Michael Newton

Hinge rännak. Eludevahelise elu uuringud


Скачать книгу

chael Newton, Ph.D.

      Hinge rännak

Peggyle, armastatud abikaasale ja sugulashingele

      Lisaks oma abikaasale, kelle panus on olnud tohutu, avaldan erilist tänu Norah Mayperile, John Fahey’le ja neile lähikondlastele, kes jagasid minuga oma aega, et mind toimetada, innustada ja nõustada. Ja kõigile klientidele, kes lubasid mul koos endaga oma meelte radu rännata ning kelle meelekindlus tegi selle uurimistöö võimalikuks.

Teada saad varjatud ilmast,kõikide hingede eluviib läbi sombusest surmast,teekond on mõtiskeluSealpool ajatut rännakuttantsiskleb teedotsiv tuli,kadumaläinud mälestustleida tal aitab uni

      Sissejuhatus

      Kas te kardate surma? Kas te mõtisklete selle üle, mis juhtub pärast teie surma? Kas on võimalik, et teil on vaim, mis tuli kuskilt mujalt ja läheb sinna pärast teie keha surma tagasi, või on see üksnes soovunelm, mida põhjustab hirm?

      See on paradoksaalne, et kõikidest Maa olenditest peab üksnes inimene normaalse elu elamiseks alla suruma surmahirmu. Ometi ei lase meie bioloogiline instinkt meil seda põhilist ohtu oma olemasolule kunagi unustada. Kui saame vanemaks, kerkib meie teadvusse surmatont. Isegi usklikud inimesed kardavad, et surm on isikulise olemasolu lõpp. Meie suur õud selle ees paneb meid mõtlema surmast kui olematusest, mis teeb lõpu kõigile sidemetele perekonna ja sõpradega. Suremise tõttu näivad kõik meie maised eesmärgid mõttetutena.

      Kui surm oleks kõige meisse puutuva lõpp, siis oleks elu tõepoolest mõttetu. Ent mingi seesmine jõud võimaldab inimesel kujutleda pärastist ja tunnetada sidet kõrgema väega ning isegi igavikulise hingega. Kui meil on tõesti hing, siis kuhu ta pärast surma läheb? Kas väljaspool meie füüsilist universumi on tõesti olemas mingi arukaid vaime täis taevas? Kuidas see välja näeb? Mida me teeme, kui oleme sinna jõudnud? Kas seal on mingi ülim olend, kes selle paradiisi eest vastutab? Need küsimused on sama vanad kui inimkond ja jäänud enamikule meist siiamaani mõistatuseks.

      Surmajärgse elu mõistatuse tõesed vastused püsivad enamiku inimeste eest varjul vaimse ukse taga. Seda seetõttu, et meile on oma hinge identiteedi osas kaasa antud loomupärane mäletamisvõimetus, mis aitab hingel ja inimajul teadvuse tasandil kokku sulada. Viimastel aastatel on laiem üldsus saanud kuulda inimestest, kes pärast ajutist surma ning ellu tagasipöördumist jutustasid pika tunneli nägemisest, eredast valgusest ja isegi põgusatest kohtumistest sõbralike vaimudega. Kuid kõik need kirjeldused, mida võib leida mitmetest reinkarnatsiooni käsitlevatest raamatutest, on näidanud meile vaid vilksatust sellest, mida surmajärgse elu kohta veel teada on saada.

      See raamat on vaimuilmast pajatav intiimpäevik, mis sisaldab rida tõsielulisi juhtumeid. Need näitavad üksikasjalikult, mis meid ees ootab, kui elu Maal on lõppenud. Teid viiakse vaimsest tunnelist kaugemale ning te sisenete vaimuilma endasse saamaks teada, mis avaneb hingele enne seda, kui ta tagasi Maale järjekordsesse ellu pöördub.

      Ma olen loomult skeptik, kuigi selle raamatu sisu põhjal sellist muljet ei jää. Olen nõustaja ja hüpnoterapeudina spetsialiseerunud psühholoogiliste häirete ravile käitumise ja mõtete ümberkujundamise kaudu. Suur osa minu tööst klientidega hõlmab lühiajalist kognitiivset ümberstruktureerimist, mis aitab mõtete ja emotsioonide ühendamise kaudu jõuda tervema käitumiseni. Me selgitame koos välja nende veendumuste tähenduse, otstarbe ja tagajärjed, sest ma olen seisukohal, et ükski mentaalne probleem pole ettekujutuse vili.

      Oma praksise algupäevil tõrjusin ma inimeste huvi eelmiste elude vastu, kuna minu suunitluseks oli traditsiooniline ravi. Kuigi kasutasin hüpnoosi ja aegregressiooni tehnikat, et määratleda häirivate mälestuste või lapsepõlvetraumade päritolu, uskusin ma, et iga katse jõuda eelmiste eludeni oleks ebakonventsionaalne ja ebateaduslik. Minu huvi reinkarnatsiooni ja metafüüsika vastu oli vaid intellektuaalne uudishimu, enne kui aitasin ühel noorel mehel valust jagu saada.

      See klient kaebas kogu elu kestnud kroonilist valu paremas küljes. Üks hüpnoteraapia võtteid valuga toimetulekuks on lasta patsiendil oma valu suurendama, sest nii saab ta valu üle kontrolli ja õpib seda ühtlasi ka kahandama. Ühel meie raviseansil, mis hõlmas valu suurendamist, kujutles see mees oma piina esilemanamiseks, et ta on saanud pussitada. Otsides selle kujutluse juuri, jõudsin ma viimaks tema eelmise eluni, mil ta I maailmasõja sõdurina Prantsusmaal täägiga tapeti, ning meil õnnestus valu koguni täielikult kõrvaldada.

      Oma klientide õhutusel asusin ma eksperimenteerima ja viisin mõned neist ajas tagasi kaugemale nende viimasest sünnist Maal. Alguses olin arvamusel, et inimese hetkevajaduste, – uskumuste ja – hirmude kogum võib tekitada kujutletavaid mälestusi. Ei läinud aga kuigi palju aega, kui mõistsin, et meie sügavalasetsevad mälestused kujutavad endast minevikukogemusi, mis on liiga tõelised ja seostatud, et neid ignoreerida. Ma taipasin, kui oluline on ravi seisukohalt see side, mis eksisteerib meie eelnevate elude kehade ja sündmuste ning tänase olemasolu vahel.

      Siis komistasin ma hiiglaslikule avastusele. Ma avastasin, et hüpnoositud inimene on võimeline kirjeldama mulle maiste elude vahelist elu, et tema vaimusilma kaudu on võimalik näha vaimuilma.

      Ukse vaimuilma avas mulle keskealine naine, kes oli hüpnoosile eriti vastuvõtlik. Ta oli mulle parasjagu rääkinud oma üksindus- ja eraldatustunnetest, viibides selles tundlikus faasis, mis järgneb pärast seda, kui klient on lõpetanud viimase eelmise elu meenutamise. See ebatavaline isik libises kõrgeimasse teisenenud teadvuse seisundisse peaaegu kõrvalise abita. Olin selleks enese teadmata tõuke andnud liiga napisõnalise soovitusega minna tagasi oma ühtekuuluvustunde kaotuse algallika juurde. Seda tehes olin kogemata kasutanud üht sõna, mis on spirituaalsete meenutuste vallapäästjaks. Olin küsinud, kas tal oli mingi kindel sõprade grupp, kellest ta puudust tunneb.

      Äkitselt hakkas mu klient nutma. Kui suunasin teda rääkima, mis on lahti, pahvatas ta: “Ma igatsen sõprade järele, kes olid minu grupis, ja seepärast tunnengi end Maa peal nii üksi.” Olin segaduses ja uurisin, kus see sõpradegrupp tegelikult asub. “Siin, minu alalises kodus,” vastas ta lihtsalt, “ja ma vaatan praegu neid kõiki!”

      Pärast selle kliendiga töö lõpetamist ja lindistuste ülekuulamist sain aru, et vaimuilma avastamine oli seotud eelmisse ellu ulatuva regressiooni jätkuga. Eelnevate elude kohta on mitmeid raamatuid, kuid ma ei suutnud leida ühtegi, mis räägiks meie elust hingedena või sellest, kuidas pääseda korralikult ligi inimeste spirituaalsetele mälestustele. Otsustasin selle uuringu ise läbi viia ning töö käigus omandasin suuremaid oskusi, mille abil klientide kaudu vaimuilma siseneda. Sain teada sedagi, et oma koha leidmine vaimuilmas on inimesele palju tähendusrikkam kui eelnevate maiste elude kirjeldamine.

      Kuidas on võimalik jõuda hüpnoosi teel hingeni? Kujutlege meelt kolme kontsentrilise ringina, väiksemad suuremate sees, liigestatud vaid meeleteadvuse kihtidega. Esimene, väline kiht esindab argiteadvust, mis on meie kriitilise analüütilise mõtlemise allikas. Teine kiht on alateadvus, kuhu me hüpnoosi ajal kõigepealt läheme, et ligi pääseda varamule, kus hoiame mälestusi kõigest, mis on meiega käesolevas ja eelmistes eludes toimunud. Kolmas kiht, tuum, on see, mida me edaspidi nimetame üliteadvuseks. See tasand avab kõrgeima Mina keskuse, milles me oleme kõrgema jõu väljenduseks.

      Üliteadvus kannab meie tõelist identiteeti, mida võimendab alateadvus, kus sisalduvad mälestused meie mitmetest eelnevates kehades endale võetud alter egodest. Üliteadvus ei pruugi üldse olla tasand, vaid hing ise. Üliteadvus kujutab endast meie kõrgeimat tarkuse ja perspektiivitunde keskust ning kogu mu informatsioon elust pärast surma tuleb sellest intelligentse energia allikast.

      Kui usaldusväärne tõe avastamise meetod on hüpnoos? Hüpnoosi all olevad inimesed ei näe und ega hallutsinatsioone. Me ei näe und kronoloogilises järgnevuses ega hallutsinatsioone suunatud transiseisundis. Kui inimene on viidud transsi, siis tema ajulained aeglustuvad, võrreldes ärkveloleku beeta-seisundiga. Kui meditatiivsest alfa-seisundist liigutakse allapoole mitmete teeta-piirkonna tasanditeni, siis võnkesageduse kahanemine jätkub. Teeta on hüpnoos, mitte uni. Kui me magame, jõuame täielikku delta-seisundisse, kus aju teated on langenud alateadvusse ja saanud väljapääsu unenägudes. Teeta-seisundis aga ei ole teadvus teadvusetus olekus, mistõttu me oleme võimelised teateid nii vastu võtma kui ka andma, kuna kõik mälu kanalid on avatud.

      Olles hüpnoosi all, annavad inimesed sõnasõnalistelt