Inimsuhete ajalugu
EESSÕNA
Meie mõttemaailmas elutsevad mitmesugused vaimud. Toon siinkohal ära oma uurimistöö tuntud vaimudest, kes meile julgust annavad, laiskadest, kes meid tõrksaks teevad, ja peaasjalikult nendest hirmuäratavatest lummutistest, kes meile hirmu nahka ajavad. Minevik kummitab meid, kuigi aeg-ajalt on inimesed mineviku suhtes oma seisukohta muutnud. Tahan näidata, kuidas inimene saaks tänapäeval värske pilguga nii omaenda elu kui terve inimkonna julmuste, vääritimõistmiste ja rõõmude ajalugu ümber hinnata. Selleks et uue vaatenurga all tulevikku vaadata, tuleb ka mineviku mõistmiseks alati uus vaatenurk leida.
Alustan iga peatükki ühe tavalise inimese portreega, kellel on soove ja kahetsusi, mille hulgas vahest teiegi midagi tuttavat leiate, kuid keda samal ajal ahistavad ammu unustatud allikatest pärinevad eluhoiakud. Vaimumaailm on pelgupaigaks paljudele erinevatest sajanditest pärit ideedele, nii nagu meie keha koosneb erineva vanusega rakkudest, mis muutuva kiirusega uuenevad ja hävinevad. Ma ei kavatse hakata üksikisikute ainulaadsust seletama nende perekonna või lapsepõlve kaudu, vaid suunan pilgu hoopis kaugemale: näitan, kuidas nad arvestavad – või eiravad – eelmiste, kaugemate põlvkondade kogemust, ja kuidas nad jätkavad terve maailma paljude, olgu siis elavate või juba kadunud ühiskondade heitlusi, alates asteekidest ja babüloonlastest kuni jorubade ja zoroasterlasteni, kelle hulgas neil on palju rohkem hingesugulasi, kui nad aimata oskavad.
Selle raamatu lehekülgedelt ei leia te ajalugu, nagu see on muuseumis välja pandud, iga impeerium ja iga periood hoolega eraldatud. Kirjutan sellest, mis ei seisa paigal, minevikust, mis inimeste meeltes siiani elus püsib. Ent enne, kui seletama hakkan, mida ma nende vaimudega teha kavatsen, tahaksin mõningaid neist teile tutvustada.
1
Kuidas inimesed on korduvalt lootuse kaotanud ja kuidas uued kohtumised ja uus prillipaar annavad neile taas elujõudu
„Minu elu on nurjunud.” Niisugune on Juliette’i otsus enese kohta, kuigi ta seda haruharva avalikult tunnistab. Kas ta elu oleks võinud teisiti minna? Jah, niisamuti nagu kogu inimkonna ajalugu oleks võinud teistsuguseks kujuneda.
Juliette käitub väärikalt, jälgib kõike enda ümber toimuvat, kuid jätab oma hinnangu enda teada. Üksnes vahel harva, ebalevalt, toob ta mõne mõtte lagedale, räägib sosinal, otsekui oleks tõde liiga habras, et seda pakendist välja võtta. Välgatus ta silmis ütleb: te võite mind rumalaks pidada, aga ise ma tean, et see pole tõsi.
Juliette on viiekümne ühe aastane ja on kuueteistkümnendast eluaastast peale koduabilisena töötanud. Majapidamise, toiduvalmistamise ja serveerimise kunstis on ta nii täiuslik, et kõik ülekoormatud emad, kes teda kordki nägema juhtuvad ja kellel see majanduslikult võimalik oleks, tabavad end mõttelt: kuidas küll seda näidismajapidajannat enda juurde tööle meelitada? On tal ehk mõni vaba tunnike? Ent nii ideaalne majapidaja kui ta ka pole, omaenda perekonnaga ei ole ta iial hakkama saanud. Töö juures on ta igati usaldusväärne, hoolitseb lakkamatult iga pisemagi üksikasja eest, ent oma kodu jaoks pole tal neid omadusi eales jätkunud.
Ka tema ema oli koduabiline. „Mul pole millegi üle kaevata,” ütleb Juliette. „Ta kasvatas meid väga hästi, mis siis, et ta meid vahel nüpeldas.” Kui Juliette oli seitsmeaastane, jäi ema leseks, läks hommikul vara tööle ja tuli hilja koju. „Ega me teda suurt ei näinud.” Seega hakkas Juliette ringi hulkuma ja jättis koolitöö lohakile: „Kool tundus mulle mõttetuna.” Ta ei kohanud ühtki kaaslast, kes temast eriti hoolinud oleks, ühtki nõuandjat väljaspool oma väikest maailma, kes teda aidata püüdnuks, ja ta lahkus koolist ilma tunnistuseta, ilma mingi pääsmeta tulevikku.
Kuueteistaastaselt „tegin ma rumala tembu”. Ta abiellus oma lapse isaga ja sünnitas veel kaheksa last. Lapsed olid talle suureks rõõmuks; talle meeldib neid kallistada, aga ainult seni, kui nad on väikesed. Niipea kui nad suureks kasvavad, „läheb nendega raskeks”. Tema abikaasa oli tubli puusepp, kes sõjaväes aega teenis, ja algul oli ta Juliette’i vastu kena: „Olin südamest armunud.” Kuid õige pea võtsid asjad halva pöörde. Kui ta esimene tütar oli kuuekuune, kuulis ta naabritelt, et mehel on armuke. Sel ajal kadus ka nendevaheline usaldus. Mees käis alailma väljas, armukese juures, nagu Juliette kahtlustas; siis hakkas mees jooma, töötas järjest vähem, öeldes, et töö on liiga tappev. Ta hakkas naist peksma: „Ma olen üleni arme täis.” Ometi ei rääkinud naine sellest kellelegi, sest tal oli häbi. „Kui nägin teda läbi aia koju tulemas, hakkas mul hirm.” Miks ta mehe juurest ära ei läinud? „Mul ei jätkunud julgust. Olin üksinda tema kodulinnas, kus ma kedagi ei tundnud; pärast abiellumist olid sidemed perekonnaga katkenud; neliteist aastat ei kohtunud ma oma õdedega; mees ei lasknud mul väljas käia, lapsed käisid poest süüa toomas. Ta ei lasknud mind isegi mu venna matustele. Mul polnud enam ühtki naistuttavat. Väljas käisin ainult tööl.” Ja selle tulemusena ei suutnud ta muidugi enam hoolitseda laste eest, kes nüüd sotsiaalameti kaudu kasuvanematele laiali jagati. See alandus on teinud Juliette’i väga tundlikuks. Kui teda solvata tahetakse, siis öeldakse: „Te ei suutnud isegi oma lapsi üles kasvatada.” Juliette pahandab: „Inimesed ei tohiks niimoodi rääkida, kui nad tegelikkust ei tunne.”
„Lõpuks hakkasin mehele vastu; oleksin seda juba varem pidanud tegema.” Ometi läks veel tükk aega, enne kui tal mehe juurest lahkuda õnnestus. Mees suri kuu aega pärast lahutust: „Ma ei kurvastanud, tegelikult hoopis naersin. Nüüd naeran küll, aga kui me koos elasime, olin naerust kaugel.” Sellest ajast peale on ta töötanud ainult ühe eesmärgi nimel: „Minu elu ainus siht on endale kodu rajada.” Ja hiljuti maksis ta ära oma korterile võetud laenu. Sellel rajaneb tema eneseuhkus, see annab talle jõudu. Ent ta on liiga araks tehtud, et üksinda elada, kuigi on sedagi proovinud. Nüüd on tal mees, kelle ta enda juurde võttis. „See on turvatunde pärast, et öösel mitte üksi olla.” Vahel eelistaks ta siiski päris üksinda elada, ja ta on kindlalt otsustanud, et selle mehega ei abiellu ta kunagi. „Selles mõttes sarnanen ma tänapäeva tüdrukutega, kellele abielu pole enam oluline.” Ta saab mehega hästi läbi, sest ka mees on lahutatud ja ,,tahab rahu”. Mees teeb süüa ja Juliette käib poes: talle meeldib pühapäeviti kaubamajades tiirutada, niisama ringi vaadata, naudinguga silitada uut kangast, mis on otsekui tegelikkusest rüvetamata unelm. Võimalus kulutada omaenda raha annab talle võrratu vabadusetunde. Mees on endale maamajakese ostnud, sest Juliette tegi talle selgeks, et kui nad riidu peaks minema, tuleb tal välja kolida: pidevalt tuletab ta mehele meelde, et korter kuulub temale, ja teatab väljakutsuvalt: „Mina võin iga kell välja minna, võin sõbra juurde minna, kui tuju tuleb.”
Nad ei räägi palju. Kui Juliette õhtul koju tuleb, heidab ta mõnuga puhkama, lamab üksinda pimedas oma voodis. Ta ei loe raamatuid ega vaata kuigipalju ka televiisorit, eelistades selle asemel lampi süütamata oma möödunud elule mõtelda: oma emale, lastele ja hirmutavale tööpuudusele. „Kui peaks niisugune aeg kätte jõudma, kus lastel enam tööd ei ole, siis oleks küll kole.” Ta on kurb, et nende elu ei ole parem kui tema oma: „See ei ole õiglane.” Tema selgitust mööda on Prantsusmaal liiga palju välismaalasi, kes võtavad endale nii töökohad kui korterid, mille tulemusel „vaestele prantslastele ei jää midagi. Ma ei taha arvustada araablasi või musti, aga minu arust pole see õiglane. Just nende pärast ongi minu laste elu raske.” Üks tütar töötab vabrikus, teine politseiprefektuuris, kolmas on koduabiline, nagu oleks see perekond igaveseks ajaks kõige madalamapalgalistele töödele mõistetud. Mida Juliette tööd tehes mõtleb? „Õieti mitte midagi. Töö juures ma ei mõtle, või siis mõtlen oma pottidele-pannidele.” Töö on puhkus kodust. Sest kuigi ta on oma koduse elu niiviisi korraldanud, et tal on alati võimalik rahus olla, on inimesed Juliette’i meelest ometi nagu torkivad okassead, kellega suheldes peab pidevalt valvel olema. Kuigi ta pole enam nii haavatav, solvub ta ikka veel väga kergesti, kui keegi tema kohta midagi ütleb. Talle meeldib töötada üksinda sõltumatu koristajana, sest ta kardab kontorite ja vabrikute keelepeksu: „Inimesed räägivad sinust igasugu jutte, väänavad su sõnu, ja teinekord läheb see sulle kalliks maksma.” Kõige rohkem ärritab Juliette’i tema kohta käiv kriitika; vähimgi vihje rahulolematusele on nagu vana haava lahti kiskumine. Pea püstihoidmine nõuab pidevat pingutust, väärikus ei luba viriseda. Oma õdedele pole ta iial rääkinud, kuidas esimene mees teda kohtles. Kui Juliette neid nüüd külastab, hoidub ta hoolega ütlemast, mida tema õdede majapidamistavadest mõtleb; ja nemad ei puuduta ainsagi sõnaga tema minevikku: „Nad teavad, et ajaksid mind sellega marru.” Näiteks tema noorem õde, kes peale abikaasa surma elab mehega, kellega ta eriti ei klapi, ütleb tollele tihtipeale: „Pane oma kolu kokku ja