s
1
Polikliiniku valvsalt steriilne koridor on ajaviitmiseks üks ebameeldivamaid kohti. Ooteaeg venib seal tavaliselt õige tüütult ja pikkamisi, sellega nagu rõhutades ootaja abitust, võimetust ilma tohtrite abita toime tulla. Enamasti istutakse seal suhteliselt ahtas ooteruumis toolidel vastastikku, igavledes ja kindlasti ka muretsedes, sest arsti juurde minnakse alati häda pärast. Kas on see häda siis suur ja selge või hoopiski ebamäärane, salamisi kõpitsev ja seda enam rahutuks tegev, kuid rõõmu ei tee selline ootamine kellelegi. Erandiks võiks ehk olla vaid tulevaste emade järjekord naistearsti vastuvõtutoa ukse taga, aga küllap sealgi on oma mured ja hirmud.
Selle valge ukse taga, kus Valdur Rohtmets koos kümmekonna saatusekaaslasega istus, oli ootajate ilme eriti murelik ja morn. Juba kiri uksel – onkoloog – tekitas tahtmise kabinetist kaarega mööduda, aga selle ukse taga istujatel enam niisugust võimalust ei olnud. Nemad, teiste hulgas ka Valdur Rohtmets, olid suunatud nimelt siia, kaasas röntgenipildid ja seniste uuringute materjal.
Oleks pidanud ikka ajalehe ostma… mõtles Valdur, aga samas tuli meelde, et oli lugemisprillid koju köögilauale unustanud. Ilma nendeta oli ajalehe lugemine lootusetu, peened tähed hajusid ähmasteks hallideks ridadeks. Kunagi oli ta nägemise halvenemisse huumoriga suhtunud, algul loetavat teksti järjest kaugemale nihutanud, aga lõpuks üsna ebaoriginaalselt kõigile seletanud, et käed jäid lühikeseks ja peab nüüd seetõttu prille tarvitama. Aga see oli peaaegu kõikidele vanemaealistele tuntud häda, millega lihtsalt pidi leppima.
Hoopis hullem oli seestpoolt tulev signaal, mis meest juba pikka aega rindealuse näpistuse või pigistuse, vahel ka kõrvetiste näol kiusas. Algul pidas Valdur seda üheks nendest väikestest vaevustest, mis inimest aastate lisandudes aina enam saatma hakkavad; aga selle asemel et kaduda või siis vähemalt vähenemismärke näidata, muutus kõpitsus järjest tüütumaks.
Seedehäire… oli mees algul kaheldes diagnoosi pannud ja sellega end pikka aega rahustanud, aga vaevuste jätkudes otsustanud lõpuks siiski arsti poole pöörduda. Pärast jaapani mõõgaks nimetatud uuringut oli tohtri otsus küll mõnevõrra rahustav – öeldi, et maos haavandit ega midagi muud patoloogilist näha ei ole. See meeldiv teadmine suutis nähtavasti ka seestpoolt tulevad signaalid vaikima panna – inimorganite funktsioone juhib ju närvisüsteem –, aga mõne aja pärast tekkisid vaevused uuesti ning see oli juba tõsine märk, et midagi on tõeliselt korrast ära. Järgnesid uued ja põhjalikumad uuringud, ning nüüd istuski Valdur Rohtmets onkoloogiakabineti ukse taga, et asjasse lõplikku selgust saada. Ta püüdis end rahustada mõttega, et tuntud vaenlane on alati parem kui tundmatu, olgu siis tegemist vaenlasega selle sõna otseses või ülekantud mõttes. Kui on tõsine häda, tähendab jaanalinnuna pea liiva alla peitmine aga tingimusteta alistumist ja üsnagi tõenäoliselt hilisemat kahetsust: miks ma ometi kohe arsti poole ei pöördunud…
Järjekord venis ängistava aeglusega. Kakskümmend minutit patsiendi kohta, see oli miinimum; see ooteaega tundidesse venitav tempo näis veelgi rõhutavat, et kabinetis toimuvad üpris põhjalikud kõnelused ja otsustamised.
„Vabandage, kes siin viimane on?”
Valdur tõstis pea ja libistas pilgu üle järjekordse saatusekaaslase. Naisterahvas, kindlasti üle kuuekümne, aga korralikult riietatud ja omaenese sätitud soenguga.
„Teie? Ma olen siis teie järel…” Naine istus vastasseina äärde toolile ja Valdur sai teda nüüd otsevaates silmitseda. Muidugi vargsi ja põgusalt, sest selles eas naiste juures leiavad mehed harva midagi vaatamisväärset. Aga Valdurit köitis tolle juurdetulnu näos midagi, isegi nagu häiris, aga siiski mitte ebameeldivalt.
Noorelt võis ta ilus naine olla… mõtles mees, aga see ei olnud ammendav vastus. Naises tundus olevat midagi lausa tuttavlikku, ja see teadmine jäi meest painama.
Ma olen teda kuskil varem näinud, aga kus? Ta meenutab mulle kedagi, kes oli palju noorem, aga kummaliselt samasuguse välimusega. Tähendab – see pidi olema ammu, võibolla aastakümneid tagasi…
Vahel veeretab elu inimese teele mõistatuse, mille lahendamine tundub äkki eriti vajalik, peaaegu nagu eluküsimus olevat; harva küll sellepärast, et lahendus ise eluliselt tähtis oleks, aga tekib kangekaelne tahtmine oma mälu ja juurdlusvõime proovile panna ning võitjana välja tulla. Valdur Rohtmets mõtles, lasi vahetevahel mälu värskendamiseks välkkiire pilgu üle vastasistuja näo käia ja vaevles järjest kasvavas teadmatuspiinas: kus ometi olen ma selle naisega kohtunud?
Selleks ajaks, kui inimesel on seitsmekümnes juubel juba käeulatuses, on tal seljataha jäänud tuhandeid kohtumisi ja elus kohatud nägudest on võimatu isegi tühist murdosa meelde jätta. Pealegi teeb aeg kõikide inimolendite kallal armutult oma tööd, lisab nägudele loendamatuid kortse ja kortsukesi, rääkimata juustest, prillidest või kunsthammastest… Lisaks sellele on enamik vanadusmärkide vastu võitlevaid naisi hakanud juukseid värvima ja sellega enda kunagise välimuse tundmatuseni muutnud – kuidas siis olekski võimalik neid hoobilt ära tunda?
Valdur Rohtmets ketras vaimusilma ees sadu meenutuspilte ja avastas üllatusega, et nende seas oli palju niisuguseid, mille olemasolust polnud tal seni aimugi. Kunagi oli ta fotograafiaga tegelenud, punase pimikuvalguse paistel ilmutivannis fotopaberit leotanud ja järjekordse pildi tekkimist teinekord lausa õhinaga oodanud; midagi taolist toimus temaga ka siin, polikliiniku koridoris. Ta ootas pingsalt aina uusi mälupilte, et nendel viimaks kas või põgusalt ka vastasistuja nägu kajastuks. Kes ta küll on?
Siis pööras naine pead – just samal hetkel, kui mees järjekordselt pilgu temast üle libistas. Valdur märkas ta kaelal tumedat sünnimärki ja kangestus. Kas tõesti… Jah, nüüd äkki loksusid seni hajali olnud mälupildid paika, moodustasid terviku nagu puslekillud, mida ollakse pikalt ja tulutult silmitsenud ning mis korraga ootamatult tervikpildi moodustavad. Justkui oleks kae silmilt langenud.
Leili… Jah, muidugi, ta on Leili. Peab olema… jah, kindlasti ongi! See oli kergendus, mis pani mehe hetkega otsustama. Vastasistuja kõrval oli tool vaba, Valdur tõusis, astus kahe sammuga üle koridori ning istus naise kõrvale, kes talle häiritud pilgu saatis ja vaistlikult eemale tõmbus. Reetlik sünnimärk vilksatas jälle mehe vaateväljas.
„Andke andeks, kas me ei ole teiega tuttavad?”
Uus pilk, veidi leebem ja isegi uudishimulik, aga siis raputas naine pead. Labane viis külge lüüa, muud midagi, võis ta ilmest lugeda.
„Ma ei usu, te ajate mind kellegagi segamini.”
„Kas te ei ole… Leili?”
Naine võpatas ja vaatas meest hoopiski uurivalt.
„Olen, aga teie… Ega ometi mitte… Valdur?”
„Noh, näed – ära tundsid! Me polegi veel nii lootusetult vanaks jäänud, et oma noorust mitte mäletada, eks?”
„Jumal küll, kuidas sa muutunud oled! Kuhu su tumedad lokid on jäänud?” Naine pööras end pooleldi mehe poole ja ta nägu valgustas äratundmine. „Muidugi, millal me viimati kohtusime!”
„Noh, see polnudki väga ammu. Kui täpne olla, siis…” Valdur püüdis muiata ja arvestas kiiresti. „Kolmkümmend üheksa aastat tagasi.”
„Taevake, kui vanad me oleme!”
„Aga ikkagi mitte nii vanad, et oleksime päris võõraks jäänud. Tähendab – mälu veel töötab ja see on hea,” arvas mees optimistlikult.
„Mälu… aga näed, kus me kohtume – onkoloogi ukse taga! Ega vist hullemat kohtumiskohta ei annagi välja mõelda.” Naise senine reipus kadus ühtäkki, ta surus huuled kokku, silmitsedes värskelt remonditud põrandat ja enda kilesussidesse kängitsetud jalgu.
„Kas sulle on mingi tõsine diagnoos pandud?” küsis mees ettevaatlikult. On asju, millest ei taheta rääkida, kuigi see teinekord võiks rääkijale vähemalt ajutist kergendust tuua.
„Nad ei tea vist veel isegi. Uurivad juba mitu kuud… Võibolla täna saan teada, kas nad on midagi välja mõelnud.”
„Minul on umbes samuti! Vanasti ma arvasin, et arstid on hirmus targad ja saavad igas hädas aidata, aga tühjagi! Paistab, et inimene on liiga keeruliselt ehitatud, et tema hädadest kõike taibata. Igaühe häda on isemoodi ja oleneb… ah, keegi kurat ei tea, millistest asjaoludest!” Valdur köhatas, öeldu oli liiga tuimalt ja kantseleilikult välja kukkunud.
„Sa