>
Raul Sulbi koostatud
antoloogiad:
«Sünged varjud» 2001
«Eesti ulme antoloogia» 2002
«Täheaeg 1. Sädelevad uksed» 2002
«Täheaeg 2. Doominosillad» 2003
«Sünged varjud 2. Saatana teener» 2004
«Fantastika» 2004
«Terra Fantastica» 2004
«Täheaeg 3. Kauge lahingu kaja» 2006
«Täheaeg 4. Flööditüdruk» 2008
«Täheaeg 5. Süütalastepäev» 2009
«Täheaeg 6. Pika talve algus» 2009
«Täheaeg 7. Ingel ja kvantkristall» 2010
«Täheaeg 8. Sõda kosmose rannavetes» 2011
«Täheaeg 9. Joosta oma varju eest» 2011
«Täheaeg 10. Juubeliväljaanne» 2012
«Täheaeg 11. Viirastuslik rügement» 2012
«Täheaeg 12. Musta Roosi vennaskond» 2013
autorikogud:
Rudyard Kipling «Viirastuslik rikša» 2003
Edgar Allan Poe «Punase Surma mask» 2003
Lew R. Berg «Reekviem «Galateiale»» 2004
M. R. James «Kanoonik Alberici väljalõiked» 2005
Poul Anderson «Taevarahvas» 2008 (koos Andri Riidiga)
Robert E. Howard «Solomon Kane’i jutud» 2008
Robert E. Howard «Kuningas Kull ja Bran Mak Morn» 2008
Robert E. Howard «Punane Sonja» 2011
Robert E. Howard «Bal-Sagothi jumalad» 2011
Alastair Reynolds «Suur Marsi müür» 2012
H. P. Lovecraft «Vari aja sügavusest» 2013
Charles Stross «Külmem sõda» 2013
MANN LOPER
MEISTER JA ÕPIPOISS
Tartu Ülikooli ajaloolasena lõpetanud Mann Loper (1985) on varem avaldanud vaid ühe lühivormi Hugo Treffneri gümnaasiumi almanahhis Sulesepad 2003. aastal.
Kirjastuse Fantaasia ja Eesti Ulmeühingu korraldatud 3. ulmejutuvõistlusel tuli siinilmuv jutustus «Meister ja õpipoiss» 1. kohale ja võitis võistluse, saades žüriilt 38 punkti.
«Kooli ajal sai rohkem kirjutatud, õnneks sahtlisse. Pärast esimesi ülikooliaastaid jäi see harrastus kuidagi soiku, ei leidunud kas aega või tahtmist. Alles paari aasta eest tärkas kirjutamissoov uuesti, algseist keele- ja mõtteharjutusist kasvas välja kava kirjutada justnimelt fantastikat,» meenutas Loper.
«Ulmes on mind kahtlemata kõige rohkem mõjutanud n-ö. esimesed autorid – need, kes üldse ulmehuvi tekitasid. Üheks taoliseks on möödapääsmatult Ursula K. Le Guin, kelle Meremaa-jutud üldse esimest korda omi maailmu välja mõtlema innustasid. Tolkieni pean ka paratamatult ära mainima: oli periood, kui orienteerusin Keskmaa mütoloogias päris vabalt. Klassikutel nagu Asimov, Clarke jt oli ka kindlasti oma roll, põhiliselt vist ulmealase baashariduse juures. Hilisematest muljeavaldajatest tahaks ära nimetada Philip K. Dicki ja Neil Gaimani ja neid olen lugenud ka selle pilguga, et kuidas ise paremini kirjutama õppida,» loetles jutuvõistluse võitja Täheaja palvel talle eri aegadel lemmikute, mõjutajate või eeskujudena olulisi kirjanikke.
Tee siugles kui pea ja sabata lõpmatu madu, loogeldes üle avarate lagendike, siis madalate võsastunud küngaste vahel ja lõpuks metsase eelmäestiku jahedas varjus. Nagu teedel kombeks, läbis seegi Keisririigi elusoon paljusid külasid ja linnu, nii suuremaid kui väiksemaid, olulisemaid ja päris tähtsusetuid. Verena keisririigi soontes liikusid mööda teid rändurid: kaupmehed, pottsepad, rändmuusikud ja – laulikud, teatritrupid, veiderdajad, kullerid, sõjamehed, parema või halvema kuulsusega seiklejad… Mõni võis ju arvata, et riiki hoiavad koos Haigrukeisri seadused ja loheratsurite ähvardavad varjud, ent tegelikult tegid sellest külade ja linnade eraldatud maailmast riigi ikkagi teed.
Oromini provintsi põhjaservas, päris Küüru ja lauskmaade vahele jääva eelmäestiku jalamil, oli tee üsna kitsaks kahanenud, ent vonkles metsastel küngastel sellegi poolest väsimatult üles ja alla. Sügisesel pärastlõunatunnil ei olnud teetolmu tallamas kedagi peale ühe üksiku mehe, kes sihvakat rännukeppi käes vibutades nõtkel sammul lääne poole astus. Mees ümises heatujuliselt viisijuppi, keerutas laulu rütmis paremas käes rännukeppi ja toetas vasakuga seljas oleva koorma rihmu. Kandam torkas silma, sest oli üsna suuremõõtmeline ja kandiline ning väga hoolikalt õliriidesse mässitud. Teeliste välimääraja ütles, et kastis pidi olema mõni muusikainstrument ja seda ustavalt kandev mees seega rändmuusik, elupõline hulkur, kes teenis elatist ühest asulast teise trampides ja teemajades ulualuse, toidu ja ehk ka paari vaskmündi eest pilli mängides. Kasti külgedel ja all rippus veel väiksemaid ja argisema olemusega kompse, mis ikka rändurile vajalikud – riidenutsak, moonakott ja veelähker. Kõik asjad, ka ränduri rõivad, olid lihtsad, aga korralikust tugevast materjalist ning sama näis kehtivat ka mehe enda kohta.
Pillimees oli kõndinud juba varasest hommikutunnist saati ja peatunud üksnes kerge eine võtmiseks ühe kenalt vuliseva ojakese ääres, kuid tema samm näis pikale päevateele vaatamata kerge ja reipana. Sattunuks keegi rõõmsameelsele rändurile vastu tulema, tabanuks teda paras üllatus, sest üle mehe nooremapoolse näo jooksis tühje silmakoopaid kattev kitsas must side. Mees oli nii pime kui üks pime olla saab, kuid ei paistnud kahetsusväärsest tõsiasjast suuremat numbrit tegevat. Samm oli tal ühtviisi sujuv ja nõtke ning ta tundus täpselt teadvat, kuhu teel on. Ehkki mehe nägu oli veel nooruslikult sile ja selg sirge, olid ta lüheldased juuksed üleni hallid nagu teras. Nii ei olnudki võimalik veidra teelise vanusest selget sotti saada.
Pärastlõunane päike peitis end hallika pilveräbala taha ja puude varjud teetolmul kaotasid selged piirjooned. Mees sammus kõigutamatult edasi, ikka endamisi ümisedes, ehkki nägija oleks tema asemel nüüd seisma jäänud ja ilmselt põgenema pööranud. Eespool, nii paarisaja sammu kaugusel, seisis keset teed hiiglaslik hall hunt, pea langetatud ja turjakarvad turris. Elukas liigutas kikkis kõrvu ja jälgis lähenevat meest kuldsete silmade ainitise pilguga. Umbkaudu hundi ja mehe vahel vedeles põiki üle tee jäme kuivanud oks. Hunt jälgis meest, vaatas oksa ja paljastas õelaks irveks valged kihvad. Mees kõndis ikka häirimatult edasi, jõudis oksani ja – hüppas sellest sammu aeglustamata mänglevalt üle.
«Vaevalt küll, Tha!» hõikas ta heatujuliselt ning hunt tõmbas kõrvad pettunult peadligi.«Minu ninapidi vedamiseks pead parema plaani välja mõtlema,» jätkas pime mees ja ähvardas hunti sõrmevibutusega. «Pead oma mõtteid varjama – mul oli lõunast saati selge, et sul on midagi nurjatut kavas. Oi, sa olid enda arust kaval, aga su mõtted paistsid läbi nagu rasvane paber!»
«Yuruki, oled sa kindel, et ei piilunud?» kajas hundi hääl mehe teadvuses. Tha toonist aimdus pettumust ja solvumistki, kuid kaastunnet see Yurukis ei äratanud. Piilumissüüdistus ärritas meest märksa enam, kui hundi hale katse teda pikali lennutada.
Yuruki paljastas hambad omakorda väga hundilikuks irveks ja urises: «Muidugi ei piilunud, sa arutu kutsikas!»
Järgmisel hetkel tabas mehe vasaku jala varvas kivi ning ta oleks äärepealt näoli teetolmu kukkunud. Üksnes naeruväärne kätega vehkimine ja rännukepilt toe otsimine aitasid Yurukil tasakaalu tagasi saada, varvas aga tuikas protestiks ebaõiglase kohtlemise vastu. Tõsi, varbast rohkem tegi haiget eneseuhkus.
«Ah, et nagu rasvane paber? Yuruki, sul oli kõik päris selge, jah?» kaikus Yuruki peas Tha armutu naer.
«Sa igavene sinder!» sõimas Yuruki nüüd üsna vihaselt. «Ma topin su kotti ja saadan Kuusaarele! Lohe õhtuooteks oled sa paras, sa tänamatu…» Niisama äkitselt, kui ta oli vihastanud, puhkes Yuruki nüüd naerma. Ta naeris südamest ja kaua ning naeru kõla veeres lõbusalt üle puude varjudest triibulise tee.
«Oh, see oli ikka päris hea,» ütles mees lõpuks, kui oli hetke hinge tõmmanud.
«Minu arust ka,» torkas Tha lustlikult. «Suur Yuruki ja