XANDRE DUMAS
KÜMME AASTAT HILJEM ehk Vikont de Bragelonne I KÖIDE
ESIMENE RAAMAT
I
KIRI
Maikuu keskpaiku aastal 1660, kell üheksa hommikul, kui soe päike oli juba kuivatanud kaste Blois’ lossi ümbritsevailt levkoipeenardelt, sõitis väike ratsasalk, mis koosnes kolmest aadlikust ja kahest paažist, üle silla linna. Kaldapealsel jalutajad ei pööranud neile suuremat tähelepanu – liigutasid vaid mütsi kergitamiseks kätt ja kohe seejärel keelt, et öelda kõige puhtamas prantsuse keeles, mida Prantsusmaal üldse kuulda võib:
«Näe, Monsieur tuleb jahilt tagasi.»
Ja see oli kõik.
Sel ajal kui ratsanikud mööda järsku kallakut alt jõe äärest üles lossi juurde tõusid, lähenesid siiski mõned poesellid viimasele hobusele, kelle sadulanupu külge olid nokkapidi seotud mõned jahisaagiks saadud linnud.
Seda nähes avaldasid uudishimulikud talupoegliku otsekohesusega oma põlastust nii kesise jahisaagi puhul, ning kui nad olid omavahel arutades otsusele jõudnud, et varastamine on hoopis tulusam kui küttimine, pöördusid kõik jälle oma toimetuste juurde tagasi. Ainult üks uudishimulikest – paks punnispõseline ja rõõmsa näoga poiss – imestas ikka veel, miks küll Monsieur, kes tänu oma suurtele sissetulekutele võiks end kuninglikult lõbustada, lepib nii armetu ajaviitega.
«Kas sa ei tea siis,» vastati talle, «et Monsieur’ peamiseks ajaviiteks ongi igavust tunda?»
Elurõõmus poiss kehitas õlgu ilmel, mis selgesti ütles:«Sel juhul olen küll parema meelega Paks Jean kui prints!» Ja igaüks asus taas oma töö juurde.
Monsieur ise aga jätkas oma teed nii nukral ja ühtlasi nii majesteetlikul näol, et ta oleks kindlasti pealtvaatajais imetlust äratanud, kui tal neid ainult oleks olnud, aga Blois’ kodanikud ei andestanud Monsieur ’le, et see oli valinud tolle nii lõbusa linna kohaks, kus takistamatult igavusele anduda, ja iga kord, kui nad silmasid kõrgeaulist igavlejat, põikasid nad haigutades kõrvale või tõmbusid aknast eemale, et aga hoiduda nägemast seda kahvatut pikaksveninud uinutavat nägu ja seda ranget poosi. Kõrgestisündinud prints võis seepärast üsna kindel olla, et niipea kui ta nähtavale ilmub, leiab ta tänavad inimtühjad olevat.
Blois’ kodanike poolt oli see aga hukkamõistetav aupakkumatus, sest Monsieur oli kuninga järel ja võib-olla isegi enne kuningat kõige suurem senjöör kogu riigis. Jumal oli lasknud tol ajal valitsevale Louis XIV-le osaks saada õnne sündida Louis XIII pojana, kuna aga Monsieur’ l oli au olla Henri IV poeg. See eelistus, mida Gaston d’Orléans, kes oma õukonnaga asus endises Generaalstaatide palees, Blois’ linna vastu üles näitas, oli või vähemalt oleks pidanud linnaelanikele olema suureks auks.
Ent printsi saatus oli juba kord selline, et ta kõikjal, kus ta rahva tähelepanu enesele tõmbas, vaid üsna vähesel määral imetlust äratas. Harjumusest oli prints lõpuks oma osaga leppinud.
Sellest võib-olla tekkiski ta näole igavalt-rahulik ilme. Monsieur’ elus oli olnud aeg, kus ta väga innukalt tegutses. Ei ole võimalik lasta tosinal oma parimaist sõpradest pead maha raiuda, ilma et sellega sekeldamist ei oleks. Aga kuna Mazarini võimuletulekust peale enam päid maha ei raiutud, jäi Monsieur tegevuseta ja see mõjutas ta hingelist olukorda.
Vaese printsi elu oli niisiis väga nukker. Pärast väikest hommikust jahiretke Beuvroni lähedal või Chiverny metsas läks prints üle Loire’i, et einetada Chambord’is kas isukalt või isutult, ja Blois’ linn ei kuulnud kuni järgmise jahini oma suveräänist ja isandast mitte kõige vähematki.
Niisugune oli lugu igavusega extra muros1; mis puutub igavlemisse intra muros2, siis anname sellest lugejale pildi, kui ta suvatseb koos meiega järgneda ratsasalgale ja ronida kallakust üles Generaalstaatide palee majesteetliku värava ette.
Monsieur ratsutas väikesel traavlil, kes kandis suurt punasest sametist flandria sadulat saapakujuliste jalustega. Hobune oli kõrb. Monsieur’ l oli kirsspunasest sametist kuub, mis sulas ühte samasugust värvitooni mantliga ja hobuse varustusega. Selle punase ansambli järgi võiski printsi eraldada ta kahest saatjast, kellest üks kandis lillat, teine rohelist ülikonda. Vasakpoolne, kes oli riietatud lillasse, oli talliülem, parempoolne, roheline, oli peajäägermeister.
Üks paažidest kandis kepil kaht jahikulli, teine jahipasunat, mida ta lossist kahekümne sammu kaugusele jõudes loiult puhus. Kõik, kes seda loidu printsi ümbritsesid, tegid kõike, mis neil tuli teha, äärmise loidusega.
Selle märguande peale tõttasid kaheksa valvurit, kes nelinurkses lossiõues päikese käes logelesid, haarama oma hellebarde, ja Monsieur sõitis pühalikult lossi sisse.
Niipea kui ta võlvi alla kadus, läksid laiali ka need kolm või neli logelejat, kes sadula külge riputatud linde vahtides ja nähtut omavahel kommenteerides olid ratsasalga kannul üles lossi juurde roninud. Pärast nende lahkumist jäid tänav, väljak ja lossiõu jälle endiselt tühjaks.
Monsieur hüppas sõnagi lausumata sadulast ja läks oma ruumidesse, kus toapoiss tal rõivaid vahetas. Kuna Madame polnud veel saatnud korraldusi eineks, laskus Monsieur lamamistoolile ja uinus sügavasti, nagu oleks kell olnud üksteist õhtul.
Kaheksa lossivahti, kes teadsid, et selleks päevaks on nende ülesanded täidetud, heitsid päikese kätte kivipinkidele pikali. Tallipoisid kadusid oma hobustega tallide poole, ja kui poleks olnud rõõmsaid linnukesi, kes sahistasid valjusti säutsudes lillepuhmastes, oleks võinud arvata, et kogu loss magab nagu Monsieur’ gi.
Äkki kõlas keset seda nii ranget vaikust erutatud naerupuhang – nii vali, et mõned pingil konutavad hellebardimehed ühe silma avasid.
Naerupahvak kostis ühest lossiaknast, mida sel tunnil valgustas päike, kullates seda tumedate korstnavarjude vahel, mis enne keskpäeva seintele langevad.
Akna all oli väike taotud raudvõrega rõdu, kus seisis pott punaseid levkoisid, teine pott aednurmenukkudega ja kolmandas habras roosipuu, mille imekauni rohelist tooni lehestiku taustal paistsid punased pungad, mis kuulutasid ette õite puhkemist.
Toas, mida see aken valgustas, seisis vana lillelise haarlemi vaibaga kaetud neljakandiline laud. Keset lauda asetses pikakaelaline vaas iiriste ja maikellukestega; laua kummaski otsas istus noor tütarlaps.
Nende kahe lapse käitumine äratas imestust: neid oleks kergesti võinud pidada plehkupistnud kloostrikasvandikeks. Üks tütarlastest, küünarnukid lauale toetatud ja sulg käes, vedas tähti ilusale hollandi paberile. Teine aga oli põlvili toolile roninud, kummardudes üle toolileeni kaugele laua kohale, ja jälgis kirja kirjutavat sõbratari. Siit tõusidki need tuhat hüüatust, tuhat naljatust ja tuhat naeruhoogu, milledest üks oli eriti kärarikas, nii et ehmatas linde lillepuhmastes ja häiris Monsieur’ ihukaitsjate uinakut.
Kuna me kord juba oleme hakanud maalima portreesid, siis loodame, et lepitakse, kui esitame veel need kaks, mis on viimased selles peatükis.
Neiu, kes rinnutas toolileenil, neist kahest kärarikkam ja lõbusam, oli kaheksateistkümne kuni kahekümneaastane kaunitar, tõmmu jumega brünett, kelle tugevate kulmude all särasid rõõmsad silmad ja kelle korallpunaste huulte vahelt pärlendasid helmestena imeilusad hambad.
Iga liigutuse puhul vahetus ilme ta näol. Neiu ei eianud, vaid kees.
Teine, see, kes kirjutas, vaatles oma tormitsevat sõbratari rahulike siniste silmadega, mis olid niisama puhtad kui taevas tol päeval. Ta suurepärase maitsega kähardatud tuhkblondid juuksed langesid siidiste rullidena pärlmutrikarva põskedele. Paberil liikuv käsi oli peen, ent selle kõhnus reetis, et tütarlaps on veel väga noor. Oma sõbratari iga naerupahvaku puhul kergitas ta nagu pahandatult oma õrna poeetilise joonega valgeid õlgu, kus aga samuti puudus jõu ja täidluse veetlus, mis jättis soovida käte juureski.
«Montalais! Montalais!» ütles ta lõpuks pehmel, hellitaval häälel, mis kõlas nagu lauluviis. «Te naerate liiga valjusti, naerate nagu mees. Te ei ärata üksnes härrade ihukaitsjate tähelepanu, vaid te ei kuule ka Madame’ kella, kui Madame peaks helistama.»
Neiu,