavad mu kohe ära ja ma olen selle ära teeninud, sest …” Aga sõnu ei olnud. Üksnes tolmu ja surma klombid kõris.
„Kas te tahate, et ma helistaksin ITN-i?”
Ma leidsin visiitkaardi oma imetabase nimekujuga.
„See on Moskva number. Te olete Londonis.”
Kes see mees oli? Miks ta ei varjunud? Kas ta plahvatusi ei kuulnud? Viled ja karjed ja plahvatused. Kuula! Granaadid rebestavad õhku ja lõhkevad ja kärgatavad kõikjal ümberringi ja metallist killud – hambulised ja põlevad ja näljased – lendavad maa kohal, otsides inimliha. Kuula! Lähemal, ikka lähemal! Me sureme koos kõigi teistega. Me peame varjuma – jookseme! Kuula mind, kurat võtaks!
„Jon, kas te teate ITN-i numbrit Londonis?”
Ma sulgesin hirmu ees silmad ja püüdsin meenutada välisuudiste osakonna telefoninumbrit. Tundmatu mees aitas mu põrandalt püsti ja pani mu istuma minu seljakotile telefonikabiini lähedale. Ta pistis mündi aparaati. Ma nägin, kuidas ta käsi numbrit valib, ja imestasin, mida põrgut ma Londonis teen. Kuidas, pagan, ma siia sain? Mees ulatas mulle toru. „Kõik on korras. Ma pean oma pere üles otsima, aga ma tulen tagasi ja vaatan, kuidas teil läheb.”
Ja ta kadus nägude virvarri. Kõik nad jõllitasid mind nagu jõuk zombisid. Iga hetk rebivad need raisad mu ribadeks. Tulevad ikka lähemale ja lähemale.
Tuut, tuut.
„Välisosakond.”
„Hallo … Vickyt … palun.”
Mu hääl väriseb sama palju kui käed.
„Kas sa oled Jon?”
„Ma tahan Vickyt … Ma tahan …”
„Mis viga, Jon? Kus sa oled?”
„Ma olen plindris. Ma ei saa selle kuradi lennuki peale. Ma ei saa. Ma, kurat, lihtsalt ei saa. Ma ei tea isegi seda, kuhu ma teel olin. Ma läksin täiesti segi.”
„Kuula mind, Jon. Ma saadan sulle auto järele. Püsi paigal. Kõik saab korda. Kas kuuled?”
ITN paigutab mind hotelli ja kutsub arsti Charter Nightingale’i kliinikust, mis on Londoni üks parimaid psühhiaatriahaiglaid.
Jeesus. Kõik saavad teada.
Jon Steele. ITN-i kaameramees. Tema pildid vilksasid läbi tänavuste auhinnatseremooniate. Aasta rindeoperaator. Aasta lugu. Royal Television Society. BAFTA. Monte Carlo filmifestival. Tippuudiste preemia. Prantsuse Pressiklubi auhind vapruse eest.
Jon Steele lagunes laiali. Live’is ja värviliselt.
2
17. september 1993
Taganka väljak asub üsna Moskva jõe ääres … kaks kilomeetrit Kremlist. Nimi tuleb sõnast tagan, mis tähendab pajaraudu, praepanne ja muid kuueteistkümnenda sajandi köögiriistu, mida vanasti müütasid siin elavad ja töötavad käsitöölised.
Kunagi ammu lõi Katariina Suur taganets’id sealt minema ja rajas vangla kurjategijatele ja kõigile neile, kes olid küllalt lollid, et talle närvidele käia, ja mis on omandanud legendi mõõtmed. Taganka polnud lihtsalt vangla mõrtsukatele ja varastele; see oli Moskva Õhkamiste sild, kus mehed vaevlesid ja naised nuuksusid teispool külmi kivimüüre. Isegi nüüd võib astuda sisse mõnda armetusse Vene baari ja kuulda joobnud bändi kaeblikult ulgumas … „Tahgaaaaaaahnka!” Siis te teate, et vodka on voolanud ja varem või hiljem läheb mõne naise pärast ütlemiseks või löömaks või mõlemaks.
Veidi hiljem otsustas Stalin, et targem on koristada kriminaalid jalust ära Siberi vangilaagritesse. Nii ei häiri koljusid läbistavate kuulide plaksud kohalikke elanikke. Erinevalt Katariinast meeldisid Stalinile surnud vangid rohkem kui elavad. Taganka vangla kadus Hruštšovi viimastel päevadel.
Seejärel ehitas Nõukogude Mis Iganes Rahvakomitee kompleksi koledaid halle karpe, mida tänulikud Nõukogude töölised võisid koduks pidada. Üks neist karpidest lösutab Taganka supermarketi kohal. Puha tühjad riiulid. See oli Marksistskaja, dom 1. Halva torustikuga kuueteistkümne- või seitsmeteistkümnekorruseline tulekahjulõks. Ma ei saanud kunagi aru, mitu korrust seal õigupoolest oli: liftis ja trepimademetel polnud numbrid iialgi samad. Nõukogude Mis Iganes Rahvakomitee tegi MD 1-st väheoluliste maade diplomaatide residentsi ja Sõltumatute Teleuudiste Moskva büroo. ITN-i neljateistkümnenda (või kolmeteistkümnenda) korruse ruumidest sain ma vaadata Venemaad muutuste tuules; või nii mulle vähemalt meeldis mõelda.
Mida ma aga tegelikult nägin, olid teised veel koledamad hallid karbid ja haigete puude rivi süngetel linnast välja suunduvatel tänavatel. Koledate hallide karpide ja haigete puude kohal kõrgusid Stalini pilvelõhkujate kahvatupruunid tornid, mida tunti Seitsme Õe nime all. Ausambad Uuele Nõukogude Inimesele. Grotesksed halva narkotripi uimas projekteeritud pasakarva kivikuhjatised.
Ja kõige selle kohal õhku täitev ja paksu mürgise supina keerlev aur ja suits ja diislihais, mis tegi Moskva pikkade