Suhtesahvri sünd
Käisin sõbra kutsel internetiturunduse seminaril. See oli pöördeline hetk. Olin varemgi mõtisklenud, et tahaksin end kuidagi teostada, aga mil viisil ja kuidas – see oli selgusetu. Seminarist inspireerituna hakkasin ka mina mõtlema, kuidas oma tugevaid külgi ellu rakendada. Kunagi meeldis mulle väga kirjutada ja raamatuid lugeda. Seminari läbiviija ütles: “Sa võid kas või puust jäneseid müüa, kui leiad õige sihtgrupi ja teostusviisi.” Ja mina taipasin: suhted ja kirjutamine on võimalik kokku panna viisil, mida ma armastan.
Nii saigi loodud Suhtesahver. Seda on siiani saatnud soe tagasiside. Milline rõõm on teha midagi, mis tõeliselt naudingut pakub! Olen mõnikord kirjutanud ja kustutanud ja proovinud kuni poole viieni hommikul. Väsimuseta, sest sees on selline põlemine, et ei suuda lõpetada.
Leia valgus oma varjust
Mäletan nii hästi ühte vaasi, mis oli kingitud mu vanematele pulmadeks. Seal oli kirjas: “Mine alati näoga päikese poole, siis jäävad varjud seljataha”. Toona tundus: mõni kohe oskab nii kihvtilt öelda! Praegu mõtlen: miks peaksid inimeste varjud olema nende selja taga?
Meil kõigil on tumedam pool.
Mulle seostub vari minu sisemise tumeda poolega. Sellisega, mida ma ei suutnud tunnistada väga kaua aega. Kuidas saakski ükski endast lugupidav inimene arvata, et temas on kurjust, vägivalda, reeturlikkust, valelikkust? Vabandage väga, aga mina küll selline ei ole. Tuleb tuttav tunne?
Kui sa võtaksid aega ja kirjutaksid ühe lehe täis kõige jõledamatest ja häbiväärsematest inimomadustest, siis võid kindel olla, et iga omadus on olemas ka sinus. Võltsvagatseja, äpu, türann, liiderdaja, kehkenpüks, manipuleerija, egoist. See on minu tumedam pool, see on sinu oma samuti. Näen juba praegu silme ees erinevaid nägusid. Mõni raputab pead: mina küll selline pole. Mõni käratab: ma ei suudaks iial valetada! Aga meie tume pool on sünnipäraselt sisse kodeeritud. Kuidas saad sa öelda, et sinus seda pole? Äkki pole sinu puldinuppu siiani keegi lihtsalt vajutanud?
Too oma vari välja, päikese kätte. Võta ta käekõrvale. Vaata täiesti ausalt otsa. Saa tuttavaks! Jah, minus on valelikkust. Jah, minus on reeturlikkust. Jah, ma olen võimeline alatusteks.
Koge ebameeldivust, viha, õudust – kõike, mida need tunded sinus tekitada võivad. Iga ihurakuga. Kujuta ette olukordi, kus oled olnud närukael, kättemaksuhimuline, silmakirjalik, argpüks. Kujuta end sinna üleni sisse. Lase sel tundel olla.
Olen aus – minu jaoks on oma tumedama poolega tuttavaks saamine olnud üks emotsionaalselt raskemaid ülesandeid. Arvasin teadvat, mida minus on ja mida kindlasti mitte. Taipamine, et minus on kõike, oli väga võimas ja negatiivne emotsioon. Kõige raskem ongi vist leppida oma päris minaga.
Kui sa hakkad elama just sellisena, nagu oled, hakkad sa nägema oma varjus valgust. Ühel hetkel tõded, et tänu temale oskad sa hinnata iga algavat päeva. Enam pole vaja tõestada, et sa oled rohkem, keegi teisem. Sa ei tunne kellegi suhtes üleolekut. Sa tead, et pole kellestki parem. Sa pole kellestki ka karvavõrdki halvem. Sa lihtsalt oled. Sa ei hinda ega anna hinnanguid. Sa pole kohtumõistja, kes ütleks: see on õige ja see on vale. Oled tänulik ja alandlik elu ees. Ja tõepoolest oskad hinnata seda, mis sul on, mitte mõelda selle üle, mida ikka veel pole.
Küsimus polegi selles, kui tume on sinu vari, vaid oskuses näha valgust oma varjus.
Lenda siis, sa kaunis lind!
Kõiki kisub nagu magnetiga tugevate, säravate inimeste poole. Nende poole, kes teavad, mis on nende identiteet, mida elus tahta. Neis on seletamatu karisma. See ei sõltu välimusest, pikkusest ega kehakaalust. Kõik taandub lõpuks ikkagi vaid ainsale – enesekindlusele.
Kui palju on meie keskel inimesi, kes on ebakindlad! Negatiivse uskumusega, et ei kõlba kuskile, pole midagi väärt. Justkui kogu aeg valmis kaitseks, ründeks. Või õigustuseks. Mida me siis kardame? Miks me ei julge olla need, kes päriselt oleme?
Sest oleme kaotanud usu. Iseendasse. Vahel on need valusad armid südames. Või tänitab sinu kallal kõige lähedasem inimene, kuniks lõpuks näed ennast ka ise läbi tema silmade. Soovid olla olulisele inimesele meele järele. Tunned, et äkki sa polegi enam midagi head ära teeninud.
Kui oled üks neist, siis tead isegi. Et sa pole enam see enesekindel, rõõmus laps, kes hommikul pani julgelt pudrused käed ema föönisoengusse ja ütles: “Kas tead, niiii armastan sind!” Kuhu ta siis kadus? Kunagi sa ju vaimustusid pisiasjadest, ei kartnud näida narr. Miks sa enam ei julge olla unistaja? Millal lakkasid siis olemast sina?
Me püüame olla teadlikud sellest, kuidas olla õnnelik. Kuidas olla see ja see. Aga endal on tiivad kärbitud ja uhkest paabulinnusabast on saanud tüükad taguotsal.
Igaühel on oma tugevused. Midagi, mis eriti hästi välja kukub või mida oskame pingutuseta. Mis on sinu omad? Kas sa oled mõelnud, et kui teed seda, mis on sinu anne, siis ühel hetkel pole see enam hobi, vaid hästi tasustatud töö? Tõeliselt pühendunud ja kirega inimesed ei tee kunagi keskpäraseid, iseloomutuid asju.
Kunagi sa ju lendasid. Õpi seda uuesti tegema.
Hakka tegutsema. Pane kas või paberile kirja oma tugevused ja eeldused ning hakka nendega tegelema! Ühel hommikul vaatab sulle peeglist vastu rõõmus inimene. Sisemine sära hakkab köitma ka teisi.
Hakkad oma enesekindluse vundamenti valama. Kas paremat seguvalmistajat kui sina ise saakski olla? Ka Rooma linn ei valminud päevaga. Anna endale eneseusu leidmiseks aega.
Järk-järgult lood sa oma eneseusu ja – kindluse. Su tiibadesse tekivad jõulised suled, mis on kaitseks udupehmetele unistustele nende all.
Ühel päeval seisad sa julgelt, pea püsti. Võtad hoogu… ja tõused lendu. Sa tead, mis on sinu väärtus ja päris hind. Pole vajadust näida.
Teiste negatiivsed märkused on kui piisad vahasel sulel, mille minema lükkad. Sa pole kellelegi midagi võlgu. Pole kellegi armust miskit välja teeninud. Sa tegid kõik ise.
Lenda siis, sa kaunis lind!
Kas oled üksik või üksi?
Kui palju on sinu telefonis kontakte? Minul on 278. Kui mitmele neist helistan, kui on tunne, et tahan päriselt rääkida? Kokku saades olla see, kes ma tõeliselt olen. Kartmata, et ka siis, kui olen kõige hullemas seisus, ei mõista see Teine hukka. Minul on neid nimesid kaks.
Ma olen täna üksi, tõepoolest. Kas ma tunnen end üksikuna? Jah. Aga väga harva. Olin oma suhtes üksik liigagi pikalt.
Ma ei otsi oma ellu lõbusaid seikasid. Neid juhtub ilma otsimata niikuinii. Elus on lihtsalt nii palju võrratut, kui lasta end vahel pärivoolu viia.
Olen ma õnnetu? Ei ole. Olen pööraselt õnnelik? Saaks rohkem olla. Aga siiski. Tehtud valikud on end igatpidi õigustanud, ei kahetse neist ühtki. Olen valmis olema avatud sellele, kes on minuga samal lainel. Mitte et keegi oleks liiga kaugel või liigselt klammerdumas.
Absoluutselt igaühel meist on samal orbiidil tiirlevate mõtete ja soovidega inimesi. Lubagem siis neil tulla ja olla. Ja see ei tähenda, et peaks leppima esimese vastutulijaga, kes ukse peale koputab.
Ka mina ei otsi enam ellu Kedagigi, vaid seda õiget. Minu Inimest.
Ta tuleb, just õigel ajal. Ma ei kahtle selles sekunditki.
Mõtle oma tänase seisu peale. Oled sa vabatahtlikult Ise? Kui oled üksi, kas võtad seda kui teekonna ühte perioodi, mil panna paika prioriteedid ja teadlikult valida järgmisi samme? Tunda rõõmu tehtust kõigest hoolimata?
Või tunned end ametlikult suhtes olles üksikumana kui eales varem? Kas püüad olukorda muuta või tõmbub teokarp su ümber iga õhtuga rohkem kinni? Milline oled sina?
Kuhu sa kiirustad?
Miks sa raiskad aega asjadele, mis sind tegelikult ei küta? Kui palju aega sa oled jätnud kõige olulisemale – sellele, mis sind päriselt õnnelikuks teeb?
Kunagi oli mul eriti kiire periood. Kogu aeg oli tunne, et olen hiljaks jäänud umbes kaks tundi. Igale poole.