Räime-Reeda 10 kopikat. August Kitzberg

      August Kitzberg

      Räime-Reeda 10 kopikat

      Räime-Reeda 10 kopikat

      Raskelt ja härgamisi ajas ta enese üles – ta ei ajanudki ennast üles, ta nihkus ainult asemelt ja pööras ringi, pikkamisi, väga pikkamisi, nõndasama aeglaselt, nagu tuuleveski pea ennast pöörab, kui mölder tiivad tuulde sõtkub. Iga tema liikumine oli veniv, raske ja rahulik, nagu ei olekski tal elu sees, nagu ei voolakski tema soontes veri, vaid ainult – tasa ja pikkamisi – jumala rahu.

      Ta nõretas rahust, tema nägu ja keha, terve tema ümbrus nõretas sellest. Kõik oli nii rõhuv, lasuv ja tuletas mägesid meelde, mis asemelt ei liigu. Raskelt rippusid tema põsed, tema lõug, raskelt rippus ihu tema luude ümber. Raske ja rõhuv oli vana, musta nahaga ülekaetud kirjutuslaud tema ees, rasked raamatud rõhusid lauda, rasked olid vanamoodi vasksed küünlajalad laua peal, raske oli ka suur, tinast valatud tindipott lühtrite vahel. Raske ja lasuv oli isegi vana, rohelistest pottkividest ahi toa nurgas, mille kapis suur kõhukas ja paks pudel konutas.

      Selle pudeli kohta läksid kihelkonna inimeste arvamised lahku. Ühed arvasid tema ligunevaid kirsimarju täis olevat, teised ütlesid, seal seisvat kirikuviina tagavara käepärast. – Mõlemad arvamised olid ekslikud: pudelis oli ainult tint, must vedelik pidi soojas kohas tindipulbri seest enam ja enam musta välja imema.

      Raskelt rõhus ülevalt ka madala lae jämedate aampalkide tihe rida, nagu nendega saja aasta eest tagasi hoonete lagesid toetati. Sada aastat oli tuba, olid toariistad vanad, sest kirik on alalhoidlik, aga kakssada aastat ja enam oli selle mehe sugu siin kiriku peal asunud, kes ennast nüüd – nagu öeldud – raskelt ja härgamisi istme peal ringi keeras.

      Ta ulatas käega selja tagant kapist kallist puust kastikest võtma, mis äranipsitud sigaritipukesi nagu herneid täis oli. Siis võttis ta laua pealt piibu ja hakkas kastikese seest sigaritipukesi näpuga piibu sisse puruks pigistama.