nusõnad
Suur tänu naistele, kellega me alistujate rühma alustasime, eriti Lynnae Bennettile ja Christine Gordonile – nemad olid esimesed julged, kes tundmatus kohas vette hüppasid. Christine’i tahaksin ka tänada suurepärase toimetajatöö eest – mida ma küll ilma temata teeksin. Aga õnneks ei pea ma sellele mõtlema.
Kui rääkida veel selle raamatu toimetamisest, siis mul on kohutavalt vedanud, et see sattus just Doris Cooperi kätte kirjastusest Simon & Schuster – temal oli piisavalt kogemust näha selles potentsiaali. Doris on hämmastavalt põhjalik ja ta andis mulle ka julgustust ning motiveeris mind.
Ja ma poleks muidugi kunagi Dorisega kohtunud, kui mul poleks Jimmy Vines’i – maailma parimat kirjastusagenti. Aitäh, Jimmy!
Samuti olen ma tänulik oma õdedele Hannah’le ja Katie’le, kes lubasid mul kaasata end alistuva käitumisviisi omandamisse ja jagasid palju mõtlemisainet andvaid kogemusi sellest. Tugevaks toeks ja inspiratsiooniallikaks selle raamatu kirjutamisel oli mulle ka vend John.
Kõige enam tänan ma aga oma armastatud abikaasat John Doyle’i. Tema aitas mul leida oma parim mina ja pani mind selle käigus tihti naerma. Ja ma olen õnnelik.
Sissejuhatus
Armuda on lihtne ja isegi armunud olla ei ole raske – piisavaks põhjuseks on meie inimlik üksildus. Aga palju raskem on leida enda kõrvale väärt kaaslane, kellega koos saab olla just selline inimene, nagu olla soovitakse.
Kui ma olin 22-aastane värske abielunaine, ei osanud ma aimatagi, et nimetan ennast ükskord alistuvaks naiseks. Tookord oleks ainuüksi selle sõnapaari kuulminegi mind endast välja viinud.
Teadsin, et abielu on riskantne asi, sest olin näinud oma vanemate jubedat lahutust. Aga lootsin siiski, et mul läheb paremini. Ma olin hämmastunud, et mu abikaasa John armastas mind nii väga, ja osa minust uskus, et meie abielu laabub lihtsalt sellepärast, et see sündis nii paljust heast ja ilusast.
Meie abielu algus oli suurepärane. Aga siis hakkasid mulle järjest enam Johni puudused silma torkama ja ma hakkasin tema kallal õiendama. See oli minu viis aidata tal paremaks muutuda. Minu arvates oleks kõik suurepärane olnud, kui ta oleks vaid tööl ambitsioonikam, kodus romantilisem ja kui ta oleks enda järelt koristanud. Nii ma talle ütlesingi.
Tema pani seda pahaks. Ja mis seal imestada. Tegelikult püüdsin ma ju Johni kontrollida. Ja mida rohkem ma püüdsin, seda rohkem hakkas ta vastu, ning me olime mõlemad ärritunud ja pidevas pingeseisundis. Hoolimata headest kavatsustest olin teel abielupõrgusse. Õige pea olin ma nii enda kui tema elu korraldamisest täiesti rampväsinud. Ja mis kõige hullem – olin võõrandumas mehest, kes oli mind kunagi teinud üliõnnelikuks. Meie abielu oli tõsises ohus ja seda vaid neli aastat pärast seda, kui olime andnud abielutõotuse.
Üksildus tegi mulle nii kohutavalt haiget, et ma olin selle ravimiseks kõigega nõus. Läksin teraapiasse, kus sain teada, et ma kasutasin sageli enesekaitseks kontrolli. Lugesin John Gray raamatut «Mehed on Marsilt, naised Veenuselt» ja sain aru, kui erinevalt tegelikult mehed ja naised suhtlevad ning ellu suhtuvad. Rääkisin ka teiste naistega, et teada saada, mida nemad oma abielu parandamiseks teevad.
Üks sõbratar rääkis, et ta jättis kõik rahaasjad abikaasa hooleks ja tundis sellest tohutut kergendust. Teine rääkis, et ta püüdis oma meest mitte kritiseerida, isegi siis mitte, kui näis, et too oli selle vägagi ära teeninud. Otsustasin, et püüan n-ö eksperimendi korras oma abielus nende naiste eeskujul toimida. Tahtsin väga meie suhet säilitada ja lootsin, et suudan sellega päästa ka lugupidamistunde enda vastu, mis kahanes iga kord, kui ma oma pinged ja viha Johni peale välja valasin.
Mul polnud siis aimugi, et astun esimesi samme alistumise poole ja et see toob uuesti rahu meie abiellu ning taastab ka mu lugupidamise enda vastu. Täna nimetan ma ennast alistuvaks naiseks, sest kui ma enam ei kontrollinud, kuidas John kõike teeb, ja hakkasin teda jäägitult usaldama, muutus meie abielu niisuguseks, nagu ma olin alati unistanud. See juhtub ka teiega, kui te järgite selle raamatu põhimõtteid.
Mitte keegi meist ei tunne ennast hästi, kui me omavahel nääkleme, üksteist pidevalt kritiseerime või kontrollime. Mina küll ei tundnud. Juba ainuüksi mu enese hääletoon pani mu enesesüüdistuste käes väänlema. Alistumise kaudu leiate te endas julgust järk-järgult loobuda soovimatust käitumisest ja asendada see väärika käitumisega.
Samuti on teil rohkem aega ja energiat, et keskenduda sellele, mis on teile kõige olulisem. Ükskõik kas te soovite harmoonilisemat perekonda või juhtida mõnd tipporganisatsiooni või mõlemat korraga, tunnete te järjest enam uhkust selle üle, et saavutate oma eesmärgi kiiremini kui eales varem. Alistuv käitumisviis aitab välja tuua meie paremad omadused, nii inimesena kui abielunaisena, ja just seetõttu tasubki seda teha.
Test – kui lähedane te oma abikaasaga olete?
Punktiarvestus
Harva – 5 punkti
Mõnikord – 3 punkti
Sageli – 1 punkt
Liitke punktid kokku.
Tulemus: 35 punkti või vähem
Mis see lähedus üldse on?! Tõenäoliselt te imestate, mida paganat te üldse selles tüübis nägite? Ärge muretsege – õrnus, mida te otsite, on võib-olla lihtsalt soikunud. Kui te suudate meelde tuletada need põhjused, miks te olite nõus temaga abielluma, ja hakkate temast nende samade põhjuste tõttu lugu pidama, võib teie abielu muutuda selliseks, nagu kunagi unistasite. Leidke endas see julgus lõpetada abikaasa kontrollimine juba täna. Ja te ei kahetse. Te võite oma abielu muuta, tehes sellega algust kohe.
Tulemus: 36–60 punkti
Ületöötanud ja alahinnatud! Ja seda on raske märgata, sest te teesklete, et teil on kerge, aga te teete liiga palju ja vajate puhkust. Hakake enda eest paremini hoolitsema ja paluge sagedamini abi. Kui abikaasa tunneb, et te peate temast lugu, saab teie haavatavus kuhjaga hüvitatud. Tänage oma abikaasat tema panuse eest ning te võite nautida tärkavat kirge ja lähedust.
Tulemus: 61 punkti ja rohkem
Õnnitlen! Teie abielus on olemas tugev lähedus ja kirg. Te olete leidnud mehe, kellest te lugu peate, ja te mõjute teineteisele hästi. Teie liit on mõistlik kooslus individuaalsusest ja koosolemisest. Te hoolitsete enda eest hästi, palute ruttu vabandust ja teie abikaasa jumaldab teid selle eest.
Meie mõtted, sõnad ja teod on nagu võrk, mille me endale ümber heidame.
Mitte ühtegi korda ei süttinud minu peas siiski alistumise tuluke. Selle asemel muutusin ma vähehaaval. Ma katsetasin: kui John autoroolis oli, hoidsin kõigepealt suu kinni ja mõnikord sulgesin isegi silmad. Ja kui me ühes tükis kohale jõudsime, otsustasin, et usaldan teda autoroolis alati, ükskõik kui tugev minu kontrollivajadus ka poleks.
Järgmise sammuna lõpetasin talle rõivaste ostmise (jah, isegi aluspesu), ehkki olin mures, et ta ise ei osta endale mitte midagi. (Ma eksisin.) Õppisin oma valusate vigade kaudu pikkamööda ära, mida mitte teha, näiteks mitte kritiseerida seda, kuidas ta autot remondib –ma tundsin ennast seda tehes nagu mu ema, kui ta parasjagu tujutses, ja John vaatas minu vältimiseks pärast seda neli tundi ühtejärge televiisorit. Palvetasin, et mul jätkuks tarkust, ja astusin pisikesi samme kontrollivaba suhte poole.
Asjad hakkasidki muutuma – aeglaselt, aga kindlalt.
Kui ma lõpetasin tema käsutamise, talle nõu andmise, tegemata jäetud majapidamistööde meenutamise, tema ideede kritiseerimise ja kui ma ei püüdnudki enam kõike enda peale võtta, justkui ei saaks tema mitte millegagi hakkama, juhtus midagi imelist. Mul oli suhe, millest olin alati unistanud.
Mees, kes mind kunagi kosis, oli tagasi.
Olime jälle lähedased. Selle asemel et pidada jooksvat kaebuste nimekirja selle kohta, kui lapsik ja vastutustundetu ta on, tundsin Johni vastu ehedat tänulikkust ja kirge. Jagasime