Kosjaviinad ehk Kuidas Tapiku pere laulupidule sai. Lydia Koidula

on>

      MÄNGIJAD:

      T a p i k u T o o m a s, endine vallavanem ja taluperemees

      (teine bass)

      M a l l, tema naine

      E e v a, nende tütar

      K r i s t j a n K e l k, vallakirjutaja ja koorijuhataja taluperemehed ja pasunapuhujad, vallaametnikud:

      M ä t t a M a r t

      K u r e K a a r el

      J õ e p e r e J ü r i

      T r a h t e r i P r i t s T r e i e r (Rummu Jüri)

      T r i i n u, Tapiku pere ümmardaja

      ESIMENE VAATUS

1. T o o m a s (üksi, puhub ja rüüpab)

      T o o m a s: Kui kallisti ta kõlab! Kuidas nad ilma minuta võivad läbi ajada? Mõtetki. See on veel mu ainus rõõm selle vallavanema-tüli juures, see kallis teine bass! Kui minu Mall seda teaks! Ta ei salli seda armast pilli silma otsas, – aga naised on (vaatab selja taha) rumalad, mis nendesugune „Bositsarahnarist“1 teab! Kuidas see hakatus jälle oli? (Puhub.) Kui ma aga juba siit pääsenud oleksin! See sõit, see sõit! Ei taha nõu leida kuidagiviisi! (Puhub jälle võõriti.)

2. T o o m a s. K e l k

      K e l k: A! Puhu ometi a peale, peremees, pool tooni kõrgemini! Nõn-nõnda. Tere hommikut, Tapiku taat!

      T o o m a s: Tere, Kelk! Mina valmistan pilli! Kas ei kõla kenasti? Mis sõnumeid sa tood? Kas valitsevad2 minu jälle?

      K e l k: Pole veel ammugi valmis – võtab veel mitu aega! Üks jagu peremehi ütlevad –

      T o o m a s (ruttu): Mis nad ütlevad? Mis neil on ütelda? Kas ma peremees ei ole? Kas ma ei või niisama hästi vallaametit pidada kui Kure Kaarel ja Mätta Mart? Kes võib selle vastu olla, ae?

      K e l k: Muud ühti, kui et Mätta Mart ütleb – teie pilli- ja õllearmastus saada teid kogukonnatööst eemal hoidma, ja nüüd, kus Rummu Jüri jälle lahti, pidada meil tubli vallavanem olema.

      T o o m a s: Kas ma tulbi kogukonna-valitsus ei ole? Aga küll ma tean: Mätas kaetseb teise bassi pärast! Ennäh! Kas ta ise ka pilli ei puhu? Meile see Rummu ometi ei saa, meile mitte! Küll mina selle ette seisan. Teda tunneb ju kõik maailma!

      K e l k (pead vangutades): Ja siiski ei taha temast jagu saada – ärge olge liig julge tema kohta, Tapiku taat! Jah, kui te temast jagu saate, siis võite küll vallavanema paiga kohta julge olla – aga sest ei maksa nimetadagi! – Meil on täna viimane proov ja täna ööse sõidame ära, seda tahtsin ütelda, Tapiku taat!

      T o o m a s: Jah, Kelk, jah, aga (pead sügades) sina oled tubli poiss, Kelk, – Mall? Ega tema lase!

      K e l k: Hm – ei lase? Mullu ju olite ka?

      T o o m a s: See'p see on ju, Kelk, sellepärast! Mullune voorivedu alles tal meeles! Välja oli saanud, et ma Tartus pilli puhusin – olen terve aasta otsa tema käest haugata saanud. Mis nüüd heaks nõuks?

      K e l k: Sellepärast peame veel nõu pidama – kus, teie tütar on?

      T o o m a s: Eeva? Õue peal! Mis nõu temaga?

      K e l k: Head päeva, peremees, ja – mis ma pidin küsima: kas Trahteri-Prits elab ikka alles teil, perenaise tädipoeg Rakverest?

      T o o m a s (pool-pahaselt): Miks ep ela? Mis sa sest Püha-Jürist pärid?

      K e l k: Mina muidu aga küsin! … Head päeva! (Ära.)

3. T o o m a s. M a l l

      T o o m a s: Tea, mis tal peas! Eevat ja Pritsu ja…! (Puhub jälle.) Selle ilusa pilli pärast nad võiksid mind üksi juba vallaametisse jätta. (Joob.) Oh sa kallike – Mall!

      M a l l: No-jah! Eks ma ütle! Seal sa istud ja viidad aega, ja mina, väeti tõbine inimene, kas lõppegu ära töö kätte! Ja mis sul… oh sa jumalakartmata inimene! Pudel nina ees! Kuule, Toomas, mullu paastupühal alles oleme lauakirikust tulnud, ja täna sa vihastad oma väeti laulatatud naise halvatuks ja haigeks! Mina olen ükskord tasane ja pehme naine – kas sa siis sugugi pattu ei karda?

      T o o m a s: Aga, Malleke-talleke, ma pidin ju vallaameti pärast –

      M a l l: Lakkuma ja pilli ajama? Ja muidugi. Ega nad nii lollid ometi ei ole – sind ametisse jätta, kelle tarkust kass sabaga ära kannab, kas jooda neid ja ennast kaelani täis! Oh ma vaene vaevatud naine – (Kurvalt.) Mina olen ükskord tasane ja pehme, nagu Prits, armas inimene, ütleb, aga see mees – (Silmi kuivatades, järsku.) Niipalju sa hoolid, paha inimene, omast lihasest lapsest, kas ta seenetagu ära ahju taha – ehk sa küll tead, et minu tädipoeg Eevale kosja tulnud! –

      T o o m a s: Prits? Oh tühja! Niisuguse Püha-Jüri leiab ta igalt poolt!

      M a l l: Ah soo! Või Püha-Jüri! Oh sina tige inimene, nõnda palju sa armastad oma naise suguvõsa! Või Püha-Jüri? Pilli ta küll ei aja, tänu jumalale, nagu sina! Ma ütlen sulle, Toomas, see poiss ei ole mitte kullaga ära mõõta, nii tark ta on ja nii peenike! Eestotsa ta küll näitas mulle pisut võõras, sest et ma pea viisteist aastat enam ei ole Rakvere kihelkonda saanud ja Madli-tädi3 poisid pidid kõik minu meelest nooremad veel olema, aga Prits ju ikka terane poiss oli, ja kirjas, mis ta tädi käest tõi, seisavad nii armsad ja vagad sõnad – ja Eeva võib jumalat tänada selle peenikese ja vaga mehe eest! Tark nagu päevane valgus ja minu vastu pehme nagu siid! See oma naist mitte ei peta, nagu teised – ma ei taha nimetada –, kes voori lähevad vedama ja selle asemel Tartus kolm päeva laulupidu purjutavad, aga naised-lapsed tehku kodu tööd, et luud-kondid ragisevad! Mina olen ükskord tasane ja pehme naine, aga siis veel „Püha-Jüri“! Sina!

      T o o m a s: Hea küll, Malleke, hea küll. (Kõrvale.) Seal ta vana leem jälle soeneb! (Suure häälega.) Pilli pärast peab mõikord inimene…

      M a l l (järsku): Oma laulatatud naist petma, ae? Ei tea, kes sinu kaagutamist tarvitab? Õige sind sekka vaja teistele!

      T o o m a s (järsku): Ah soo? Kas ma ei ole teine bass? Kuidas nad minuta läbi ajavad? Tule sa mulle ütlema! Kui ma ei ole mees pasuna peale, kas nad mind võtaks Tallinna keisripidule, hä?

      M a l l (suuril silmil): Kesse? Tallinna? Mis asi?

      T o o m a s (hädas): Noh, noh? Kelk ju ütleb, meie koor ju läheb ka Tallinna.

      M a l l: Vaat, ae? Või Tallinna? Ja Kelk jälle tagakihutajaks? No sealt sulle need suured puhumised tekivadki ja need kurjad mõtted! Kelk on kõige selle kurja tõstja! Minupärast kiitku nad kas tolm taga! Mina olen ükskord tasane ja pehme naine, nagu Prits ütleb, aga seda ma ütlen sulle, Toomas, sina jääd koju oma (nuuksudes) – oma väeti naise ja lapse juurde, kelle õnnest sa kübetki ei hooli!..

      T o o m a s: Aga, Malle-talleke, miks ma siis ei hooli? Ega ma t e i l e seda sõidutüli kaela ei lao, näen selle vaeva üksi ära!