>Meluha surematud
“Amishi müütiline kujutlusvõime kaevub minevikku ja puudutab erinevaid tuleviku võimalusi. Tema arhetüüpne ja erutav raamatusari avab meie hinge sügavaimad varjatud osad, aga ka meie ühise teadlikkuse.”
“Tripathi “Shiva triloogiat” juba kiidetakse kui India “Sõrmuste isandat”.
“Amishi “Shiva triloogial” on värskendav süžee… Jutustus lausa sunnib sind kannatamatult järgmist lehte keerama, et teada saada, millised saladused “Neelkanthi” kohta järgmisena avaldatakse.”
“Tripathi lähenemine loo jutustamisele on äärmiselt kaasaegne, mis on ka üks paljudest selle raamatu tõmbenumbritest. Kuigi lugu ise on fantaasia, siis selle tegelased ja ajaloolise tausta kujutamine on faktidel põhinevad […].”
“Shiva rokib. Lihtsalt see, kui palju Shiva kuju võib raputada läbi inimeste kujutlusvõime, saab kogu oma suursugususes nähtavaks alles raamatus “Meluha surematud”. […] Shiva teekond tavalisest vingest kutist Mahadeviks on lugejatele täielik nauding. […] See, mis tõeliselt haarab, on autoripoolne Shiva karakteri kujundamine, mis on tehtud peaaegu poisikeselikult mängulise mõnuga.”
“Meluha surematud” on haarav ja hea rütmiga. Algupärasel mütoloogial põhinev lugu on kirjutatud modernses stiilis, nii et romaan lihtsalt täidab lugeja mõtted kannatamatusega ja seeläbi lausa kohustab lugema suure huviga kuni raamatu lõpuni.”
“Autor võtab müüdi ja kaasajastab seda, tõstatades küsimusi kõige kohta, mida meie praegu peame õigeks ning tuttavaks. See raamat on suurepärane katsetus, mis proovib muuta tavalise folkloori ilukirjanduseks, täites selle tühimikud nii religioossete kui ka arheoloogiliste faktidega.”
“Vaadates esimese raamatu vapustavat rahvusvahelist edu, peame nentima, et Amishil on läinud korda puudutada väga tundlikku närvi kaasaegse inimese mõttemaailmas […].”
Preetile & Neelile…
Te mõlemad olete mulle kõik, mis mul on,Preetile & Neelile…
Minu sõnad & nende mõte,
Minu palved & minu õnnistused,
Minu kuu & minu päike,
Minu armastus & minu elu,
Minu hingesugulane & tükike minu hingest.
Om Namah Shivaiy.
Universum kummardab Isand Shiva ees.
Mina kummardan Isand Shiva auks.
Shiva triloogia
Shiva! Mahadev. Kõigi jumalate jumal. Kurjuse hävitaja. Kirglik armastaja. Kartmatu sõdalane. Täiuslik tantsija. Karismaatiline juht. Kõikvõimas, kuid samas äraostmatu. Kiire taiplikkus, mille vastukaaluks on sama temperamentne ja keevaline iseloom.
Läbi sajandite pole mitte ükski võõramaalane – vallutaja, kaupmees, õpetlane, valitseja või lihtsalt reisija, kes tuli meie maale – suutnud uskuda, et selline võimas mees oleks võinud kunagi tegelikult ka olemas olla. Nad arvasid, et selliste omaduste kandja peab olema müütiline jumalus, kelle eksistents on võimalik vaid inimeste kujutlusvõime avarustes. Kahjuks sai sellisest uskumusest viimaks ka meie endi seas omaks võetud tõde.
Kuid mis oleks siis, kui meil, kes me temasse vaid usume, poleks õigus? Mis oleks siis, kui Isand Shiva poleks ainult meie rikkaliku kujutlusvõime vili, vaid hoopis luust ja lihast inimene? Nagu sina ja mina. Mees, kes tõusis inimeste silmis jumala sarnaseks tänu oma karmale. Tegudele ja nende tagajärgedele. Sellise mõttega mängibki Shiva triloogia, mis avab iidse India rikkalikku mütoloogiavaramut, põimides selle kangasse nii fantaasiat kui ka ajaloolisi fakte.
Seda teost võib pidada austusavalduseks Isand Shivale ja õpetuseks, mida ta oma eluga meile on andnud. Õpetuseks, mis on kaduma läinud tänu tohututele ajavahemikele ning inimeste ignorantsusele. Õpetuseks, et meist kõigist võivad saada paremad inimesed. Õpetuseks, et iga inimene meie ümber kannab enda sees piisavat potentsiaali, et olla jumal. Ainus, mis meil oleks vaja selle õpetuse järgi käimiseks teha, on enda sisemise mina kuulamine.
“Mehula surematud” on esimene raamat triloogiast, mis kroonikana annab edasi selle ainulaadse kangelase teekonna. Kaks raamatut on veel ees: Nagade saladus ja Vayuputrate vanne.
PEATÜKK 1
Ta on leitud!
1900 BC, Mansarovari järv Kailashi mäe jalamil Tiibetis
Shiva jälgis oranži taevast. Viimsedki hetk tagasi Mansarovari järve katnud pilved olid eemaldunud, avades vaate päikeseloojangule. Hiilgav eluandja märkis järjekordselt, et päev on lõpule jõudmas. Shiva oli oma kahekümne ühe eluaasta jooksul näinud vaid mõnda päikesetõusu, küll aga päikeseloojanguid. Neid proovis ta mitte kunagi maha magada. Igal tavalisel päeval oleks Shiva katsunud lummavat vaadet nautida. Päikest ja üüratut järve, säramas veel viimaseid hetki vastu kuninglikult Himaalaja mäestikult, mis sirutub nii kaugele, kui silm seletab. Aga mitte täna.
Ta kükitas ning küünitas oma nõtke, kuid lihaselise keha üle kitsa kaldaserva järve poole. Vesi peegeldas läbi õrna kuma arvukaid lahinguarme Shiva kehal. Mehele meenus tema muretu lapsepõlv. Noorena oli ta täiuslikkuseni lihvinud oma lutsuviskamise oskuse. Siiani hoidis ta oma hõimu kõige suurema arvu põrgete rekordit. Tervelt seitseteist korda oli kivi vastu vett põrganud enne, kui see vee alla kadus.
Igal tavalisel päeval oleks Shiva ehk naeratanud oma õnneliku lapsepõlvemälestuse peale, ent praegu oli ta meelt matmas ängistus. Ta pöördus, et minna tagasi külla, suutmata tunda rõõmu ei praegustest ega meenunud hetkedest.
Bhadra oli valvel, kaitsmas peasissepääsu. Shiva andis talle lähemale jõudes silmadega märku, et Bhadra oma selja taha vaataks. Shivale selga pöörates leidis mees enda tagant kaks reservsõdurit unne suikununa vastu väravat toetamas. Ta vandus ja lõi neid tugevalt, et nad ärkaksid.
Shiva vaatas muiates veel korra järve poole.
Jumal hoidku Bhadrat! Vähemalt tema võtab vastutust oma tegude eest.
Shiva tõstis jakiluust piibu huultele ja tõmbas pikalt suitsu kopsudesse. Tavaliselt oleks marihuaana oma mõju avaldanud, ta rahutu meele tuimastanud ja andnud hingele mõned hetked lohutust. Aga mitte täna.
Ta vaatas endast vasakule, kus järve ääres hoiti järelevalve all kummalisi välismaalastest külalisi. Järv nende taga ning kakskümmend Shiva enda sõdurit kaitsepositsioonidel võttis võõrastelt vähimagi võimaluse neid rünnakuga üllatada.
Nad lasid ennast relvituks teha nii lihtsalt. Nad pole nagu need verejanulised lollpead meie kandist, kes otsivad igat võimalust võitluseks.
Võõra sõnad meenusid Shivale uuesti. “Tulge meie riiki! See asub teisel pool neid võimsaid mägesid. Teised kutsuvad seda Meluhaks, aga meie ise taevaks. Meluha on kõige rikkam ning võimsam impeerium Indias. Tegelikult see on kõige rikkam ja võimsam riik terves maailmas! Meie valitsejal on kõigile sisserännanuile ettepanek. Teile antakse viljakat maad ning põlluharimiseks vajalikud vahendid. Praegu sinu hõim, gunad, võitleb eksistentsi pärast siin karmil ja kõledal maal. Meluha pakub kõigile sellist elu, mida te ei suudaks isegi ette kujutada. Me ei taha vastutasuks midagi. Lihtsalt elage rahus, makske oma makse ja järgige riigi seadusi.”
Shiva mõtiskles selle üle, et ta poleks kindlasti pealik sellel uuel maal. Vähemalt mitte nii nagu gunade seas.
Kas ma tõesti igatseksin seda nii väga?
Tema