u Shanghai Maatüdruk megametropolis
Seda raamatut kirjutades ja oma senisele elule tagasi vaadates pidin taas tõdema, kui tähtis on perekonna toetus. Isa, ema, õde ja vend – olete mu töö ja eraeluga seotud otsustele ikka mõistvalt reageerinud, ükskõik kui kummalised ja ebaratsionaalsed need esialgu ka ei paistaks. Nii kaua nii võõra kultuuri sees elades on turvalise tagala olemasolu mõõtmatu väärtusega.
Olen õnnega koos, et mul on nii hea elu- ja reisikaaslane nagu Christoph. Kahekesi kogetud maailm on poole põnevam ja jagatud kohanemisraskused poole pisemad. Soovin meile mõnusat rännaku jätku ning loodan, et Christoph saab kunagi seda raamatut ka ise lugeda.
Ja südamlik tervitus kõikidele EXPO-kaaslastele üle kogu maailma – tänu teile sai teoks ilmselt kõige huvitavam osa siin raamatus!
SISSEJUHATUS
Ma ei usu horoskoope. Ega numeroloogiat. Ega muud soolapuhumist. Ratsionaalse eesti maatüdrukuna tean täpselt, et saatus on enda teha – püstita eesmärk ja hakka selle poole liikuma! – ja õnn pealehakkamise asi – lihtsalt ole õnnelik! – ning sedaviisi toimides kulgevadki asjad soovide kohaselt, ilma et oleks vaja seletamatuid jõude kaasata.
Aga miks on teatud kohtadel ja inimestel meie elule kummaline mõju? Miks mõni eesmärk lihtsalt ei täitu, punnita kuidas tahad, kuid suunda vahetades ja vooluga kaasa minnes hakkavad asjad kulgema nagu lepase reega?
Mu sünnipäevas on kolm number kaheksat. Pikka aega ma ei teadvustagi seda kui midagi erilist. Kuni jõuan Hiinasse.
„Oo, sa oled ju absoluutse õnnetähe all sündinud! Kolm kaheksat! Ja need omakorda kombinatsioonides muude õnne toovate numbritega! Kui sünnipäeva nagu autonumbrit oksjonil osta saaks, siis laoksid inimesed selle eest miljoneid välja!”
Selliseid jutte kuulen oma esimesest Hiina-reisist alates. Sellestsamast reisist, kus ma ühe kuu kaheksandal kuupäeval kohtun oma tulevase abikaasaga. Tekib sünergia ja kaks aastat hiljem siirdume juba koos Shanghaisse elama, maandudes seal 2008. aasta kaheksandal kuul. Hakka või uskuma, et neis numbrites ja aastates midagi on…
Aga miks Shanghai? Kuidas mu teekond just sinna välja jõuab?
Lapsepõlves ja kooliajal olen paras laiskvorst, kes tänu heale mälule ja mõningatele annetele igal pool pinnale jääb, kuid absoluutselt pingutada ei viitsi, ei vaimselt ega füüsiliselt. Pelgan kõike: matemaatika ja keemia kontrolltöid, võõrkeeleteste ja spordipäevi ning muud, mis vähegi mu turvatsoonist välja jääb. Ühel hetkel, juba ülikoolis õppides, ilmub ei tea kust mu pähe ahhaa-ilmutus: kui tahan mõnusamat elu ilma pideva muretsemiseta, siis pole vaja hirmude ja foobiate eest põgeneda, vaid nendega sõbraks saada!
Hirm halbade hinnete ees? Võtan end kätte ja lõpetan ülikooli cum laude.
Kõrgusekartus? Mis muud kui langevarjuga hüppama. Pärast kolme soolohüpet on suhe kõrgustega palju talutavam, et mitte öelda masohhistlikult sõbralik.
Vastumeelsus füüsilise pingutuse ees? Tuleb maratonijooks sihikule võtta. Praeguseks olen läbi jooksnud kuus täismaratoni ning ühe trepimaratoni.
Ei oska võõrkeeli? Hakkan otsast pihta ja nüüd räägin vabalt seitset keelt.
Keeleõppest saabki murrang mu eluteel. Hakkan selle lünga täitmiseks ülikoolis lisaerialana rootsi keelt õppima. Kui kuulen linna peal korraldatavast taani keele kursusest, lähen ka sinna kohale. Juba mõne nädala pärast sajab sülle ootamatu vedamine – kolmekuine stipendium Taani Bornholmi rahvaülikooli. Pärast rahvaülikooli hakkavad robinal laekuma esimesed tõlkepakkumised. Töö käigus arenevad oskused seitsmepenikoormasaabastega ning varsti hakatakse mulle juba usaldama ministrite, presidentide ja kroonitud peade tõlkimisi, millega kaasnevad uskumatult huvitavad reisid, kontaktid ja kogemused.
Järgneb aastatepikkune ajajärk Taani-Eesti mereväe kursuste tõlgina, koos kõige sinna juurde kuuluvaga: ellujäämisõppused, laevamasina- ja kahurikursused, juhtimisteooriad ja praktikad, meresõidud… Sellest eluetapist võiks eraldi raamatu kirjutada.
Hiljem, Taanis Eesti saatkonnas töötades leian ühel hetkel, et Skandinaavia hakkab kitsaks jääma ning peaksin oma maailmapilti ja töövõimalusi avardama. Hakata Euroopa Liidu tõlgiks? Proovin nii ja proovin naa, aga jooksen pidevalt pea ees vastu praktilisi ja bürokraatlikke takistusi ning Brüsseli uks jääb minu ees suletuks. Hmm, tuleb vist perspektiivi muuta… Mis oleks, kui võtaks sihikule hoopis suurema tööpõllu – suahiili, araabia või hiina keele? Pärast pikki kaalumisi valin neist viimase, mis tundub tol hetkel kõige praktilisem ja enese proovilepanekuks ka parajalt suur suutäis. Hakkangi koos kamba taanlastega õhtukursustel uue ja tundmatu keele ja kultuuri algteadmisi omandama. Mõne aja pärast otsustan minna Pekingisse paarinädalasele keelekursusele, et vältida arenguseisakut ja teha kvanthüpe. Sellest saatuslikust (aga saatust pole ju olemas?!) puhkuse- ja keelereisist saabki alguse sündmuste jada, mis kogu mu senise isikliku ja tööelu pea peale pöörab ning mind pikaks ajaks Shanghaisse elama lennutab.
Otsus Hiinasse elama minna on teadlik valik, väljumaks järjekordsest turvatsoonist. Tahan sukelduda Eestist ja Euroopast täiesti erinevasse keskkonda ja selle enda jaoks „kodustada”. Üks asi on võrratult erinev keel ja kultuur, teine aga mastaap. Shanghai kui megametropol seab Särevere-Türi taustaga tüdruku ette veel teisegi turvatsoonivälise kihi: kuidas on võimalik kohaneda ja koduneda hiigellinnas, kus majad ulatuvad poole kilomeetri kõrgusele ja tipptunnil avaneb metroojaamas pilgule inimhulk, mis vastab terve Eesti elanikkonnale?
Olgugi saatus ja õnn iseenda teha, mõnikord võib ju ikka naljaviluks silmanurgast horoskoope ja muud soolapuhumist piiluda. Kas või selleks, et saada vihjet, millises suunas oma järgmised eesmärgid püstitada. Ole sa nii tubli ja töökas kui tahad, natuke on õnne ja „seletamatute jõudude” abi ka vaja. Miks muidu jättis Brüssel mind ukse taha, aga Shanghai võttis avasüli vastu? Küllap on mul siin oma ülesanne täita või õppetund õppida.
SUUR HIINA PLAAN
Lugu algab. Saabumine Shanghaisse, esimesed muljed.
„Kui pikaks ajaks kavatsete Hiinasse minna?”
„Eee… kaheks-kolmeks, aga võib-olla ka kümneks aastaks. Oleneb sellest, kuidas sealne elu ja töö sujuvad,” jääme Christophiga nii ootamatu küsimuse puhul veidi hätta.
Müncheni Hiina konsulaadi viisaametnik ajab silmad suureks: kümneks aastaks! Enamik tema kliente soovib viisat üheks-kaheks nädalaks, aeg-ajalt käib siit läbi aastast viisat taotlevaid tudengeid ja haruharva tuleb ette ka kaheaastasi töölähetusi. Välismaalase tähtajatut töölepingut Hiinas pole tema ametnikusilmad veel näinud.
„Aga kus on lähetava firma saatekiri?” püüab ta uut olukorda veidigi tuttavatesse raamidesse suruda.
„Lähetust polegi, tööandjaks on kohapealne Hiina firma. Siin kutses on kõik kirjas,” selgitame kannatlikult.
Segaduses ametnik lappab veel korra läbi kõik esitatud dokumendid, mõtleb, arutab asja kõrvalluugi taga istuva kolleegiga, teeb paar telefonikõnet, mõtleb veel veidi ja ei oska enam kusagilt kinni hakata: kõik paistab olevat karmi Hiina bürokraatiaga kooskõlas. Raske südamega lööb ta meie taotlusele templi alla ja palub järgmisel nädalal viisadele järele tulla. Hurraa – jälle on tehtud üks samm meie Suure Hiina Plaani poole!
Meie Suur Hiina Plaan ehk mõte koos Hiinasse kolida hakkab idanema täpselt kaks aastat varem, 2006. aasta maikuus Pekingis, kui puhkuse ajal ette võetud hiina keele lühikursusel oma tulevase abikaasa, saksa-belgia päritolu Christophiga tutvun. Selle kahe aasta sisse mahub hulgaliselt muutusi ja kannapöördeid: lahutus ummikusse jooksnud abielust, uus kaugsuhe, millega kaasnevad lõputud lennureisid kohtumiseks Euroopa eri linnades, otsus kokku kolida ja minu unistuste töökoht Kopenhaagenis üles öelda, uue ajutise kodu sisseseadmine Baierimaal, saksa keele selgeksõppimine, abiellumine, kaasalöömine tegusa Müncheni eestlaste seltsi elus… Kõik see on aga vaid meie tulevikuvisiooni ehk Suure Hiina Plaani elluviimise eelmäng.
Esialgu püüame rakendada kõige valutumat varianti, plaani a, mis tähendaks Hiinasse siirdumist Christophi firma töölähetusena. Suurel Saksa kontsernil on Hiinas küll mitu haru, kuid aeg pole lähetuseks sobiv: maailmamajandus