karjus Jace. „Sa oled pimedusega löödud.”
„Meie ei ole pimedusega löödud,” möirgas Robert. „Sina võid ju tema ees hirmu tunda, aga ta on kõigest poisike; ta ei ole hiilgavaim sõjaline geenius, keda see maailm eales on tundnud! Ta võitles sinu vastu Burrenis ja jäi kaotajaks!”
Robert pööras selja ja marssis sinnapoole, kus seisis Jia. Jace nägi välja, nagu oleks saanud kõrvakiilu. Clary kahtles, kas keegi oli eales varem süüdistanud teda arguses.
Jace pöördus ja vaatas Claryle otsa. Portaali juures oli varjuküttide summ hõredamaks jäänud; Jia suunas inimesi käeviibetega eemale. Jace puudutas Clary puusal rippuvat lühikest mõõka. „Ma lähen läbi portaali,” lausus ta.
„Sind ei lasta,” vastas tüdruk.
„Nad ei peagi laskma.” Jace’i nägu oli tornidest kiirgavas punases ja kuldses valguses justkui marmorist tahutud. Tema taga nägi Clary mäest üles tulemas uusi varjukütte. Nood ajasid isekeskis juttu, just nagu ootaks neid ees harilik võitlus – suvaline kallaletung, mida on võimalik alla suruda, saates rünnakupaigale viiekümne nefilimi ringis. Nemad ei olnud Burrenis viibinud. Nad polnud näinud. Nad ei teadnud. Clary ja Jace’i pilgud kohtusid.
Tüdruk nägi poisi näos pinget, mis muutis põsenukid teravamaks ja lõua nurgelisemaks. „Küsimus on ainult selles,” lausus Jace, „kas mul õnnestub veenda sind siia jääma.”
„Sa ju tead, et ei ole,” vastas Clary.
Jace hingas katkendlikult. „Hüva. Clary, see võib olla ohtlik, tõepoolest ohtlik…” Tüdruk kuulis inimesi ümberringi sumisemas, öös kostis väljahingatud õhu pahvakutest kantud erutatud hääli; inimesed rääkisid, et just siis, kui konsul ja nõukogu olid koosolekul arutanud Londonile korraldatud rünnakut, oli Sebastian endast jälituskaardil ühtäkki sähvatusena märku andnud; et ta oli jäänud sinna ainult lühikeseks ajaks ning tema sõjavägi on väike; et neil on reaalne võimalus teha tema tegutsemisele lõpp; et Londonis Sebastian juba sai kaotuse osaliseks ning saab nüüd jälle…
„Ma armastan sind,” ütles Clary. „Aga ära püüagi mind takistada.”
Jace võttis tal käest kinni. „Olgu peale,” lausus ta. „Sellisel juhul jookseme – koos. Portaali poole.”
„Jookseme,” kinnitas Clary. Ja nad jooksid.
7
Öine kokkupõrge 18
Kahkja kuumaastikuna laius Jace’i ees kuni silmapiiril mustendava kauge mäeahelikuni vulkaaniline tasandik. Maad kattis valge lumi – mõnes kohas paksu kihina, teisal üksnes õhukese krudiseva jääkirmetisena. Hekkide raagus okste ja külmunud samblike kõrval turritasid jääst ja lumest välja hirmteravad kivinukid.
Kuu oli pilve taga, sametiselt tumedat taevast kirjasid siin-seal tähed – needki ähmastatud õhukesest pilveloorist. Ümberringi leegitsesid siiski tuled; valgust kiirgas seeravinugadest ja – nagu Jace nägi, kui tema silmad olid jõudnud harjuda – millestki, mis nägi välja nii, nagu oleks eemal süüdatud lõke.
Portaal oli paisanud Jace’i ja Clary teineteisest paar jalga eemal lumme. Nüüd olid nad kõrvuti; Clary oli väga vaikne, tema vasekarva juukseid kirjasid valged helbed. Igast kandist kostis karjeid ja hõikeid; oli kuulda, kuidas ingleid nimetades süüdati seeravinuge.
„Püsi minu kõrval,” ütles Jace vaikselt, kui tema ja Clary lähenesid järsakuservale. Enne kui Jace portaali hüppas, oli ta haaranud selle kõrvalt riidast ühe pikkmõõga; Jia nördinud hüüatus oli sumbunud tuulte kriiskamisse. Jace oli oodanud, et Jia või Robert neile järgneb, aga otse nende järel oli portaal sulgunud, just nagu oleks keegi ukse kinni virutanud.
Relv oli võõras ja tundus Jace’i käele raske. Poiss oli harjunud võitlema vasaku käega, aga see oli paremakäelise mõõk. Tera oli täis tärkeid, otsekui oleks sel seljataga juba nii mõnigi lahing. Jace kahetses, et tal ei ole kaasas omaenda relva…
See ilmus nende ette ootamatult, kerkides üles äkilise hõbedase välgatusega nagu veest välja hüppav kala. Jace oli varem näinud Adamanti tsitadelli ainult piltidel. Tahutud välja sellestsamast ainest mis seeravinoad, hiilgas tsitadell öise taeva taustal nagu täht; seda oligi Jace pidanud ekslikult lõkketule valguseks. Hoonet ümbritses sõõrina adamas’est müür. Selles ei olnud muud avaust kui üksainus värav, mille moodustasid kaks avatud kääridena nurgeti maasse asetatud hiiglaslikku tera.
Nii kaugele kui silm ulatus, laius tsitadelli ümber vulkaaniline tasandik; must ja valge, meenutas see malelauda – vulkaaniline kivim läbisegi lumega. Jace tundis, kuidas tal juuksed kuklas turri tõusevad. Poisil oli tunne, otsekui viibiksid nad jälle Burrenis, ehkki ta mäletas seda üksnes häguselt nagu unenägu: Sebastiani tumedad nefilimid punastes lahingurõivastes ja Klaavi omad mustades, sädemeid paiskumas öhe, kui mõõk lahingumöllus vastu mõõka raksatas, ning siis Hiilgava tuli, mis põletas kõik varasema olematuks.
Burrenis oli maapind olnud must, aga siin kerkisid Sebastiani sõdalased esile nagu verepiisad valgel taustal. Veretades seisid nad tähtede valgel ja ootasid, kõigil käes must mõõk. Tumestatud paiknesid läbi portaali tulnud nefilimide ja Adamanti tsitadelli värava vahel. Nad olid veel kaugel ning ehkki Jace ei eristanud ühtki nägu, tundis ta millegipärast, et nad naeratavad.
Niisama selgesti tundis ta, et teda ümbritsevad nefilimid on löönud ebalema – needsamad varjukütid, kes olid astunud portaali nii enesekindlalt, nii võitlusjanuliselt. Nüüd olid nad paigale tardunud ja silmitsesid tumestatuid ning Jace mõistis, et nende bravuurikusse on tekkinud mõra. Lõpuks – paraku liiga hilja – oli see jõudnud ka nende teadvusse: tumestatud on võõrad, on teistsugused. Nood seal ei olnud varjukütid, kes olid üksnes korraks rajalt hälbinud. Nad ei olnudki enam varjukütid.
„Kus ta on?” sosistas Clary. Tema hingeõhk jäätus külmas õhus valgeks. „Kus on Sebastian?”
Jace raputas pead. Paljudel punast rüüd kandvatel varjuküttidel olid kapuutsid pähe tõmmatud ja nende nägu polnud näha. Sebastian oleks võinud olla ükskõik kes nendest.
„Ja kus on Raudsed Õed?” Clary libistas pilgu üle tasandiku. Valge oli seal ainult lumi. Paljudelt „Koodeksi” piltidelt tuttavaid rüütatud Õdesid polnud kusagil näha.
„Nad ei tule tsitadellist välja,” vastas Jace. „Nende kohus on kaitsta kõike, mis on seal varjul. Arsenali. Arvatavasti jahib Sebastian just seda – tal on vaja relvi. Õed on moodustanud elava müüri ning kaitsevad relvaladu oma kehaga. Kui Sebastian või mõni tumestatu pääseb väravast sisse, hävitavad nad tsitadelli, et see ei langeks ründajate kätte.” Poisi hääl oli sünge.
„Aga kui Sebastian on sellest teadlik – kui ta teab, mida Õed teevad…” alustas Clary.
Ööd lõhestas terav karjatus otsekui noahoop. Jace nõksatas juba ettepoole, aga taipas kohe, et karje oli kostnud nende selja tagant. Ta pöördus kanna pealt ning nägi, kuidas kulunud lahingurõivastega mees langes, rind tumeda varjuküti mõõgast läbistatud. Seesama mees oli hõiganud Claryle vastuse Alicantes, enne kui nad Gardi juurde jõudsid.
Tume varjukütt pöördus, näol irve. Nefilimide leerist kostis karjatus ning teiste seast astus välja blond naine, keda Clary oli kuulnud Gardi juures erutatult rääkimas. „Jason,” hüüatas ta ning tüdruk mõistis, et ta räägib sellesama tumestatud sõdalase, tüüaka mehega, kellel olid samasugused heledad juuksed kui naisel endal. „Jason, palun sind.” Naise hääl lõi värisema ja ta astus edasi, sirutades käe tumestatu poole; too tõmbas vöölt uue pistoda ja silmitses teda äraootava pilguga.
„Palun ära mine,” ütles Clary. „Ära mine… hoia end temast eemale…”
Aga blond naine oli nüüd tumedast varjukütist kõigest sammu kaugusel. „Jason,” sosistas ta. „Sa oled mu vend. Oled üks meie seast, oled nefilim. Sa ei pea seda tegema… Sebastian ei saa sind sundida. Palun…”