title>
1
Ta ei olnud kunagi varem olnud vaimuliku matustel. Kirst Õpetajaga seisis kirikus, ärasaatjaid oli paarkümmend pastorit. Pärast jutlust tulid nad üksteise järel kadunu juurde, tegid ristimärgi ja ütlesid ühe piiblitsitaadi. Siis käisid hüvasti jätmas ka teised. Ta läks rahvavooluga kaasa, vaatas viimast korda seda, kes sääl puhkas, nägu korraga ilus ja uhke, teistmoodi kui elus. Aga palju ta ei näinud: silmad valgusid pisaraid täis. Oli korraga raske ja kerge, valus ja lohutav. Irina võttis lilled, nad läksid, vaatamata enam kirstu poole, millele hakati kaant pääle panema. Rahvavool viis nad kirikust välja; ta võitles ikka veel pisaratega, aga tundis, et hakkab kergem. Talle tuli meelde, kuidas ta kord – see oli siis, kui ta oli juba Leningradist tagasi, kui Ester oli ära ja nad Õpetajaga leppinud olid – oli Õpetajale öelnud, et hää inimene on tingimata naljakas, halb inimene ei ole. Ja et Õpetaja on tema meelest ka naljakas. Õpetaja oli tõmbunud tõsisemaks ja ei olnud midagi vastanud. Talle ehk ei meeldinud naljakas olla. Nüüd sääl kirstus ta ei olnud naljakas. Surnud ei ole vist naljakad. Surnud ei ole ka hääd või halvad. Surnud on lihtsalt surnud, kellest tuleb rääkida ainult hääd.
Väljas oli päikesepaisteline ja tuuline. Kirst viidi autole, mis värava ees ootas, ported alla lastud. Auto järele seadsid end kolonni pastorid, siis omaksed, õpilased ja muu rahvas. Ta tundis end nüüd õpilasena, ta oli aidanud matuseid korraldada, oli sõitnud paar päeva autoga mööda linna, korraldanud tuttavate kaudu hauaplatsi asja, leidnud koha, kus peiesid pidada. Kui ta kuulis Õpetaja surmast, oli ta olnud Tallinnas koosolekul. Ta oli kohe läinud bussijaama ja sõitnud esimese bussiga tagasi Tartu ja suutnud kasulik olla, kuni saabusid kohale kadunu pastoritest austajad, võtsid organiseerimise enda kätte ja said sellega suurepäraselt hakkama. Pastorid olid isegi nõukogude ajal hääd PR-mehed, nad teadsid, kus saab kiiresti trükkida laululehti, kust laenata lauanõusid, kuidas teha peielauda ja muud.
Ta sammus matuserongis. Tuul sasis juukseid ja keerutas vahetevahel tolmu silmi ja suhu. Asfalti oli ainult tänava keskel, matuselised käisid vahel mööda munakivisillutist kõnnitee ääres. Ta mõtles, kui naljakas on tegelikult sõna “matuserong”; see sõna kuulub nüüd teise paradigmasse, kokku kiirrongi, kaubarongi ja soomusrongiga, mitte matuserituaaliga.
Surnuaed ei olnud kaugel. Väravas võttis kuus nooremat pastorit kirstu õlgadele. Alguses mindi peateed, mis oli juba peaaegu kuiv, siis pöörati kõrvale, kitsamale ja porisemale teele, kus matuserongi liikumine aeglasemaks jäi: kõrvuti mahtus siin käima vaevalt neli inimest. Ühel pool hauda seisis suur elupuu, teisel pool vaher. Ta vaatas hauda ja punakaspruuni mullahunnikut haua ääres ja mõtles, kuidas kalmistupuud elavad üle selle, et nende juuri kogu aeg läbi lõigatakse. Ehk aitab neid see, et iga juurte lõhkumine tähendab ka hulka toitaineid, mis puud turgutavad. Vahtral olid õied peaaegu puhkemas. See tuletas talle meelde Õpetaja luuleridasid, mis kõlasid umbes nii:
…viimset sõna viima lendab
hingeliblik läbi vahtra-
õite saju päevaloode.
Hingeliblikat aga ei olnud, kuigi ilm oli hetketi nii soe, et mõni koerliblikas või lapsuliblikas kindlasti kuskil tuulevarjulises kohas päikese käes lendles. Mõnel haual oli näha õitsvaid lumikellukesi. Matusetalituse pidas üks Õpetaja ülikoolikaaslasi. Talle ei jäänud meelde, mida mees rääkis, küll tema hää naeratus, niisugune soe ja aval naeratus, mida ta oli harva näinud luteri pastorite nägudel, küll aga buddhistlike ja õigeusklike munkade nägudel. Õpetaja ei olnud kunagi sedaviisi naeratanud, tema oli melanhoolne, vahel aga naeris, nii et pisarad voolasid. Talle meeldis naerda. Surnud ei naera, surnud võivad ainult naeratada, aga sääl kirstus ta ei naeratanud, oli täitsa tõsine.
Kirstu haual ei avatud, luterlased seda ei tee. Kui ta võttis oma kolm peotäit mulda, tundis ta, et see oli märg ja külm. Ja raudjaspunane. “Rauast oled sa võetud ja rauaks pead sa saama,” tulid talle pähe ketserlikud sõnad. Õpetaja ei olnud tegelikult võetud siit Lõna-Eesti punasest maast, tema oli Läänemaa paepäälselt, säält, kus kasvavad suured metsülased ja kuldkingad.
Õpetajale oli leitud hauaplats vanal saksa surnuaial, mis pärast sõda oli metsistunud, kus hauakivid, ristid ja väiksed kabelid olid lagunenud ja rüüstatud. Osa haudu oli veel alles, osa oli ülikooli rahvas jälle korda teinud, mõnele lõhutu asemele isegi uue kivi seadnud. Siin vanal saksa surnuaial ta siis nüüd puhkas sakste kontide vahel, millest ta ühes noorepõlve kurjas luuletuses oli kirjutanud.
Ta oli sakslasi vihanud, oli seda otse ka öelnud, kui nad kord tema juures küdeva ahju ees istusid. Aga niisama nagu surnud ei naera, nad ka ei vihka.
Kõnelejaid oli mitmeid, rääkis kirjanik, arhivaar, kiriku esindaja, mõnede muude asutuste inimesed, kus ta oli töötanud või kus tal oli austajaid. Rääkis ka Targama Jüri, kes alati oli matustele minemas või matustelt tulemas, kui ta teda kohtas. Jüri kõrvale sattus ta ka bussis, mis neid peiemajja viis. Jüri nina oli punane ja ta lõhnas konjaki järele. Nad rääkisid muidugi Õpetajast ja muidugi ei saanud Jüri jätta nimetamata, kuidas oli Õpetaja juurde ikka läinud pudeli konjakiga, et Õpetaja oli konjakist lugu pidanud. Ta mõtles natuke nukralt, et talle ei olnud kunagi pähe tulnud Õpetajaga konjakit juua. Tema poleks julgenud sinna pudeliga minna ja temale ei olnud sääl ka kunagi viina pakutud. Kohvigi enamasti mitte, ainult suitsu. Õpetaja oli eluaeg olnud kõva suitsumees.
Peiedel peeti kõnesid. Tema pidi ka rääkima, aga see ei tulnud hästi välja, ta ei suutnud oma settimata tundeid veel alla suruda või korralikuks peiesõnavõtuks vormida. Kaks Õpetaja noort jüngrit laulsid paar laulu, mis nad tema luuletekstidele olid teinud. Üks neist, temale juba ammu tuttav luuletus oli sellest, kuidas käokeeled laotavad oma valge palvevaiba tema ette viimasteks sammudeks. Tema viimased ütlemata sõnad kirjutab pääsu sinine lend sinisele taevale valgete pilvede vahele, mis on needsamad mis lapsepõlves.
Ta käis korra WC-s ja nägi, et nurgatoas istus Targama Jüri väikse seltskonnaga ja jõi konjakit. Jüri viipas talle, valas ühe vaba klaasi täis ja jälle ei osanud ta öelda ei, kuigi tegelikult ei olnud kunagi konjakit tahtnud, kui ehk vahel talvel suure külmetamise järel või siis, kui kurk kähe. Tagasi minnes tuli talle selgelt meelde üks südatalvine õhtu Õpetaja juures. Õpetajal oli jälle olnud ränk depressioon, keegi oli teda vist tüüdanud ja vihastanud. Ta siunas oma jüngreid, ütles, et tegelikult ei ole teda eesti rahvale tarvis, ja kui Ellen vastu püüdis vaielda, ütles ta Ellenile: “Tead, kui ma ükskord surnud olen, siis lahusta mu laip mingis kanges happes ära, ja iga kord kui keegi tuleb mind kiitma, siis võta säält kulbiga ja vala neile.” Nii see umbes oli. Ja nii see ei olnud ka, sest Õpetaja maeti korralikult evangeeliumi luteri usu kommete järgi saksa surnuaiale, tema peiedel rääkisid tema jüngrid ja tuttavad temast nii, nagu surnust tuleb rääkida, ja tema kõige meeleheitlikumaid ütlemisi ja mõtlemisi ei tuletanud keegi meelde. Ta oli surnud ja pärast surma muutuvad inimesed kiiremini kui eluajal. Nad muutuvad müütideks, folkloorikangelasteks, selleks, kellena neid tahetakse näha, sest nad ei suuda seda muutumist enam ise takistada, ei suuda öelda midagi õelat oma kiitjatele ja laitjatele.
Peied lõppesid varakult. Ellen jättis kõigiga hüvasti, ta embas teda ja Irinat ja ütles neile mõlemale paar kena tänusõna. Ta oli liigutatud: nii oli teda peaaegu nagu Õpetaja lähikonda, tema siseringi vastu võetud. Kuid ta tundis ka, kuidas sisimas heliseb väike häirekell. Nii nagu Õpetajat ei olnud elades ja veel vähem surnult vastu võetud sellena, nagu ta oli, kõigi tema veidruste, tujude ja kujutlustega, nii ei olnud tegelikult ka teda võetud siseringi sellisena, nagu ta oli. Talle oli lahti Pauluse tee, kes sai oma Õpetaja jüngriks pärast selle surma. Kuid ta teadis, et ei taha ja ei jaksa olla jünger. See tee oli talle püsti. Ta jäi ikka eemale elavast Õpetajast; nüüd oleks ta pääsnud ligi surnud Õpetaja kujule, oleks võinud käia koos jüngritega tema ikooni ette küünlaid panemas. Aga seda ta enam ei tahtnud. Võibolla oli tal nüüd hoopis kergem pääseda lähemale Õpetajale, nagu see elades oli olnud, sellele kõhnale lühinägelikule inimesele, kes ei osanud oma käsi kuskile panna, istus seltskonnas kohmetult kössis ja sirgus ning süttis vähehaaval siis, kui sai rääkida midagi, mida ta tõesti tundis ja oluliseks pidas. Olgu siis indiaanlaste müütidest, bhakti-müstikute hümnidest või Thomas Müntzerist.
Kui nad astusid peiemajast välja, tibas kerget vihma. Maa lõhnas raskelt, maja kõrval aias kasvaval vahtral olid õied puhkemas nagu enne surnuaia vahtralgi. Veel nädal, mõtles ta, ja esimesed närtsinud õied langevad Õpetaja hauakivile, millel ei olnud muud kui rist ja sünni- ning surma-aasta.
Irina