Moodne aeg»
MAJALE,MILLE TUBADES ELABMITU LUGU
KÄIDUD TEED
TAO ENDALE SÜDAMESSE
polikliinik, 1996
Valu tuleb peale nagu laine. See haarab sinust kinni ja kisub. Tilgutist soonde jooksev lahus katab piina. Keha tunneb rebestavat valu, mina mitte.
Siin palatis hoiab Johannes mul ühest ja Kaarina teisest käest. Nelikümmend aastat oleme selle naisega ühes majas elanud, aga ma ei sinata teda siiani.
Ma näen, kuidas see juhtub, kuigi ma polnud sellal seal.
Ülemise korruse aknad lendavad lahti. Aknale ilmub pea ja alasti ülakeha. Paar kiiret pilku kõrvale ja seejärel alla. Ta hindab kõrgust.
Näen, kuidas mu jalad teki all kõverduvad, aga ma ei tunne neid. Johannes püüab rääkida, aga jääb poole sõna pealt vakka. Ma ei jaksa kuulata. Ta suu läheb klõpsti kinni nagu Onnil. Nagu oma isal.
Hingata on raske. Ma ei taha seda jälle näha.
Põgeneja tõmbub tagasi sisse, krahmab särgi pihku. Ta viskab särgi ja kingad aknast välja.
Toa uksele taotakse. See, kes tuppa maha jääb, istub halvatult voodi serval. Uks on vaja kohe lahti teha, et see puruks ei läheks.
See Onni oli üks hea mees. Ei löönud ega joonud. Ei jäänud sõjas tummaks, ei higistanud voodit märjaks. Ei võidelnud oma unedes kusagil Kiestinkis või Syväris. Kõike mõistis pärast sõda ette võtta. Kui uued majad olid püsti, hakkas valmistama mööblit ja täitis sellega inimeste tühjad toad. Ja kui igas toas oli laud, voodi ja kummut, mõistis ta võrke kududa.
Lastegi eest kandis hoolt. Nad meeldisid talle, ka Helena. Nendega mängis ta alati.
Aknalauale kerkib üks, seejärel teine jalg. Põgeneja pöörab ümber, haarab lauast ja laseb ennast rippu. Jalad õõtsuvad hetke sirgelt. Ma tean, et ta püüab saada istujaga silmsidet, sirutab käe kas hüvastijätuks või abipalveks. Ta laseb lengist lahti ja jalad tõmbuvad pooleldi konksu, et lähenevat maapinda vastu võtta.
Ja ehitas maja, nii suure ja toreda nagu ei kellelgi teisel. Hea mees oli jah. Aga mitte minu jaoks. Mitte minu. Kord kuus reisis ta liinibussiga Oulusse. Oma sõnutsi läks kõigepealt sirkliterasid tellima ja toolide jaoks vahtrapuud tooma, sest siin vaher ei kasva, aga siis said ettekäänded otsa. Ma aimasin seda juba alguses, kuigi ei uskunud. Ma tahtsin teda endale.
Lumevall summutab löögi. Kukkuja pöörab ennast roosipõõsa peale. Pakaselumi kleepub higise selja külge.
Mees tõuseb püsti. Ta otsib hangest üles oma kingad ja särgi. Jääb korraks seisma, et saaks jalga parema ja seejärel vasaku kinga.
Üleval läheb uks lahti ja võõrad mehed tungivad tuppa.
Üks neist jookseb aknale ja märkab põgenejat. Ta viipab teised aknale ja osutab põgeneja poole.
Kui Onni viimast korda Oulusse läks, teadsin ma, et sealt ta enam tagasi ei tule.
Kui politsei helistas ja ütles, et ta leiti Raksilast, panin vaid imeks, et ta polnud kasutanud seda mausrit, mida oli kaksteist aastat välikäimla trepiastme all peidus hoidnud.
Johannes liigutab. Ma sulgen ühe silma ja kissitan teist. Näen, kuidas mu pöidlad vajutavad nii tema kui Kaarina käele sinikad. Et nahka mitte katki teha, lasen Johannese käest lahti. Kaarina omast hoian kinni.
Lumi ulatub põlvini. Mees sikutab särgi selga. Üks käis on riideid seljast võttes pahempidi läinud. Väraval püüab mees otsustada, kummas suunas minna. Ta tormab vasakule, kuigi teab, et ega see paremast etem pole. „Jookse!” hüüan ma, aga tean, et mees ei kuule. Ei saa ega tahagi kuulda. Kuigi ma pole enam see, kes toona.
Silma tagant, sellest koldest, mida ma ei lasknud enam lõigata, väljub aeglaste tuksatustena puhas, ere valu. See viib endaga valusad pildid. See lainetab üle keha nagu soojus ja ma lasen koos sellega oma kehal kord pingule tõmbuda, kord lõtvuda. Haigla sein kaob valu õõtsuvas liikumises ja selle taga on lapsepõlve suvi. Ma hõljun jääkülmas jões, ja vool paneb tugevad juuksed liivase põhja kohal lehvima. Ema keedab jõekaldal veriseid põllesid puhtaks. Ta sirutab kaela, kui ta pilk mind otsib. Ma olen pajuoksa taga peidus, aga ema näeb ja naerab.
„Lahja, tule aita loputada, kui oled veest küll saanud.”
Ning keegi ei põgene enam, minagi naeran, ma hoian kinni vette ulatuvast oksast ja paju sõelub jõele päikeselaike.
Ma olen emme väike tüdruk. Enne sõdasid. Enne Onnit.
Ema ja jõgi ja paju tuhmuvad valgete seinaplaatide taha. Päike pleegib päevavalguslambiks. Ma tunnen, et ta on lähedal. Lõpuks ometi.
Jooksja tunneb omaenda pulssi, omaenda hingamist, omaenda samme. Ta ei julge vaadata, kui suur on ta edumaa.
Kaarina on lasknud mu paremast käest lahti ja istub akna all.
Ma näen, kuidas mehe silmad on nagu lõhkuval hobusel, nagu tapaverd haistnud härjal. Tapapakult põgeneja jookseb, kuigi ta ei tea, kuhu. Kõige tähtsam on mitte lasta ennast kinni võtta.
Kaarina põrnitseb mind.
Kuhu ta läheb? Ta kaugeneb minust. Ma ei näe teda enam!
Keegi hoiab veel ühest käest kinni. See peab olema Johannes. Ma püüan pead pöörata, aga see ei õnnestu. Mööda selga jookseb valu. Ma karjun, aga ma ei tunne oma huulte liikumist.
„Ära jookse minema!”
Kaarina ütleb midagi. Ta jutt on ebaselge. Ma tõmban selja küüru ja keha vajub looka. Ma karjun ja tahan, et Onni kuuleks aastate taha mu häält.
„Tule tagasi mu kõrvale.”
Kaarina vastab, aga ma ei kuule, mida ta ütleb.
Ma tahaksin, et ta tuleks tagasi.
Koridoriuks avaneb ja Johannes tuleb sisse. Kaarina tõuseb püsti ja seletab talle midagi. Johannes jookseb voodi jalutsisse. Kaarina väljub kiirustades. Ma lasen õhu kopsudest välja ja luban