>Mati Soonik
Mats alati on tubli mees
Magustoit
Tõnisandruse pere valmistus sööma. Laual oli supipott ja sealiha ning aganaterohke leib.
Mats ei vaadanud supi ja leiva poolegi, vaid tõstis enese ette poti sealihaga, kust asus oma kaussi liha tõstma.
Mann õpetas teda: „Veta ikka leiba ja suppi kah!”
Mats muheles.
„Oh, ma ole lihagagid rahul. Mes ma, vaine inime, magustoitu taga aja!”
Mann üllatus.
„Nii et teised peavad aenolt suppi ja leiba sööma, kui sina keik liha nahka pistad! Mes ajast supp ja leib so meelest magustoit aa?”
Mats naeris.
„Ma vei ka mett magustoiduks vetta, kui sa sene lauale tood.”
Krapsti oli Mann püsti ja lauale ilmuski meelänik.
Mats tõstis oma kaussi suppi.
„Kena keik, mes hääste lopeb. Mesi kelbab sööma lobeduseks keikse paremini ja supp sobib sööma alguseks töösti kenaste. Külh aa hää, kui korvas aa tark naine. Mool läks keik segamine.”
Rammus piim
Tõnisandruse Mats, Hansu Juhan ja Tagupilli Aadu kohtusid juhuslikult Suuremõisas.
„Mo lehmad annavad nonda rammusad piima, et kui see hapnema panna, aa pea pool senest koor. Nonda palju veid saa, et mo perest jäeb iga nädal pütt veid üle, mes saab ee müia. Küll aa hüva veiga putru süia,” polnud Juhan oma lehmade kiitmisega kitsi.
Aadu ei tahtnud naabrist maha jääda.
„Äi mo lehmad jäe so lehmadest maaha mette. Mo lehmad annavad samma rasvast piima kut sool. Koor aa nonda hää, et määri seda leivale ja äi pole taris omale veid tehjagid. Pudru solab piimaga lausa suus ää.”
Mats muheles.
„Rammusad piima joovad meite pool naine ja Mart. Kui mool istub laua taga naine ja ma taale otsa vaada, mekibmoole pudru hääste. Äi moole pole rammusad piima vaja mette!”
Raha lõhn
„Kuule, Mats, hoia täku jalast kiinni! Mette kudagid äi lase ta ennast raodada!” hüüdis sepp sepapaja ees murul külitavale Tõnisandruse Matsile.
Mats ajas enese püsti.
„Sene pisise asjaga saame hakkama.”
Sõbralikult patsutas ta täku turjale.
„Äga me soole meskid santust tee, armas Mikuke. Seda tuleb tehja.”
Juba oli Miku jalg Matsi peos.
„Tee nüüd, mes soo kohus aa, sest meie oleme seneks valmis,” pöördus Mats sepa poole.
Nüüd ei üritanudki suksu enam rabelda – ta oli leppinud oma saatusega. Mats sai aga töö lõppedes kümme kopikat.
„Kui sa poleks mind aidan mette, oleks Mikk täna raodamata jäen,” tõdes sepp.
Mats muheles.
„Ma haistasi soo raha haisu ja sennepärast ma siia tuligid.”
Vangis
Mats oli pojaga koos saunas.
„Moole aitab küll,” tähendas Mart, kui oli kapaga vett enese peale läigatanud. „Ole pohas kut lumi. Ma lehe emaga metsa marjule.”
„Neneh! Kena keik! Ma veta veel natune leili,” otsustas Mats.
Kui ka tema oli valmis saunast lahkuma, ei läinud uks lükates lahti.
See aa poisi töö, oli Matsil olukorrast selge pilt.
Ta mõtles, et pääseb akna kaudu välja, aga üsna ruttu oli selge – aknast välja ta ei mahu.
Mool äi jäe muud üle tehja, kui omad ee oodata, leidista ja istus akna alla pingile. Äi mool pole kiiret kuskile ja ukse jäta ma terveks.
Ligi kolm tundi mõtles Mats vangis oma elu üle järele, enne kui ta tänu Mannile saunast välja pääses. Selgus, et uks oli pööraga kinni pandud. Kaigas takistas samuti ukse avamist.
„Soo lollustel pole otsa ega äärt,” väljendas Mats oma pahameelt Mardile, kui nad söömalauas kohtusid.
„Ma äi tuln sene pääle mette, et sa aknast välja äi mahu. Ma ole seda teed oue menekuks kasutan.”
Mats vangutas pead.
„Soo silmaseletus aa peris hukas, kui mind samma suureks kut ennast pead.”
Täielised tolgused
Tõnisandruse Mats, Tagupilli Aadu ja Hansu Juhan tõid Tallinnast puutööpinke Suuremõisa. Nad ladusid need hommikul vankrile ja hakkasid tasapisi Haapsalu poole liikuma. Kõige ees sõitis Tõnisandruse Mats, kellele järgnes Hansu Juhan, viimane oli Tagupilli Aadu.
Keila kiriku tagant tormas kaks meest Tagupilli Aadu hobuse juurde, kelle päitsetest nad kinni rabasid.
„Kogu raha! Kähko!” nõudsid nad.
„Äi mool pole meskid raha,” ühmas Aadu ja vilistas läbilõikavalt.
Mats ja Juhan pidasid oma suksud kinni ning vaatasid tagasi.
„Sa vahi moo hobu järele!” hüüdis Mats Juhanile ja tor-mas Aadule appi.
Mats rabas röövlitel kraest kinni, lõi nad pead pidi kokku ja lennutas üle kivimüüri. Sinna lamama nad ka jäid, kui voor edasi Haapsalu poole liikuma hakkas.
Mõisahärra andis sõnagi lausumata Matsile kümme rubla, kui vahejuhtumist Keila kiriku juures kuulis. Kolmele voorist tulnule kaeti mõisa köögis rikkalik söömalaud.
„Nee ollid ikka tolgused küll. Meitel aa raam vangerdel – mes raha saab meitel olla!” seletas Juhan, kui oli korraks söömise katkestanud.
Mats noogutas.
„Naa ollid täielised tolgused, aenolt täielised tolgused saavad nonda rummalad olla!”
Vähene söök
Tõnisandruse Mats kündis põllul. Mart tõi talle lõunaks leivakakukese ja kausitäie piima.
Mats vaatas sööki morni näoga.
„Vii söök koju tagasi – äi mool pole aiga toitu ruukida!”
„Veta ikka natune – sa künnad juba humigust saadik!”
„Ää sega mind! Ma künna edasi,” tähendas Mats ja jätkas kündi.
Mart vaatas natuke aega isa tööd pealt, seejärel läks koos kaasatoodud toiduga koju tagasi.
„Äi isal pole aiga süia mette,” tähendas ta emale, kui kaku ja piimakausi köögis lauale pani.
Mann hakkas naerma.
„Isa pidas seda väheseks, mes taale viisid. Nii vähest toitu äi hakka ta sööma mette. Tuleb rohkem saata – pole meskid tehja.”
Nüüd viis Mart põllule kolm leivakakku ja länniku piimaga.
Mats muheles ja katkestas töö, kui uue toiduportsu oli pilguga ära hinnanud.
„Ma söö natune ja härg saab kah puhata.”
Mehine pirakas
Tagupilli Aadu oli oina laadal maha müünud ja selle asemel enesele eest laetava püssi ostnud. Ta tuli seda Tõnisandruse Matsile näitama.
Mats võttis püssi enda kätte ja uuris seda igapidi.
„See aa hää suur püss. Küllap teeb mehise piraka.”
„Sa laadi ta eige ää! Mool pole püssi enne oln – vaja soolt seda kunssi õppida!” torkis Aadu Matsi tagant.
„Neneh, teeme päälegid sene timbu ee!”
Mats täitiski naabrimehe soovi, kes aga otsustas: „Mes sa koonerdad – üsna vähäne aa rohu hulk püssi sees! Senest äi saa midagid! Pane toru kenaste täis!”
Mats lõi käega.
„No hää külh! Ma tee, naagu sa