Pommuudis
Proloog
NAINE, KES VARSTI PIDI SUREMA, astus ettevaatlikult uksest välja ja heitis kiire pilgu enda ümber. Trepikoda jäi seljataha pimedusse, ta ei olnud trepist alla tulles tuld põlema pannud. Tema hele mantel lehvis nagu vaim tumeda puitpinna taustal. Ta astus kõnniteele ettevaatlikult, otsekui tundes, et keegi teda jälgib. Ta tõmbas kiiresti paar korda hinge ning mõne hetke hõljus hingeaur tema kohal otsekui aupaiste. Siis kohendas ta õlakoti rihma ning pigistas portfelli käepideme tugevamini pihku. Ta kergitas õlad kõrgemale ja hakkas kiirete vaiksete sammudega Götgatani poole astuma. Väljas oli vastikult külm, vinge tuul puhus vastu õhukestes nailonsukkades sääri. Jäätunud lõiku vältides astus ta korraks kõnnitee servale. Siis jätkas ta kiirel sammul teed, kadudes tänavalaterna valgusvihust pimedusse. Külm ja varjud summutasid öised helid: mingi ventilaatori suhina, purjus noorukite röögatused, kauge sireeni.
Naine kõndis kiiresti ja sihiteadlikult. Temast õhkus kindlust ja kalli parfüümi hõngu. Kui tema mobiiltelefon järsku helises, lõi see ta täiesti pahviks. Ta tardus poolel sammul, peatus ja vaatas kiiresti ringi. Siis ta kummardus, toetas portfelli oma parema sääre vastu ja hakkas käekotis tuhnima. Tema ärritus ja kahevahelolek oli ilmselge. Ta leidis mobiiltelefoni üles ja tõstis selle kõrva juurde. Pimedusest ja varjudest hoolimata ei olnud tema reageeringus võimalik eksida. Ärritus asendus imestusega, mis läks üle vihaks ja lõpuks hirmuks.
Kui kõne lõppes, seisis naine mõne hetke, telefon peos. Ta pea vajus rinnale, näis, et ta mõtleb järele. Tasasel käigul möödus temast politseiauto, naine jälgis seda äraootava pilguga. Ta ei teinud katsetki autot peatada.
Siis oli ta nähtavasti otsuse langetanud. Ta pööras kanna pealt ringi ja hakkas tuldud teed tagasi minema, möödus tumedast puituksest ning jõudis Katarina Bangata ristmikul ülekäigukohani. Ööbussi möödumist oodates pööras ta pead ja mõõtis pilguga tänavat Vintertullstorgeti ja sealt edasi Sickla kanali poole. Seal kauguses kõrgus olümpiamängude peaareen, Victoria staadion, kus seitsme kuu pärast pidi toimuma suveolümpiamängude avatseremoonia.
Buss sõitis mööda, naine ületas Ringvägeni sõidutee ja jätkas teed piki Katarina Bangatat. Tema nägu oli ilmetu, kiirustavatest sammudest oli näha, et tal oli külm. Ta läks üle Hammarby kanali jalakäijate silla ja jõudis meediaküla kaudu olümpiamängude piirkonda. Lühikeste ja pisut kramplike liigutustega kiirustas ta edasi olümpiastaadioni poole. Ta valis veeäärse tee, olgugi et see oli pikem ja kõledam. Saltsjö poolt puhus jäine tuul, kuid naine ei tahtnud, et teda nähtaks. Pimedus oli tihe ja ta komistas õige mitu korda.
Postkontori ja apteegi juurest keeras ta treeningualale ja läbis peaaegu jooksusammul viimased sadakond meetrit kuni areenini. Peasissekäigu juurde jõudes oli ta vihane ja hingetu. Ta tõmbas värava lahti ja astus pimedusse.
„Ütle, mida sa tahad, ja tee ruttu,” ütles ta külmalt, vaadates isikut, kes varjude vahelt esile kerkis.
Ta nägi ülestõstetud haamrit, aga ei jõudnud enam hirmugi tunda.
Esimene hoop tabas ta vasakut silma.
Olemine
Otse ülemise tara taga oli hiiglasuur sipelgapesa. Lapsena seisin ma sageli selle juures ja uurisin seda keskendunult. Seisin nii lähedal, et kogu aeg ronisid putukad üle mu jalgade. Mõnikord jälgisin mõne üksiku sipelga teekonda alates õuemurust, üle kruusase teeraja, liivanõlvakust üles kuni pesani välja. Seal võtsin end tõsiselt kokku, et mitte putukat silmist kaotada, kuid kaotasin ta ometi alati. Teised sipelgad tõmbasid tähelepanu endale. Kui neid oli liiga palju, killunes mu huvi nii paljudeks osakesteks, et ma kaotasin kannatuse.
Vahel panin sipelgapessa suhkrutüki. Sipelgatele meeldis mu kingitus väga ja ma naeratasin, kui nad suhkrutüki peale valgusid ja selle sügavustesse tirisid. Sügisel, kui saabusid külmad ja sipelgad jäid loiuks, sorkisin ma pesas mõne vitsaga, et neile jälle eluvaimu sisse ajada. Täiskasvanud pahandasid, kui nad mu tegevust märkasid. Nad ütlesid, et ma segan sipelgate tööd ja hävitan nende kodu. Tänase päevani mäletan seda suure ülekohtu tunnet, ma ei tahtnud ju midagi halba. Tahtsin ainult natuke nalja saada. Tahtsin neid pisikesi elukaid ainult pisut ergutada.
Minu mängud sipelgatega hakkasid pikapeale mind unenägudes jälitama. Mu vaimustus neist putukaist muutus nimetuks hirmuks nende sagimise ees. Täiskasvanuna on mulle alati olnud ületamatult vastik näha rohkem kui kolme putukat korraga, nende liigist olenemata. Kui ma kaotan ülevaate, ongi paanika käes. Foobia tekkis sama hetkel, kui ma nägin paralleeli iseenda ja nende väikeste kiletiivaliste vahel.
Olin noor ja otsisin ikka veel aktiivselt lahendusi oma eeldustele, püstitasin oma teadvuses teooriaid, katsusin neid mitmesugustes küsimustes üksteise vastu välja mängida. Minu maailmapilti ei mahtunud mõte, et elu on paljas kapriis. Miski on mind loonud. Mul ei olnud kindlat seisukohta, mis see võis olla: juhus, saatus, evolutsioon või koguni jumal.
Seevastu pidasin tõenäoliseks, et elu võib olla mõttetu, ning see kurvastas ja vihastas mind. Kui meie lühikesel viivul siin maa peal mõtet ei ole, osutub meie elu üksnes irooniliseks eksperimendiks. Keegi kükitas meid siia maha, et uurida, kuidas me sõdime, ringi sibame, kannatame ja võitleme. Mõnikord jagab see keegi juhuslikke autasusid, umbes nii, nagu inimene paneb sipelgapessa suhkrutükke, ning vaatleb meie rõõmu ja ahastust samasuguse huvitatud tundekülmusega.
Leppimine tuli aastatega. Lõpuks jõudsin arusaamisele, et on täiesti ükskõik, kas minu elul on või ei ole mingit kõrgemat mõtet. Isegi kui on, siis ei ole mõte selles, et ma sellest siin ja praegu aru saan. Kui oleks olemas mingeid vastuseid, siis oleksid need mul juba käes, ja kui mul neid käes ei ole, siis pole mingisugust tähtsust sellel, kui palju ma ka iganes juurdleksin.
See on andnud mulle omamoodi rahu.
HELI JÕUDIS ANNIKANI läbi sügava, pentsiku seksiunenäo. Ta lebas kosmoselaevas, klaasist kanderaamil. Thomas oli tema peal ja tema sees. Kolm saatejuhti raadioprogrammist „Stuudio kuus”1 seisid nende kõrval ja vaatasid ilmetute nägudega pealt. Tal oli kohutav pissihäda.
„Sa ei saa praegu kempsu minna, me oleme kosmoses,” ütles Thomas, ja Annika nägi läbi panoraamakna, et mehel oli õigus.
Teine signaal rebis kosmose katki ning jättis Annika higisena ja janusena keset pimedust. Pea kohal pimeduses õõtsus toalagi.
„Vasta siis juba, pagan, enne kui kogu maja üles ärkab,” porises Thomas patjade vahelt.
Annika pööras pead ja lasi pilgul kellale langeda: 3.22. Erutus lahtus ainsa hingetõmbega. Tinaraske käsi tabas põrandal telefoni. Helistas Jansson, öötoimetaja.
„Victoria staadion lendas õhku. Lõõmab nagu põrgukatel. Ööreporter on seal, aga meil on sind vaja eeslinna väljaannete jaoks. Kui ruttu sa sinna jõuad?”
Annika hingas sisse, laskis informatsioonil pärale jõuda ja tundis, kuidas adrenaliin lainena läbi keha ajusse kerkib. Olümpiastaadion, mõtles ta, tulekahju, kaos, kuradi kurat. Linna lõunaservas. Södra Länken või Skanstullsbron.
„Kuidas linnas on, kas teed on vabad?”
Hääl kostis kähedamalt, kui ta oleks soovinud.
„Södra Länkeni tunnel on blokeeritud. Pääs areenile on sisse varisenud, nii palju kui meile on teada. Söderi tunnel võib olla tõkestatud, nii et sõida mööda tänavaid.”
„Kes pilte teeb?”
„Henriksson sõitis välja ja vabakutselised on juba seal.”
Jansson viskas tema vastust ära ootamata toru hargile. Annika kuulas mõne hetke liini tühja sahinat, enne kui aparaadi tagasi põrandale pani.
„Mis siis nüüd lahti on?”
Annika ohkas hääletult ja vastas siis:
„Plahvatus olümpiastaadionil. Ma pean sinna sõitma. Selle peale kulub võibolla terve päev.”
Ja ta lisas kõhklemisi:
„Ja õhtu.”
Thomas pomises midagi kuuldamatut.
Annika nihutas end