likillud
Mõtteränd noorusmaile
Istun oma kirjutuslaua ääres, sõrmed klahvidel, millest igaüks kannab oma tähte või märki. Olen nõnda istunud lugematu arv kordi; aastakümneid tagasi oli mu ees kirjutusmasin, siis asendas selle arvuti ja seegi on minu laual juba kolmas. Ajad on muutunud. Kõik on muutunud. Ma olen kirjutanud igasuguseid tekste, publitsistikast romaanideni, kuid praegune saab olema isemoodi raamat ning ma ei tea, kuidas lugeja selle vastu võtab. Sellest ei pea saama romaan, vaid tegemist on järjekordse ja tõenäoliselt viimase matkaga noorusmaile, sinna, kuhu ma olen lugejaid kaudseid teid pidi korduvalt viinud; seekordne rännak peab aga tulema eriline, sest nendel lehekülgedel esinen ma esimest korda enda nime all. Mitmetes senistes romaanides olen peegeldanud enda ja minu lähedaste inimeste elu; need teosed moodustavad omaette põimiku, on nagu peeglikillud, mida ma selles raamatus nüüd püüan tervikuks siduda ja nendevahelisi seoseid avada; selleks, et mitte valelikuks jääda, kavatsen üles tunnistada, et mõnikord sundis fantaasialend elust võetud prototüüpidele külge pookima tegelikkusest erinevaid tegusid. Seega kavatsen praotada selles raamatus ka oma köögiust. Paljudel kohtumistel lugejatega on minu elu- ja käekäigu vastu huvi tuntud; väga sageli on küsitud ka minu inspiratsiooniallikate päritolu, ja küllap peaks sellelegi siit vastuse leidma.
Pean tunnistama, et see ei ole mul esimene katse oma memuaare kirja panna; esimest korda asusin mälestusi kirjutama pärast seda, kui olin kuuekümnenda eluaasta seljataha jätnud, sest leidsin selleks tööks praegugi kehtivaid põhjendusi.
Esiteks – ma olen elanud väga kireval, huvitaval ja raskel ajal. Esimene Eesti Vabariik, Nõukogude sõjaväebaasid, kommunistlik riigipööre, sõda, Saksa okupatsioon, jälle sõda, Nõukogude võim oma julmuste ja kummaliste moondumistega, imeline taasärkamisperiood ning lõpuks nagu fööniks tuhast tõusnud, aastakümneid lootusetuna taga igatsetud Eesti Vabariik.
Teiseks – ma tahaksin meenutada neid inimesi, kes on minu elukäiku mõjutanud ja kes ammugi Eestimaa mitmetel kalmistutel puhkavad. Ma tunnen endas kohustust rääkida sellest, millised nad olid ning milliseks kujunes nende saatus; olgu see raamat ühtlasi hilinenud vabanduseks, et oma noorusrumaluses ei osanud ma mitmete lähedaste inimeste panust enda kujunemisse vääriliselt hinnata.
Kolmandaks – arvan, et suudan omaaegsetest oludest ja inimestest anda vähemalt visandliku ülevaate ja see võiks olla üheks killukeseks sellest hiigelmosaiigist, mille nimeks on Eestimaa Ajalugu.
Ja neljandaks – märkamatult lähemale hiiliv seniilsus hoiatab, et sellega ei või väga kaua viivitada. Inimmälu on kummalise ehitusega, lapsepõlves läbielatu säilib seal palju kirkamana kui see, mis juhtus alles möödunud aastal…
Nii kirjutasin ma nüüd juba rohkem kui kümme aastat tagasi. Nüüd võiksin sellele loetelule lisada veel viienda punkti – viimaste aastate jooksul on minuga toimunud see, millest ma kunagi ei oleks isegi unistada osanud: ma olen Eestimaa lihtsate lugejate hulgas kirjanikuna tuntuks saanud ja kuulun Eesti Kirjanike Liitu. Ja ikkagi, vaatamata EKL-i liikmepiletile ja seni ilmunud neljateistkümnele romaanile ei julge ma ennast kirjanikuks nimetada. Olen alati olnud arvamisel, et kirjanik – see ei ole amet ega elukutse, vaid tiitel, mida endale ise võtta ei saa. Või siis mingi auaste, ja nii nagu sõjaväes, tuleb see auaste välja teenida; kirjanikuks ei saa keegi ise hakata, selleks on vaja rohkem kui ühekordset tunnustust nii lugejate kui kriitikute poolt. Tundub, et esimese osa sellest ülesandest olen [Eestimaa lihtsate lugejate hulgas] kuigivõrd täitnud; teine aga jääbki täitmata, ning sellepärast olen ma kirjanik ainult osa lugejate jaoks. Ehk kui sõjaväelist hierarhiat ka kirjandusinimeste kohta rakendada – piirdun sellega, et olen lihtsalt allohvitser Erik Tohvri.
Tollal, kümme aastat tagasi, sai minu memuaarikogumikust triloogia, mille osad kandsid nimetusi „Lapsesilmad”, „Elukoolid” ja „Õhtuvalgus”. Esimesed kaks jõudsin ka valmis kirjutada, kolmas jäi ajaga kohakuti jõudes pooleli, sest elu jätkus. Esimene, võibolla kõige objektiivsem raamat leidis kirjastuse „Olion” poolt küll tähelepanu ja isegi toimetati, kuid majanduslikel kaalutlustel loobuti selle avaldamisest. Lugejate kitsama ringi ette jõudis see siiski ajalehe „Virumaa Teataja” kaudu, kus ilmus järjejutuna. Teised triloogia osad aga jäidki kapiriiulile, sest neid üle lugedes hakkas mind üha enam vaevama kahtlus, et sellisel kujul ei olegi mul õigust neid avaldada; kuigi olin nimesid muutnud, oli kirjutatus ikkagi liiga palju isiklikku ja subjektiivset, mis avalikkuse ette jõudes oleks võinud minu kõrval kõndinud inimestele karuteeneks osutuda. Sest vaatame ju maailma igaüks oma mätta otsast, need pildid on kummaliselt erinevad, ja siit on lihtne jõuda tuntud tõe juurde, et kergem on hukka mõista kui mõista.
„Virumaa Teatajas” avaldasin memuaaride esimese osa Erik Tohvri nime all ning otsustasin selle nimega ka kirjutamist jätkata. Tuleb tunnistada, et see oli mõnevõrra julge samm, sest olin oma seniste tegemistega Laansalu nime all kirjanduspõllul küll vähe, aga siiski mõnevõrra tuntuks saanud ja isegi „Eesti Kirjarahva Leksikoni” jõudnud; nüüd oli vaja alustada nullist ja luua endale täiesti uus imago. Miks just Tohvri? Pean selgitama, et Tohvri ei ole väljamõeldud pseudonüüm, vaid see on eestipäraselt kirjutatud osa minu kummalisest liitperekonnanimest, mille ma sündides sain: isa tahtel kõlas minu täisnimi Hans-Erik Siemann-Toffry. Liitnimi olevat tekkinud sellest, et minu isapoolsed vanavanemad, keda ma silmagagi näinud ei ole – sakslasest vanaisa ja rootslannast vanaema –, ei tahtnud abielludes kumbki oma perekonnanimest loobuda. Aga kui keegi selle peale minu rahvuses kahtlema hakkab, väidan kindlalt: ma olen ema poolt eestlane ja selleks ka jään. Vähemalt selles elus.
Pseudonüümi kasutuselevõtmiseks leidsin mitmeid põhjusi. Järjest enam hakkas avaliku elu tegelaste hulka siginema Laansalu-nimelisi, kusjuures ükski ei olnud mulle sugulane. Kõigepealt üritasin neist eristuda eesnime abil ja võtsin uuesti ametlikult kasutusele liitnime Hans-Erik, mille nõukogulikud tavad olid lihtsalt Hansuks muutnud: liitnimed ei olnud minu passiealiseks saamise ajal sallitud. Niisiis alustasin Tohvrina päris tundmatust kohast – panin end kõigepealt proovile romaanivõistlusel ja sellega oli uuele imagole nurgakivi pandud ning vastutus minu kirjutajavõimete eest võistluse žüriile veeretatud. Edasi oli juba lihtsam. Naljatamisi olen öelnud, et pseudonüüm on mulle nagu kattevari – kui kriitikud õige valusasti lahmima hakkavad, saab Laansalu koos teistega parastavalt muiata: küll Tohvrile aga antakse, nii et tolmab! Aga varjunime võtmise kõige tõsisem põhjus oli vist siiski soov vähemalt raamatukaanel distantseeruda inimestest, kes Laansalu nime kandes ei ole osanud või tahtnud seda austusväärsena hoida.
Olin onu eeskujul juba lapseeas otsustanud tehnikaalase elukutse valida, ning seda valikut ei ole ma kunagi kahetsenud. Paraku oli tehniline koolitus teinud minust kõigepealt rakenduslike oskustega nooruki, kelle kooliteel vaid minimaalselt humanitaarteadusi pakuti, ja seda puudujääki olen elus alatasa tunnetanud. Ma ei salga, et hea tahtmise korral oleksin ka kolmekümneselt võinud asuda süvenenult õppima kõike, millest tundsin endal puudu olevat, kuid… Jah, alati on mind seganud asjaolu, et maailmas on tohutult palju huvitavat ja tähelepanuväärset, millest ma ei ole raatsinud end ilma jätta.
Kunagi seitsmekümnendatel aastatel mõtlesin välja ahvatlevana tunduva egogrammiteooria – see oleks võimalus inimese mis tahes omadusi graafiliselt ja kõigile mõistetavalt kujutada. Egogramm kujutaks endast tinglikult päikesega sarnanevat kujutist, mille keskpunktist kiirtena lähtuvad vektorid tähistaksid inimeste mitmesuguseid omadusi. Vektori pikkus näitaks nende omaduste suhtelist osakaalu inimese iseloomus või oskustes. Muidugi puudub enamiku inimomaduste hindamiseks nii mõõtühik kui ka mõõtmisvõimalus, kuid siin võiksid appi tulla oskuslikult koostatud testid. Kiirte otsi joontega ühendades saaksime siis kujundi, millele pilku heites oleks lihtne järeldada, kellega on tegemist. Näiteks on alati pilatud teadusemehi, kes on omal alal suured spetsialistid, kuid muidu äärmiselt eluvõõrad – nende egogramm sarnaneks sabatähega, olles ühes suunas äärmuseni välja venitatud. Selle kiire või vektori nimi võiks olla näiteks analüütilise mõtlemise oskus. Siit pole raske teha järeldust, et vaid sellised ühekülgselt arenenud inimesed suudavad elus oma erialal kaugele jõuda, sest nad polegi muust huvitatud ja on oma võimed rakendanud ainult ühe eesmärgi saavutamisele. Ümarusele kalduv kartulitaoline kujund iseloomustaks inimest, kes on arenenud harmooniliselt, kuid kel ei ole eeldusi midagi silmatorkavat korda saata. Siit edasi minnes ei ole raske järeldada, et egogrammi kuju ja selle pindala iseloomustavad otseselt inimese võimekust ja eruditsiooni. Praktikas hõlbustaksid egogrammid inimeste üle otsustamist: töökoha otsija esitab egogrammi ja kohe selgub, kas tal on vakantsele