psele
1. peatükk
Kui Herb Kovak mõrvati, seisin ma parajasti tema kõrval. Hukati oleks ehk parem sõna. Kuna teda tulistati lühikese vahemaa tagant kolm korda – kaks korda südamesse ja üks kord näkku – oli ta peaaegu kindlasti surnud veel enne seda, kui maha kukkus, ning kindlasti enne, kui tulistaja ümber pöördus ja Grand Nationali1 jahivõidusõitu jälgivasse rahvahulka kadus.
Tulistamine toimus nii kiiresti, et ei minul ega Herbil ega ka kellelgi teisel, kui selline inimene olekski leidunud, polnud vähimatki võimalust seda ära hoida. Tegelikult ei saanudki ma päriselt aru, mis toimub, enne kui kõik oli juba lõppenud ja Herb lebas surnult mu jalge ees. Mulle torkas pähe, et kas Herb ise üldse jõudis aru saada, et tema elu on ohus, enne kui kuulid tema kehasse tungisid ja selle talitlemise lõpetasid.
Arvatavasti mitte, ja kummalisel kombel mõjus see mulle lohutavalt.
Herb oli mulle alati meeldinud.
Aga paistis, et mitte kõigile.
Herb Kovaki mõrvamine muutis teistsuguseks kõikide päeva, mitte ainult tema oma. Politsei asus oma tavalise tundetu asjalikkusega asja uurima ning lõpetas vaid pooletunnise etteteatamisega maailma ühe tähtsama spordisündmuse ja nõudis, et rohkem kui kuuskümmend tuhat nördinud pealtvaatajat ootaksid mitu tundi kannatlikult järjekorras, et oleks võimalik nende nimed ja aadressid üles kirjutada.
„Aga te ju pidite tema nägu nägema!”
Ma istusin laua ääres ühes tavakundedest tühjaks tehtud restoranis, mis oli muudetud ajutiseks ülekuulamistoaks, ja minu vastas oli ärritunud politseiuurija.
„Ma juba rääkisin teile,” ütlesin ma. „Ma ei vaadanud sellele mehele näkku.”
Mõtlesin korraks neile saatuslikele sekunditele, ja ainus, mis mulle selgelt meenus, oli püstol.
„Nii et see oli mees,” ütles uurija.
„Minu meelest küll,” vastasin.
„Kas ta oli must või valge?”
„Relv oli must,” ütlesin. „Summutajaga.”
Sellest ei paistnud suurt abi olevat. Isegi mina sain aru.
„Härra… mm.” Uurija heitis pilgu oma märkmikku, mis lebas laual. „Kas on veel midagi, mida teil on meile mõrvari kohta öelda?”
„Kahjuks ei,” vastasin pead raputades. „See kõik toimus nii kiiresti.”
Uurija vahetas teemat ja esitas järgmise küsimuse: „Niisiis, kui hästi te tundsite härra Kovakit?”
„Üpris hästi,” ütlesin. „Me töötame koos. Juba umbes viis aastat. Ma ütleksin, et oleme töösõbrad.” Ma vakatasin. „Või vähemalt olime.”
Mul oli raske uskuda, et Herb on surnud.
„Milles teie töö seisneb?”
„Finantsteenused,” ütlesin. „Oleme sõltumatud finantsnõustajad.”
Ma peaaegu nägin, kuidas uurija silmadesse ilmus väsinud pilk.
„See ei tarvitse olla nii erutav nagu võistlemine Grand Nationalil, aga see pole ka nii ohtlik,” ütlesin.
Uurija tõstis pilgu ja vaatas mulle otsa. „Kas te olete Grand Nationalil võistelnud?” Tema hääl pakatas sarkasmist ning ta muigas.
„Tegelikult olen küll,” laususin. „Kaks korda.”
Muie kadus. „Oo,” ütles ta.
Tõepoolest oo, mõtlesin. „Ja teisel korral ma võitsin.”
Ma ei kavatsenudki hakata rääkima sellest, mida nüüd pidasin oma kunagiseks eluks, ja omaaegsete saavutustega kiitlemine olnuks veelgi sobimatum. Tegin endale enesekiituse pärast vaikides etteheiteid, kuid politseiniku suhtumine mitte ainult minusse, vaid ka mu surnud kolleegi ärritas mind.
Uurija vaatas uuesti oma märkmeid.
„Foxton,” ütles ta nime lugedes. Politseinik tõstis pilgu. „Ega mitte Foxy Foxton?”
„Jah,” ütlesin, kuigi olin juba tükk aega üritanud sellest „Foxyst” oma nime ees lahti saada ja eelistasin oma päris-eesnime Nicholas, mis minu arvates karmi eluga Londoni südalinnas rohkem kokku sobis.
„Vaata aga vaata,” ütles politseinik. „Ma võitsin teie arvelt paar naela.”
Ma naeratasin. Küllap oli ta mõne naela ka kaotanud, kuid ma ei kavatsenud seda välja öelda.
„Täna te siis ei võistelnud?”
„Ei,” ütlesin. „Ma pole juba tükk aega võistelnud.”
Kas sellest oli tõepoolest möödas juba kaheksa aastat, kui ma viimati võiduajamistel osalesin? Vahel tundus mulle, nagu olnuks see alles eile, kuid siis jälle, et möödunud on juba terve elu.
Politseinik kirjutas oma märkmikku veel ühe rea.
„Nii et nüüd olete finantsnõustaja?”
„Jah.”
„Väikestviisi allakäik, kas teile ei tundu?”
Mõtlesin korraks vastata, et parem ikka kui politseinik, kuid otsustasin lõpuks, et kõige targem on vait olla. Tegelikult võis tal isegi õigus olla. Kogu mu elu oli nagu pisut allamäge veerenud sestpeale, kui ma Aintrees enam uljalt üle takistuste ei vihisenud, pool tonni hobuseliha jalge vahel. „Keda te nõustate?” küsis ta.
„Kõiki, kes mulle maksavad,” vastasin võrdlemisi nipsakalt.
„Ja härra Kovak?”
„Tema niisamuti,” ütlesin. „Me mõlemad töötame ühe Citys tegutseva sõltumatu finantsnõustamisfirma heaks.”
„Kas siin Liverpoolis?” küsis ta.
„Ei,” ütlesin. „Londonis.”
„Millise firma?”
„Lyall ja Black,” vastasin. „Meie ametiruumid asuvad Lombard Streetil.”
Politseinik kirjutas selle üles.
„Kas oskate välja pakkuda mõnd põhjust, miks võis keegi härra Kovaki surma soovida?”
See oli küsimus, mida ma olin esitanud endale möödunud kahe tunni vältel üha uuesti ja uuesti.
„Ei,” vastasin. „Mitte ühtegi. Herb meeldis kõigile. Ta naeratas alati ja näis õnnelik. Ta oli iga seltskonna süda ja hing.”
„Kui kaua te ütlesitegi end teda tundnud olevat?” küsis uurija.
„Viis aastat. Me läksime sellesse firmasse tööle ühel ajal.”
„Minu meelest oli ta USA kodanik.”
„Jah,” ütlesin. „Ta on pärit Kentuckyst, Louisville’ist. Käis igal aastal paar korda Ühendriikides.”
Kõik see pandi uurija märkmikku kirja.
„Oli ta abielus?”
„Ei.”
„Kas tal oli mõni sõbratar?”
„Minu teada mitte,” vastasin.
„Kas teie ja tema vahel oli geisuhe?” küsis politseinik ilmetu häälega, pilk endiselt märkmikus kinni.
„Ei,” vastasin sama ilmetult.
„Teate, ma saan selle teada,” ütles ta üles vaadates.
„Pole midagi teada saada,” ütlesin. „Ma olen küll härra Kovaki kaastööline, kuid elan koos sõbratariga.”
„Kus?”
„Finchleys,” vastasin. „Põhja-Londonis.”
Ütlesin politseinikule oma aadressi ja ta kirjutas selle üles.
„Kas härra Kovakil oli geisuhe mõne teise isikuga?”
„Mis sunnib teid arvama, et ta oli gei?” küsisin.
„Naist