imée
Pärtliöö
EESSÕNA
Ma olen läbi lugenud üsna suure hulga mälestusi ja pamflette 16. sajandi lõpukümnendite kohta. Ma tahtsin teha oma lugemistest kokkuvõtte ja siin see on.
Mina armastan ajaloos vaid anekdoote, ja nende seas eelistan ma neid, mis minu kujutlust mööda annavad õige pildi mingi ajastu kommetest ja karakteritest. See huvi pole eriti õilis; aga ma pean oma häbiks tunnistama, et ma eelistaksin Thukydidesele 1 Aspasia 2 või mõne Periklese 3 orja autentseid mälestusi; sest mälestused, mis kujutavad endast autori intiimset vestlust lugejaga, on üksi võimelised andma inimese portreid, mis mind lõbustavad ja mulle huvi pakuvad. Sugugi mitte Mezeray 4 , vaid Montluci 5 , Brantõme’i 6 , d’Aubigne 7 , Tavannes ‘i 8 , La Noue 9 jt. põhjal võime me luua ettekujutuse 16. sajandi prantslasest. Kaasaegsete autorite stiil annab meile niisama palju teavet kui nende jutustused.
Näiteks lugesin ma Estoile ‘ist 10 järgmise kokkusurutud märkuse:
„Neiu de Chäteauneuf, üks kuninga favoriitidest enne seda aega, kui kuningas Poolasse läks, oli kerge armuloo tõttu abiellunud firenzelase Antinottiga, galeeri järelevaatajaga Marseille’s, ja leides viimase liiderdamas, tappis ta mehelikult omaenda kätega. “
Selle ja paljude teiste lookeste abil, millest Brantme kubiseb, loon ma oma vaimus ühe karakteri ja äratan ellu ühe daami Henri III õukonnast.
Minu meelest on väga põnev võrrelda nende kombeid meie omadega, ja täheldada viimastes tugevate kirgede allakäiku rahu ja võib olla et õnne nimel. Nüüd tuleb teada saada, kas meie oleme rohkem väärt kui meie esivanemad; selle üle otsustada pole sugugi hõlpus; sest vastavalt ajastule on arusaamad võrdväärsete tegude kohta paljugi muutunud.
Nõnda ei põhjustanud 1500. aasta paiku tapmine või mürgitamine sugugi niisugust õudust, nagu see põhjustab tänapäeval. Aadlik tappis reeturlikult oma vaenlase; ta palus armu, seda anti talle, ja ta ilmus taas seltskonda, ilma et ükski inimene oleks talle tusast nägu näidanud. Teinekord koguni, kui tapmine oli seaduspärase kättemaksu tulemus, räägiti mõrtsukast nii, nagu tänapäeval räägitakse seltskonnainimesest, keda on rängalt solvanud mõni kaabakas ja kes viimase tapab duellil.
Nii paistab mulle ilmselgelt, et 16. sajandi inimeste tegusid ei tohi hinnata 19. sajandi mõttelaadi kohaselt. See, mis on kuritegu täiuslikuma tsivilisatsiooni astmel, on vaid julgustükk vähem arenenud tsivilisatsioonis ja vahest koguni kiiduväärt tegu barbarite ajal. Otsustamisel sama teo üle tuleb ka silmas pidada eri maid, sest rahva ja rahva vahel on niisama suur vahe kui sajandi ja sajandi vahel.
Mehmet Ali 11 , kellega mamelukkide beid tülitsesid võimu pärast Egiptuses, kutsus ühel päeval selle väeliigi tähtsamad juhid peole oma palee müüride vahele. Kui külalised olid sisse tulnud, siis väravad sulgusid. Albaanlased lasksid nad maha, olles ise varjunud kõrgetele terrassidele, ja sellest ajast peale valitses Mehmet Ali Egiptuses üksinda.
Nojah! Meie peame Mehmet Aliga läbirääkimisi; ta on eurooplaste poolt koguni hinnatud ja ajalehtedes on ta lausa suurmees: öeldakse, et ta on Egiptuse heategija. Ent mis on hirmsam kui tappa kaitsetuid inimesi? Tegelikult on seda sorti lõksud lubatud vastavalt maa tavadele ja võimatusele teisiti olukorrast välja tulla. Selle kohta sobib hiilgavalt Figaro maksiim: Ma, per Dio, 1’utilitä! 12
Kui ühel ministril, kelle nime ma ei nimeta, olnuksid käepärast albaanlased, valmis tema käsu peale maha laskma, ja kui ta ühel luksuslikul dineel oleks saatnud teise ilma silmapaistvad vasakpoolsete juhid, oleks tema tegu olnud faktiliselt sama, mida tegi Egiptuse paša, moraalselt aga sada korda hullem. Tapmine ei kuulu enam meie tavade hulka. Aga see minister laskis lahti palju liberaalseid valijaid, valitsuse silmapaistmatuid ametnikke; teisi ta hirmutas ja nõnda läksid valimised tema tahtmist mööda.
Kui Mehmet Ali olnuks Prantsuse minister, poleks temagi teisiti toiminud. Ja kahtlemata oleks Prantsuse minister Egiptuses olnud sunnitud kasutama mahalaskmist, sest kohalt mahavõtmine poleks küllaldaselt demoraliseerinud mamelukke.
Pärtliöö oli suur kuritegu, isegi tolle aja kohta: aga ma kordan, veresaun 16. sajandil ei ole sugugi seesama kuritegu mis veresaun 19. sajandil. Lisagem, et suurem osa rahvast võttis sellest osa, kas tegelikult või mõttes: ta relvastas ennast, et rünnata hugenotte, keda ta pidas võõrasteks ja vaenlasteks.
Pärtliöö oli nagu rahva ülestõus, sarnane hispaanlaste ülestõusuga 1809. aastal. Ja Pariisi kodanikud, tappes ketsereid, uskusid surmkindlalt, et kuuletuvad taeva häälele.
Ei ole ühe minusuguse jututegija ülesandeks anda selles köites ülevaadet 1572. aasta ajaloolistest sündmustest; aga et ma rääkisin Pärtliööst, ei saa ma hoiduda esitamast siin mõningaid mõtteid, mis mul tekkisid, lugedes seda meie ajaloo verist lehekülge.
Kas on hästi mõistetud neid põhjusi, mis tõid kaasa selle veresauna? Kas seda plaanitseti kaua ette või oli see kiire otsustuse või koguni juhuse tagajärg?
Kõigile neile küsimustele ei anna mulle ükski ajaloolane rahuldavat vastust.
Tõenditena esitavad nad linna kuulujutte ja oletatavaid vestlusi, millel pole kuigivõrd kaalu, kui on vaja otsust langetada niivõrd tähtsa ajaloolise seiga kohta.
Ühed näevad Charles IX-s 13 teeskluse imet; teised kujutavad teda kui tusast, kapriisset ja kärsitut inimest. Jah, kui tajuba ammu enne 24. augustit pahvatas välja ähvardusi protestantide vastu… tõend, et ta plaanitses hävitamist ammuilma; kui ta neid silitas… tõend, et ta teeskles.
Ma tahan tsiteerida vaid ühte lugu, mida esitatakse kõikjal ja mis näitab, kui kergekäeliselt võetakse omaks kõige vähem tõenäolised kuulujutud.
Räägiti, etjuba terve aasta enne Pärtliööd olevat veresauna plaan valmis tehtud. Plaan oli järgmine.
Pre-aux-Clercs ‘ile 14 kavatseti ehitada puust torn; sinna oleks paigutatud hertsog de Guise 15 koos aadlike ja katoliiklike sõduritega ja Admiral 16 koos protestantidega oleks simuleerinud rünnakut, otsekui soovides pakkuda kuningale vaatemängu piiramisest. Seda laadi turniir kord alustatud, oleksid katoliiklased teatud signaali peale relvad laadinud ja tapnud oma vaenlased, keda oleks tabatud enne, kui nood jõudnuksid kaitsele asuda.
Loo ilustamiseks lisatakse veel, et üks Charles IX favoriit, kelle nimi oli Lignerolles, olevat ebadiskreetselt paljastanud kogu salanõu, öeldes kuningale, kes kurjade sõnadega manas protestantlikke ülikuid:
„Ah, Sire, oodake veel. Meil on kindlus, mis maksab meie eest kätte kõikidele ketseritele.”
Pidage, palun, silmas, et sellest kindlusest polnud veel ühtegi lauda püsti pandud.
Mille peale kuningas kandis hoolt, et too lobamokk maha tapetaks.
Kuulu järgi olevat selle plaani teinud kantsler Birague 17 , kellele ometi omistatakse ütlust, mis ilmutab hoopis teistsuguseid kavatsusi: et vabastada kuningas tema vaenlastest, vajab tema, Birague, vaid paar kokka. Viimane vahend oli märksa teostatavam kui too teine, mille ekstravagantsus tegi peaaegu võimatuks.
Tõepoolest, kuidas poleks protestantides ärganud kahtlused, nähes ettevalmistusi väikeseks sõjaks, kus kaks alles hiljaaegu vaenutsevat leeri oleksid