Töö-ja puhkeaeg. Meeli Miidla-Vanatalu

anatalu

      Töö- ja puhkeaeg

      Sissejuhatus

      Töö- ja puhkeaja jaotusel ööpäevas on otsene mõju inimese tervisele. Väsinud töötaja kulutab sama töö tegemiseks rohkem aega, teeb sagedamini vigu ja on loominguliselt vähem tulemuslik. Väsimus võib põhjustada tööõnnetusi ja pideva väsimusseisundi tagajärjeks võivad muu hulgas olla kutsehaigused.

      Töölepingu seadusega reguleeritud töö- ja puhkeaja miinimumnõuded on kehtestatud eelkõige töötaja tervise kaitseks ja inimväärikuse tagamiseks. Eestis töötamisel kehtivad töö- ja puhkeaja nõuded tulenevad Euroopa sotsiaalhartast ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta. Lisaks määrab alaealiste töö- ja puhkeaja reeglid direktiiv 94/33/EÜ noorte kaitse kohta tööl.

      Brošüür annab lühiülevaate Eestis töölepingu seaduse (edaspidi TLS) alusel töötavate inimeste töö- ja puhkeaja nõuetest. Käsitletud ei ole eriseadustes reguleeritud töö- ja puhkeaja nõudeid, näiteks sõidukijuhtide töö- ja puhkeaja erinõudeid, mida reguleerib liiklusseadus, laevapereliikmete tööaja arvestust, mis on reguleeritud meretöö seaduses, või lennundustöötajate tööaega, mida reguleerib vastav määrus.

      Töö- ja puhkeaega puudutavad mõisted

      Tööaja korraldus – töötaja kohustus täita tööülesandeid tööandja ettevõttes kokkulepitud ajal.

      Tööaeg – aeg, mil töötaja täidab kokkulepitud tööülesandeid.

      Kalendaarne kuu tööaeg – konkreetse kalendrikuu tööpäevade arv korrutatud kaheksaga (= 8 töötundi päevas).

      Tööpäev – ajavahemik ööpäevas, mil töötaja täidab kokkulepitud tööülesandeid.

      Summeeritud tööaeg – tööaeg, mis jaguneb arvestusperioodi jooksul ebavõrdselt.

      Öötöö – töö, mida tehakse ajavahemikus 22.00–6.00.

      Ületunnitöö – töötamine üle kokkulepitud tööaja.

      Valveaeg – aeg, mil töötaja on tööandjale kättesaadav tööülesannete täitmiseks väljaspool tööaega.

      Puhkeaeg – aeg, mis ei ole tööaeg.

      Täistööaeg ja osaline tööaeg

      TLSi § 28 lõike 2 punkti 4 kohaselt on tööandjal kohustus tagada töötajale kokkulepitud töö- ja puhkeaeg ning pidada tööaja arvestust. Iga töötaja tööaeg tuleb kokku leppida temaga sõlmitavas töölepingus. Kokkulepe tööaja kohta on üks TLSi § 5 lg-s 1 nimetatud tingimus, mis tuleb töötajale kirjalikult teatavaks teha. Töötaja peab enne tööle asumist teadma, kas ta asub tööle täis- või osalise tööajaga ning kas tööandja lähtub tööaja käsitlemisel TLSist või mõnest erinormist. Tööaja andmed peavad töötajale olema esitatud selgelt ja arusaadavalt ning vastama tegelikkusele.

      TLSi § 43 lg 1 eeldab, et töötaja töötab kaheksa tundi päevas ja 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul. See on seaduse mõistes täistööaeg.

      Täistööaja eeldamise põhimõte kehtib ka juhul, kui tööaeg jäetakse töölepingusse kirjalikult märkimata. Kui pooled lepivad kokku, et töötaja asub tööle osalise tööajaga, tuleb töölepingus ära näidata, mitu tundi seitsmepäevases ajavahemikus töötaja tööd teeb.

      Osalise tööaja kokkulepe eeldab, et töötaja töötab vähem kui 40 tundi seitsmepäevases ajavahemikus. Näiteks võivad pooled sõlmida kokkuleppe, et töötaja asub tööle osalise tööajaga kuus tundi päevas ja 30 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul.

      Näide. Töötaja sõlmis tööle asudes töölepingu, mille kohaselt hakkab ta töötama osalise tööajaga kuni 190 tundi kuus. Esimesel kuul töötaski ta esmaspäevast reedeni kaheksa tundi päevas, lisaks asendas laupäeviti haiget kolleegi. Nii tuligi tema töötundide arvuks kokku 190. Tuttava raamatupidajaga rääkides selgus, et üheski kuus ei ole nii palju tööpäevi, et kokku tuleks 190 tundi. Näiteks 2016. aastal on kalendaarne tööaeg 184 tundi vaid augustis. Töötajale sai selgeks, et ta on tööle asunud siiski täistööajaga ning sõlmitud kokkulepe ei ole seadusega kooskõlas. Sel moel töötades on töötajal õigus nõuda tööandjalt ületunnitöö hüvitamist.