iili
SAATEKS
Ma olen kogu aeg teadnud, et uitmõtted on kõige ohtlikumad. Kõik on kunagi mõelnud: „Mis oleks, kui…” Need ei ole halvad mõtted. Neid võiks nimetada isegi inspireerivateks, aga nad on salakavalad ja neile on raske vastu seista. Need mõtted painavad, sest nad paljastavad meie kõige sügavamaid soove.
Mina mõtlesin 16aastaselt, et tahaksin ära. Kaugele. Teha midagi teistmoodi, olla ise teistmoodi.
Mul on sõbranna Madli, kellel on imeline anne leida vaimustavaid ideid ning neid ka teoks teha. Üks vaimustav idee oli tal kandideeda vahetusõpilaseks Prantsusmaale.
Ühel jalutuskäigul, kui rääkisime Madli Prantsusmaaaastast, pihtisin hetkeimpulsi ajel: „Issand, ma tahaksin ka minna!”
„Kuhu siis?”
„Jaapanisse… näiteks,” pudistasin. Endal oli olematu põhjuse pärast piinlik.
„Aga miks sa siis ei lähe?” küsis Madli, nagu see oleks kõige loomulikum asi maailmas.
Tõesti… Miks ma ei lähe?
Mäletan, kuidas plaanisin lähenemist oma vanematele. Tagala kindlustamiseks alustasin sealt, kus vastupanu olnuks kergem murda.
„Issi… ma tahan minna Jaapanisse.”
„Nojah,” ütles isa täiesti rahulikult, justkui oleksin palunud tal mind poodi sõidutada.
Olin segaduses. Kus on draama? Ristküsitlused? Vastuhakk?
Mõlemad vanemad võtsid selle vastu ma-teadsin-et-seejuhtub-suhtumisega.
Jaapanisse ma ei jõudnud. Vahetusõpilaste puhul kehtib reegel „kes ees, see reisumees”, kuigi enamik vahetusõpilasi on siiski tüdrukud. Mina jäin Jaapani piletist ilma, aga ei heitnud meelt kauem kui nädal aega. Kui ma ei saa itta, siis lähen läände! Ja diagonaalis võimalikult kaugele – maailma lõppu.
Tšiili valimise kohta ei suuda ma praegugi nimetada palju ratsionaalseid põhjusi. Tšiili vahetusprogrammi ilmselge boonus oli rekordiliselt pikk vahetusaasta – 11 kuud. Samuti oli suureks otsustajaks mu ema, kes kartis, et ülejäänud Ladina-Ameerika maades saaksin ma kas hingelise või füüsilise trauma… või ka mõlemad.
Vahetusaastalt tagasi tulles pole ükski inimene samasugune kui minnes. Mina poleks ilma vahetusaastata nii jutukas ja kätega vehkija kui praegu. Paljud võõramaa kombed nagu pidev vanematelt loa küsimine ja põsemusid on Eestis elades kadunud, aga mõni on jäänud. Näiteks küsimus: „Kuidas sul läheb?” Kuigi eestlased peavad seda tüütuks viisakuseks, on see tüütu vaid siis, kui seda võetaksegi kõigest viisakusena, mitte sisuka vestluse algusena.
Kuna raamat on vestlus lugeja ja kirjutaja vahel, siis alustangi meie vestlust:
„Kuidas Sul läheb?”
LIHTSALT TEISTMOODI
Otsus minna vahetusaastale on tulnud järsku ja aeg möödub kiiremini, kui peaks. Pole aega harjuda mõttega, et ees on ootamas aasta välismaal. Kindlalt on meeles vaid üks YFU 1 mitteametlikest motodest vahetusaasta kohta: „See ei ole parem ja see ei ole halvem. See on lihtsalt teistmoodi.”
ELO ehk eelorientatsioon ehk ellujäämiskursus on mitmepäevane üritus täis õhevil ja entusiastlikke vahetusõpilasi. Meid viiakse suurte bussidega Väike-Maarjasse, kus toimub esimene kokkusaamine Väike-Maarja kutsekeskuse õppehoone aulas. Kohtun ka Teeduga, kes tuleb samuti Tšiili ja kellega oleme juba mõned kirjad vahetanud. Teet on helesiniste silmadega blond lokkis sasipea.
Elevil Madli sosistab mulle kavalalt: „Ta raudselt niidab tüdrukuid vahetusaastal!”
„Täitsa usun,” ütlen naerdes.
„Sina ise niidad kindlasti ka – samuti blondid juuksed ja sinised silmad!”
„Jaa, lähen oma ego paitama!”
Me naerame.
ELO on täis ringmänge neile, kes viitsivad kõiges kaasa lüüa, eri programme ja muidugi loenguid, kuidas vahetusaasta jooksul vaimset tervist hoida.
Viimasel päeval vajun keset loengut mõttesse. Tavalises elurütmis ei ole kohale jõudnud isegi see, et juuli lõpus sõidan elus esimest korda lennukiga. Nüüd äkki mõtlen, et peab olema parajalt isekas, et niimoodi aastaks kodust lahkuda. Mõtlen, kuidas see mu perele mõjub. Mõtlen, et ma ei näe oma väikevenna kuuendat sünnipäeva ega jõule. Lisaks kipub uni peale, sest eelmisel ööl jutustasime teiste tulevaste vahetusõpilastega öö läbi ning alles kella kahe paiku üritasime Madliga pimedas tekile tekikotti peale panna. Me ei tihanud tuld sisse lülitada, sest toakaaslased juba magasid.
Minuni jõuavad loengust vaid üksikud katked.
„Sa lähed paksuks.”
„Sul tuleb stress.”
„Su pere võib olla imelik.”
„Vaata ette, et sa rasedaks ei jää.”
„Ärge rasestage kedagi.”
„Ja olge mõistlikud. Mingil määral te siiski esindate Eestit,” seletab üks blond neiu. Ta lisab järsul toonil: „Ja kui te ei taha siin olla, siis lahkuge!”
Võpatan tooli peal sirgu: tüdruku kommentaar äratas mu unest. Nüüd on mul piinlik ja tõmbun kössi, et keegi mind tähele ei paneks. Madli mu kõrval itsitab.
On juba juuli, kui saan YFUst kirja. Nad on leidnud mulle pere! Berta ja Juan, mõlemad ametilt profesores. „Kas professorid?” mõtlen ja kujutlen neid kui hallipäiseid väärikaid õppejõude. Vaatan ruttu sõnastikust. Ilmneb, et profesor(a) tähendab õpetajat. Vahetusperes on mul ka kaks vanemat venda Leonardo ja Marco ja vanem õde Macarena.
Kõigepealt helistan emale. Siis oma parimatele sõpradele.
„Nii äge!” kilkan telefoni ja kleepun arvuti külge, et uurida oma tulevase kodu kohta välja rohkem üksikasju.
Hakkan elama linnakeses Pitrufquén. Veeretan seda sõna mõttes. Seda on raske isegi meelde jätta. On kirjas ka tänav ja villa. Eesti keeles tähendab villa suurt maja. Kas see tähendab, et ma hakkan elama villas? Võtan lahti Google’i kaardi ja trükin sisse: Pitrufquén. Google lendab teisele poole maakera ja peatub keset rohelust.
„Hmm. See on päris lõunas,” mõtlen nõutult arvuti taga istudes. Pitrufquén tundub umbes sama suur kui Rakvere. See on ka kõik, mida suudan ta kohta internetis leida.
Kirjutan oma vahetusperele võimalikult lihtsas inglise keeles kirja. Alustan ilmast, sest ilmast oskavad kõik rääkida. Muidugi ütlen, et olen õnnelik, et nad mu pereks saavad. Ja siis hakkan küsima. Kas te olete mu koolis õpetajad? Mis aineid te õpetate? Kas ma pean õpikud ja koolivormi välja ostma?”
Ma pean ootama kõigest nädala, et teada saada, et ka neil on hea meel mind vastu võtta – aga ei mingeid vastuseid mu küsimustele. Pealegi kirjutab mu vahetusisa Juan hispaania keeles. Järgmise kirja teen minagi Google’i tõlgi abil hispaaniakeelsena. Tõlgin kõiki lauseid edasi-tagasi lootes, et need on arusaadavad. Selle kirja põhiliseks sisuks on sünnipäevad ja Messengeri aadressid.
On viimane õhtu enne ärasõitu. Ma ei tea siiani, milline mu vahetuspere välja näeb. Oma pereliikmeid guugeldades leidsin vaid oma õe pildi. Või vähemalt loodetavasti on see tema. On viimane päev Eestis ja olen üritanud kõigiga kokku saada. Aega on nii vähe.
Juulikuu õhtu on hästi soe. Kuid 48 tunni pärast algab minu jaoks talv.
EESTI SUVEST TšIILI TALVE
On varajane hommik ja istun täpselt piiripealse kaaluga reisikohvri kõrval Tallinna sadamas. Teisel pool mind on veel üks seljakott: Teet ja mina läheme laevale. Oma