Robert Kirkman

Elavad surnud: Kuberneri tõus


Скачать книгу

astustele.

– Jay

      Soniale, Peterile ja Collette’ile… luban töötada vähem niipea, kui kolledži eest on makstud.

– Robert

      Esimene osa

      TÜHJAD INIMESED

      Surmas pole midagi kuulsusrikast.

      Igaüks saab sellega hakkama.

– Johnny Rotten

ÜKS

      Brian Blake kössitab läppunud pimeduses, hirmust hingetu, põlved valusalt tuikamas, ja mõtleb, et kui tal oleks veel teine kätepaar, võiks ta ka omaenda kõrvad kinni katta ja purunevate inimpeade hääli summutada. Kahjuks on ainsad Briani käsutuses olevad käed parajasti hõivatud tema kõrval kapis seisva tüdruku väikeste kõrvade katmisega.

      Seitsmeaastane laps väriseb ta käte vahel ja võpatab pidevalt, kui kapiukse tagant kostab järjekordne MATS-GAAHH-TÜMPS. Siis võtab maad vaikus, mida katkestavad vaid saabastatud jalgade kleepuvad sammud plaaditud põrandal ja kiired vihased sosinad vestibüülist.

      Brian hakkab jälle köhima. Ta ei saa sinna midagi parata. Ta võitleb selle neetud külmetusega juba mitu päeva, aga kangekaelne tõbi ei taha kuidagi ta liigeseid ja põsekoopaid rahule jätta. Nii juhtub temaga igal sügisel, kui Georgia ilmad muutuvad rõskeks ja hämaraks. Niiskus imbub kontidesse, röövib jõu ja muudab hingetuks. Nüüd tunneb ta iga köhahooga palaviku tukslevat survet.

      Ta surub käed kindlamalt väikese Penny kõrvadele, kui läkastades ja hingeldades kägarasse tõmbub. Ta teab, et tema ragisev köha äratab teisel pool kapiust ja maja sügavamates soppides palju tähelepanu, aga ta ei saa midagi teha. Iga läkastusega lahvatavad ta silme ees eredad sädemed nagu tilluke ilutulestik pimedatel sarvkestadel.

      Vaevu üle meetri lai ja ehk meetri sügavune kapp on pime nagu öö ja lehkab koirohu, hiiresita ning vana seedripuu järele.

      Hämaruses rippuvad plastikust ülikonnakotid riivavad Briani nägu. Briani noorem vend Philip ütles, et kapis võib köhida küll. Brianil oli vaba voli kas või pea otsast köhida – see meelitakski koletisi välja tulema – peaasi, et ta Philipi väikest tütart oma neetud haigusse ei nakata. Vastasel juhul lubas Philip hoopis Briani pea puruks lüüa.

      Köhahoog möödub.

      Mõni hetk hiljem häirivad vaikust uued luusivad sammud ukse taga: veel üks surnud olevus siseneb tapatsooni. Brian surub käed kõvemini Penny kõrvadele ja tüdruk võpatab, kui Koljupurustamise sümfoonia D-mollis uuesti esitusele tuleb.

      Kui Brian Blake’il oleks palutud seda heli kirjeldada, oleks ta ammutanud inspiratsiooni oma läbikukkunud muusikapoe omaniku karjäärist ja öelnud, et peade purustamise hääled meenutavad põrgulikku löökpillisümfooniat, mingit sürreaalset Edgard Varèse’i katkendit või John Bonhami pilves trummisoolot. Selles on korduvad värsid ja refräänid: inimeste raske hingeldamine, järjekordse elava laiba lohisevad sammud, kirve vihin, tuhm mütsatus, kui tera lihasse tungib…

      Ja viimaks suur lõppmäng, niiske surnud raskuse plartsatus ligasel parketil.

      Järgmisel puhkehetkel raputavad Briani keha palavikuvärinad. Vaikus on kurdistav. Briani silmad on nüüd pimedusega harjunud ja ta märkab ukseprao alt sisse imbuva paksu arteriaalse vere esimest helki. See meenutab mootoriõli. Ta tõmbab oma vennatütre laienevast loigust eemale, kapi tagaossa saabaste ja vihmavarjude vahele.

      Penny Blake’i väikese teksakleidikese serv puudutab verd. Ta tõmbab selle kähku ära ja hakkab plekki paaniliselt hõõruma, nagu võiks vere sisseimbumine teda kuidagi nakatada.

      Brian tõmbub järgmise krampliku köhahoo all kägarasse. Ta võitleb sellega. Ta neelatab – valulik kurk oleks nagu klaasikilde täis – ja haarab väikese tüdruku oma embusse. Ta ei tea, mida öelda või teha. Ta tahaks vennatütart aidata. Tahaks sosistada midagi lohutavat, aga ühtki sobivat mõtet ei tule pähe.

      Tüdruku isa teaks, mida öelda. Philip juba teaks. Tema leiab alati sobivad sõnad. Kui Philip Blake midagi ütleb, soovivad teised salamisi, et oleksid ise selle peale tulnud. Tema ütleb ja teeb alati seda, mis vaja. Nagu praegugi. Ta on koos Bobby või Nickiga seal väljas ja teeb, mis vaja… Samal ajal kui Brian kössitab pimeduses nagu hirmunud jänes ja soovib, et teaks, mida vennatütrele öelda.

      Arvestades sellega, et Brian Blake on kahest vennast vanem, tundub imelik, et ta on alati olnud nõrgem. Brian Blake on koos saapataldadega vaevu 170 sentimeetrit pikk kondine hernehirmutis, kes paistab oma kitsastest mustadest teksadest ja rebenenud Weezeri T-särgist vaevu välja. Kidur kitsehabe, punutud käevõrud ja Ichabod Crane’i tume juuksepahmakas loovad pildi 35-aastasest igavesti peeterpaanlikku limbosse mõistetud boheemlaslikust kõrendist, kes nüüd koirohulõhnalises pimeduses põlvitab.

      Brian hingab kähinal sisse ja vaatab alla Penny suurtesse silmadesse ning tüdruku tumma, kapihämaruses kummituslikult kahvatusse ja õudusest moonutatud näkku. Tüdruk on alati vaikne olnud ja tema portselannuku jume muudab ta peaaegu ebamaiseks. Pärast ema surma on ta jäänud veel kinnisemaks, kahvatumaks ja tundetumaks, nii et ta näib lausa läbipaistev, ronkmustad juuksesalgud suuri silmi varjamas.

      Viimased kolm päeva pole ta peaaegu sõnagi lausunud. Muidugi on need olnud erakordsed päevad ja trauma mõjub lastele teistmoodi kui täiskasvanutele, aga Brian kardab, et Penny võib olla šokki saamas.

      «Kõik saab korda, pisike,» sosistab Brian ja paneb sellele punkti väikese hädise köhatusega.

      Tüdruk vastab midagi tema poole vaatamata. Ta pomiseb seda vaikselt, silmad maha löödud, pisar määrdunud põsel helkimas.

      «Kuidas palun, Pen?» Brian surub ta enda vastu ja pühib pisara ära.

      Tüdruk kordab seda veel kord ja veel kord ja veel, aga mitte otseselt Brianile. See on pigem nagu mantra, palve või loits: «Miski ei saa enam kunagi korda. Mitte kunagi, mitte kunagi.»

      «Kuss.» Ta surub tüdruku pea õrnalt vastu oma T-särki. Lapse nägu on Briani ribide vastas soe ja niiske. Brian katab ta kõrvad, sest kuuleb väljastpoolt järjekordset kirvelöögi mütsatust, kui tera purustab pealuu ja tungib läbi kõvakesta välimiste kihtide kuklasagara halli tarretisse.

      See on lirtsuv hääl, nagu löödaks pesapallikurikaga märga palli. Verine tomp langeb põrandale märja mopina, tuues kuuldavale kohutava niiske nätaka. Veidral kombel on just see heli Briani jaoks kõige hullem: õõnes niiske mütsatus, mis teatab surnukeha kukkumisest kallile keraamilisele plaatpõrandale. Plaadid on eritellimusel valmistatud, keerukate kaunistuste ja asteegi mustriga. See on kaunis maja… Või vähemalt kunagi oli.

      Müra lakkab jälle.

      Taas järgneb kohutav tilkuv vaikus. Brian summutab köhahoo, ta hoiab seda kinni nagu kohe lõhkevat raketti, et kuulda väljastpoolt vaevumärgatavaid muutuseid hingamises või luusivaid samme verest ja sisikonnast libedal põrandal. Nüüd aga valitseb haudvaikus.

      Brian tunneb, kuidas laps tema kõrval pingule tõmbub – väike Penny valmistub veel üheks kirvehoopide seeriaks – aga vaikus aina venib.

      Paari sentimeetri kaugusel klõpsatab lukk ja kapi uksenupp pöördub. Brianil tuleb kananahk ihule. Uks avaneb.

      «Hästi, kõik korras.» See suitsune viskihõnguline bariton kuulub mehele, kes nüüd kapihämarusse piilub. Philip Blake pilgutab pimeduses silmi, nägu higine ja zombide kõrvaldamisest punane, verest määrdunud kirves tugevas töölisekäes.

      «Oled sa kindel?» pomiseb Brian.

      Philip ei pane venda tähele ja vaatab alla oma tütre poole. «Kõik on hüva, pisike. Issi on terve.»

      «Oled sa kindel?» kordab Brian köhides.

      Philip silmitseb oma venda. «Kata suu kinni, semu.»

      «Oled sa kindel, et õhk on puhas?» kähiseb Brian.

      «Pisike?» Philip Blake räägib oma tütrega väga õrnalt ja tema kerge lõunaosariikide aktsent varjutab ereda vägivallasädeme, mis alles nüüd ta pilgus kustuma hakkab. «Jää nüüd korra siia, selge? Püsi siin, kuni issi ütleb, et võid välja tulla. Saad aru?»

      Kahvatu tüdrukuke noogutab arusaamise märgiks nõrgalt.

      «Lähme, semu,» kutsub Philip