Eesti ajaloo raudvara. Mai Kahru

      Kass, kes kõndis omapead

      Kass, kes kõndis omapead

      Kuula ja pane tähele, mu lemmik, sest see lugu juhtus siis, kui koduloomad olid alles metsikud. Koer oli metsik, lammas oli metsik ja siga oli metsik – kõik nii metsikud kui üldse võimalik. Metsikult ja omapead luusisid nad ringi niiskeis ürgmetsades. Aga metsikuim kõigi metsloomade hulgas oli kass. Ta kõndis alati omapead ja kõik kohad olid talle ühesugused.

      Muidugi oli ka mees metsik, isegi hirmus metsik. Ta ei hakanud taltuma enne, kui kohtas naist ja see talle ütles, et ta ei taha elada tema metsikul viisil. Selle asemel et magada niiskel lehehunnikul, otsis naine kena kuiva koopa, puistas põrandale puhast liiva, tegi tagaseina puutükkidest ilusa tule ja riputas kuivatatud metshobusenaha, saba allapoole, koopa avause ette. Siis ütles ta mehele:

      „Pühi jalad puhtaks, kullake, kui tuled sisse; nüüd hakkame maja pidama.”

      Sel õhtul, mu lemmik, sõid nad kuumadel kividel küpsetatud metslambaliha, mis vürtsitatud metsküüslaugu ja metspipraga, metsparti, mis täidetud metsriisi, metslamba-läätsede ja metskoriandriga, metshärja üdikonte ja metskirsse ning metsgrenadille. Mees oli väga õnnelik ja heitis tule äärde magama, aga naine jäi veel üles ning kammis oma juukseid. Ta võttis lamba õlakondi – suure lameda abaluu – ja vaatas kummalisi märke selle peal; siis viskas ta veel puid tulle ning hakkas võluma. Esimesena maailmas võlus ta lauluga.

      Väljas, niiskes ürgmetsas, kogunesid kõik metsloomad kohale, kuhu paistis tulekuma, ja mõtlesid imestades, mis see peaks tähendama.

      Siis trampis metshobune oma metsiku jalaga ning ütles:

      „Oh mu sõbrad ja oh mu vaenlased, miks on mees ning naine teinud tolle suure tule sinna suurde koopasse ja mis halba see meile teeb?”

      Metskoer tõstis oma metsiku koonu, haistis küpsetatud lambaliha lõhna ning ütles: