kirurgia professor
Ants Rulli – kirurgia professor
Historia est testis temporum, lux veritatis, vita memoria, magistra vitae, nuntia vetustatis.
Ajalugu on aegade tunnistaja, tõe valgus, mälestuste elu, elu õpetaja ja sõnumitooja möödanikust.
Eessõna
16. septembril 2008. aastal tähistavad Tartu Ülikool, ülikooli arstiteaduskond ja kliinikum ning Eesti meditsiiniüldsus tunnustatud kirurgi, professori ja teenelise arsti Ants Rulli 100. sünniaastapäeva mälestuskonverentsiga Tartus.
On hea meel tõdeda, et selleks tähtpäevaks on valminud ka Ants Rulli mälestusteraamat. Erilised tänusõnad kuuluvad siin Tartu Ülikooli kliinikumi juhtkonnale, kellelt tuli idee jäädvustada väljapaistvate Tartu arstide elu ja tööd nendele pühendatud raamatute, neist kõnelevate raamatute ja ka nende memuaaride väljaandmisega.
A. Rulli mälestusteraamatu valmimisele on tõhusalt kaasa aidanud tema õpilased, hilisemad kaastöötajad ning Eesti meditsiiniüldsusele tuntud meedikud Jaan Seeder, Lembit Veeber, Jüri Männiste ning Enn Püttsepp. Nende meenutused rikastavad märkmeid Ants Rulli elust ja tööst, andes samas erinevatest vaatevinklitest ülevaate ajast, milles tuli elada ja tegutseda, tööst haiglas ja haiglatevahelistest sidemetest ning ka omavahelisest suhtlusest väljaspool haiglat.
Ants Rulli memuaarid lisavad olulist teavet selle kohta, kuidas oli korraldatud õppetöö Tartu ülikooli arstiteaduskonnas eelmise sajandi 30. aastate algul. Lugeja saab ka põhjaliku ning põneva ülevaate arstide tööst, selle rõõmudest ja muredest sõjajärgses Eestis.
Tänan kõiki asjaosalisi kaastöö eest. Olen kindel, et käesolev raamat on põnevaks teekonnaks mitte ainult arstidele, vaid ka laiemale lugejaskonnale, pakkudes rohkesti ainet mõtisklusteks ühest Eesti kirurgia suurkujust Ants Rullist.
Prof Ants Peetsalu, kirurgiakliiniku juhataja
ANTS RULLI
TUDENGIAASTAD 1930–1933
Esimesed päevad Tartus
Sõduripõli oli jäänud seljataha ja 1930. aasta ilus suvi hakkas lõpule jõudma. Viljakoristus käis täie hooga. Ühel ilusal septembrikuu päeval rakendas vend hobuse vankri ette ja algas sõit Viljandisse.
Mõni tund Viljandi Põllumeeste Seltsi hoovis ootamist ja seejärel suundusime me täislastis omnibussis, milles 10–15 reisijat, Viiratsimäest alla Holstre suunas, kohvrid ja pakid omnibussi katusel. 5–6 tundi sõitu, 10–15 minutit peatust Mustlas, Pikasillas, Rõngus ja Elvas, rida nõudepeatusi ja olimegi Tartus.
Omnibuss peatus Riia mäel hobupostijaama ees õhtul pisut enne kella üheksat. Oli veel valge, ent linn tundmatu. Meeled ärevil, raske kohver käe otsas, tuli hakata otsima Promenaadi tänavat, kus pidi töötama ja elama vanatädi poeg, advokaat Herman Sumberg, kes meil suvel külas käies oli mulle lahkelt mõneks päevaks, kuni sobiva korteri leidmiseni, peavarju lubanud.
Tänava ja maja leidmine ei võtnud palju aega: mäest alla, pool pööret vasemale ja seal ta oligi, kohe Tillemanni kella kõrval. Ent oh häda, korter oli teisel korrusel ja hoolikas pererahvas oli ööseks ukse juba lukustanud. Kellanupp oli küll olemas, aga kell ei helisenud. Olin lootusetus olukorras. Mida teha? Otsida võõrastemaja? Kust seda leida ja milline see peaks olema, mis sobiks verivärskele tudengile ja ei teeks rahakoti põhja liiga suurt auku? Mis muud, kui vana hea voorimees, aita! Paar sammu maja uksest edasi, Barclay platsi ääres seisidki teenistusvalmilt kaks voorimehetroskat. Ühel neist istus pukis vuntsidega vanem mees. Ta kuulas ära noorhärra soovi, kuid esitas täiendavalt paar küsimust: kas see peab olema lõbus võõrastemaja ja kas preilid peavad ka olema? Kuulnud, et see peab olema keskpärane võõrastemaja, kus öö saab ära magada, algaski aeglane sõit. Vene poodidest mööda, kvartali osa Aleksandri tänavat pidi, siis pööre jõe poole ja peatus hämaralt valgustatud maja ees, millel ilutses silt Hotell-restoran Moss. Tasunud voorimehele arve, astusin, kohver näpu otsas, võõrastemaja uksest sisse.
Tuba leidus. Nagu odavamates võõrastemajades ikka, oli seal mööbliks voodi, kušett, laud ja tool. Ukse kõrval nurgas seisis väike tualettlauake pesukausi, veekannu, tüki seebi ja solgiämbriga. Pisut võõras oli maalt tulnud noormehele restoranist kostev kisa ja kära, ent sellega harjus ruttu ja väsinud noore inimese und see palju ei häirinud, nii et uks lukku ja voodisse.
Hommikul kella seitsme paiku ärgates oli kõik juba koduselt vaikne, kuid ruum, kust ma end leidsin, ei olnud kuigi meeldiv ja haises vastikult. Panin end kiiresti riidesse ja läksin linnaga tutvuma. Mõne minuti pärast leidsin end ootamatult taas Promenaadi tänavalt. Nüüd oli sissepääs vaba ja peagi istusin koos pererahvaga hommikuses kohvilauas. Kuulnud minu õhtusest äpardusest ja ööbimiskohast, anti õpetust, kuidas õhtul hilja sisse pääseb. Selgus, et hiline külaline peab endast pererahvale märku andma vastu vihmaveetoru koputamisega. Mul soovitati oma asjad võõrastemajast kohe ära tuua. Miks? Seda mulle ei seletatud, aga alles tükk aega hiljem sain teada, et hotell Moss täitis Tartus sadamakõrtsi ülesandeid ning et selles kandis ei tahetud hilisõhtul üksinda ilma tungiva vajaduseta liikuda.
Korteri leidmiseni lubati mul peatuda väikeses kohvitoas, mis asus söögitoa kõrval ja kus pereproua võttis tavaliselt vastu oma külalisi – sõbrannasid ja tuttavaid daame.
Alustasin tutvumist vana Taaralinnaga. Senine asjaajamine ülikooliga oli käinud posti teel, nüüd oli vaja vaadata, milline see ülikool ise välja näeb, ja kontrollida, kas kõik formaalsused on ikka täidetud. Matemaatika-loodusteaduskonna dekanaadi leidmine ei valmistanud mingisuguseid raskusi, see asus peahoone vahetus läheduses Peeter Põllu tänaval ühes ruumis arstiteaduskonna dekanaadiga. Ruumi sisustus oli äärmiselt lihtne: laud mõlema teaduskonna asjaajajale (laudadel mõned paberid), paar kappi ja riiulit aktidega ning mõned toolid. Ühe laua taga istus nägus noor sümpaatne tütarlaps, kes, kuulanud ära minu soovi, suunas mu rektori kantseleisse, kus pidavat antama kätte õpinguteraamat, ja juhatas, kuidas sinna minna.
Ants Rulli sünnikodu Parastmal.
Tartu 1930ndail aastail.
Sisenenud peahoonesse, paistis eelkõige silma suur kell ja selle kõrval seisev tumedas kuldsete revääridega ülikonnas ja mütsiga vanem väga aristokraatse välimusega härra, kes varmalt abistas iga külalist. Minule antud juhatus oli väga lakooniline ja selge: koridori lõpust paremale, jälle koridori lõppu ja siis üles teisele korrusele.
Rektori kantseleis oli asjaajamine lihtsamast lihtsam. Kuulanud ära mu jutu, sirvis soliidne keskealine daam pisut oma paberites ja ulatas siis mulle ilma igasuguse tseremooniata siniste kaantega õpinguteraamatu, paludes vaid allkirja selle kättesaamise kohta. Samas tehti mulle mõne sõnaga selgeks loengutest ja praktikumidest osavõtjaks registreerimise kord.
Väljudes peahoonest, matrikliraamat taskus, tundsin end juba täieõigusliku üliõpilasena, kogu see protseduur oli võtnud aega tunduvalt vähem, kui arvasin, ja et lõunasöögini oli aega küllalt, siis seadsin sammud Toomemäele, et seal mõnel üksikul pingil pisut lähemalt oma dokumendiga tutvuda. Selgus, et matriklis olid kursuste kaupa trükitud kõik õppeained, nii loengud kui ka praktilised tööd, ja see andis selge ettekujutuse õpingutest matemaatika-loodusteaduskonnas.
Kõik need käigud toimusid laupäeval, loengud pidid algama esmaspäeval.
Pühapäeva hommikul varakult olin juba jalul ja kohe peale hommikueinet ruttasin ratsarügemendi kasarmutesse, et kohtuda seal oma koolivenna ja naabri Jaan Arussoniga, kes pidi seal laohoidjana töötama. Sõber leitud, algas pikk rännak Tartuga tutvumiseks ja korteri otsimiseks: piki Raekoja tänavat Kivisillale, sealt üle Raekoja platsi, Küüni ja Promenaadi tänavat pidi Riia tänavale, Riia mäest üles, ümber hotell Liivimaa nurga Pepleri tänavale, Maarja kirikust mööda, piki Maarjamõisa tänavat Viljandi tänavale ja sealt Tööstuse tänavale, kus juhatuse järgi pidi olema minule sobiv tuba välja üürida. Tuba oligi, kuid tegemist oli suure saaliga, seal taheti parema meelega näha tütarlast, sest sellest pidid läbi käima tagumises toas elavad preilid filoloogid. Oldi nõus küll ka sirmi tõmbamisega