e>
Kõigile nähtamatutele tüdrukutele ja mu lugejatele, kes mind märkasid.
1. PEATÜKK
„SÜÜALUNE, kas te tõuseksite palun püsti?”
See võis kõlada nagu küsimus, kuid tegelikult polnud seda. Märkasin seda juba esimesel korral, kui siia kogunesime. Tegemist oli käsuga. „Palun” öeldi lihtsalt moe pärast.
Mu vend tõusis püsti. Ema tõmbus mu kõrval pingule ja jäi hinge kinni hoidma, umbes nii, nagu enne röntgenipildi tegemist kästakse sisse hingata, et kõike paremini pildile saada. Isa vaatas, nagu alati, otse enda ette ja tema näost oli võimatu midagi välja lugeda.
Kohtunik rääkis edasi, kuid mina ei suutnud teha nägu, et kuulan. Vaatasin hoopis kõrgeid aknaid ja nende taga tuules õõtsuvaid puid. Käes oli augustikuu algus ja kolme nädala pärast pidi algama kool. Mul oli tunne, nagu oleksin kogu koolivaheaja selles ruumis paigal istunud, võib-olla lausa selsamal toolil – aga ma teadsin, et see polnud nõnda. Näis, et aeg jääb siin lihtsalt seisma. Võib-olla Peytoni-taoliste inimeste jaoks selles asja mõte oligi.
Alles siis, kui ema ahhetas ja kummardudes meie ees oleva pingi seljatoest haaras, taipasin, et otsus sai välja kuulutatud. Tõstsin pilgu ja vaatasin vennale otsa. Tema kartmatus oli tuntud ja teatud juba siis, kui me lapsepõlves majataguses metsas mängisime. Kuid tol päeval, mil vanemad poisid sundisid teda peenikest oksa mööda üle laia sügava varinguaugu minema ja ta sellega tõesti hakkama sai, olid ta kõrvad tulipunased. Tal oli hirm. Siis oli hirm ja praegu niisamuti.
Kostis haamrilöök ja me võisime ära minna. Advokaadid pöördusid mu venna poole. Üks neist kummardus talle lähemale ja rääkis midagi, teine aga hoidis kätt mu venna seljal. Inimesed ajasid end püsti ja trügisid väljapääsu poole. Tundsin, et nad vahivad meid, neelatasin raskelt ja keskendusin põlvedel puhkavatele kätele. Ema nuuksus mu kõrval.
„Sydney?” küsis Ames. „On kõik korras?”
Ma ei suutnud midagi vastata ja noogutasin lihtsalt.
„Lähme,” ütles isa püsti tõustes. Ta võttis emal käe alt kinni ja andis mulle märku ees minna, advokaatide ja Peytoni juurde.
„Ma pean tualetti minema,” ütlesin.
Punetavate silmadega ema vaatas mind sellise pilguga, nagu oleks pärast kõike juhtunut mu soov just see viimane õlekõrs, mis murrab kaameli selgroo.
„Pole viga,” rahustas Ames. „Ma lähen temaga kaasa.”
Isa noogutas ja patsutas teda õlale, kui möödusime. Kohtumaja fuajeesse jõudes nägin, kuidas inimesed nügivad uksi lahti, et ometi välja päikesevalguse kätte pääseda, ja mina soovisin üle kõige maailmas, et saaksin nende seas olla.
Ames pani kõndimise ajaks mulle käe ümber. „Ma ootan sind siin,” sõnas ta naiste tualettruumi ukse taha jõudes. „Sobib?”
Sees oli ere ja kõike karmilt nähtavale toov valgus. Läksin kraanikausside juurde ja silmitsesin end peeglist. Mu nägu oli kaame, silmade all varjud, ilme tühi ja tuim.
Minu taga avanes uks ja üks tüdruk astus kabiinist välja. Ta oli minuga umbes sama kasvu, kuid peenema kondiga ja saledam. Kui ta mu kõrvale tuli, märkasin ta ühel õlal rippuvat sassis blondi patsi ja nägu raamivaid kiharaid. Ta kandis suvekleiti, kauboisaapaid ja teksajakki. Käsi veel teistki korda pestes tundsin endal ta pilku, enne kui haarasin paberkäteräti ja pöördusin ukse poole.
Lükkasin ukse lahti ja nägingi Amesi, kes naaldus otse mu vastas koridori seinale, käed rinnal vaheliti. Mind nähes ajas ta end sirgu ja astus sammukese lähemale. Jäin kõheldes seisma ja tüdruk, kes mu järel tualetist väljuda oli tahtnud, põrkas mulle otsa.
„Oi, vabandust!” ütles ta.
„Ei,” laususin pöördudes. „See oli… minu süü.”
Tüdruk silmitses mind hetke ja vaatas siis üle mu õla Amesi poole. Jälgisin, kuidas võõra tüdruku rohelised silmad mõneks pikaks hetkeks Amesile pidama jäid, enne kui ta jälle mulle tähelepanu pööras. Ma polnud seda tüdrukut kunagi näinud, kuid piisas ainsast pilgust ta näole, et taibata, mida ta mõtleb.
On kõik korras?
Ma olin harjunud olema nähtamatu. Inimesed märkasid mu olemasolu üsna harva ja isegi kui mind märgati, ei vaadatud kunagi terasemalt. Mina polnud särav ja võluv nagu mu vend ega piltilus graatsia nagu mu ema, ammugi mitte tark ja hakkaja nagu mu sõbrad. Nii see käibki. Sa igatsed kogu aeg, et sind märgataks – kuni sind märgataksegi ja sa hakkad oma soovi kahetsema.
Tüdruk vaatas mind ikka veel, oodates vastust küsimusele, mida ta polnud valjusti küsinud. Võib-olla oleksin talle isegi vastanud. Kuid siis tundsin kellegi kätt oma käsivarrel. Ames.
„Sydney? Oled sa valmis?”
Ma ei vastanud ka talle. Lonkisime fuajeesse, kus mu vanemad koos advokaatidega seisid. Minnes vaatasin aeg-ajalt selja taha, et seda tüdrukut veel kord näha, kuid kohtusaali tunglev rahvas varjas ta mu pilgu eest. Kui fuajee tühjaks jäi, vaatasin veel korraks tagasi ja leidsin enda üllatuseks tüdruku just sealt, kuhu ta minust maha jäi. Ta vaatas mind endiselt üksisilmi, nagu poleks mind hetkekski silmist kaotanud.
2. PEATÜKK
ESIMENE ASI, mida meie majja sisenedes märkate, on mu venna portree. See ripub otse suure klaasukse vastas, puust televiisorilaua ja selle Hiina vaasi kohal, mille sees isa hoiab oma vihmavarjusid. Teile andestatakse, kui te lauda ega vaasi ei märka, sest olles kord juba Peytonit silmanud, ei suuda te enam midagi muud vaadata.
Me olime küll enam-vähem ühte nägu (tumedad juuksed, päevitunud jume, tumepruunid, peaaegu mustad silmad), kuid tema oskas kuidagi oma välimusest viimase välja võtta. Mina olin keskpärane, selline kenake. Kuid Peyton – täpsemalt öeldes Peyton Teine, sest Peyton Esimene on mu isa – nägi vapustav välja. Olin kuulnud teda võrreldavat nii ammuste kinolina iidolite kui ka Šoti nõmmedel tegutsenud väljamõeldud Briti eriagentidega. Olin üpris kindel, et lapsena ei märganudki mu vend tähelepanu, mis talle supermarketites ja postkontorijärjekordades osaks sai. Mõtlesin, mis tunne see võis olla, kui ta järsku taipas, kuidas ta väljanägemine inimestele, ja eriti just naistele, mõjub. See oli umbes nagu endas supervõime olemasolu avastamine, korraga nii põnev kui ka kõhedusttekitav.
Enne seda oli ta lihtsalt minu vend. Ta oli minust kolm aastat vanem ja vastukaaluks minu haldjas Foo teemalisele roosale voodipesule olid tema linad Võitluskuninga piltidega. Ma enamvähem jumaldasin teda. Kuidas oleksin saanud mitte jumaldada? Tema oli „Tõde või tegu” mängu kuningas (ta valis alati tegemise), naabruskonna kiireim jooksja ja lisaks ka ainus inimene, keda olen näinud liikuva jalgratta lenkstangil püsti seismas.
Kuid minu silmis oli ta suurimaks andeks enda peitmine.
Lastena mängisime väga palju peitust ja Peyton suhtus sellesse väga tõsiselt. Enda peitmine esimese ettejuhtuva tooli taha või nii ilmselge peidukoha valimine nagu harjakapp? See oli amatööridele. Minu vend suutis ennast vannitoas kraanikausialusesse kappi mahutada, päevateki all lapikuks pressida ning ronida dušikabiini otsa ja käsi-jalgu harki ajades end seal kuidagi ülal hoida. Kui tahtsin, et ta oma peitmisnõkse minuga jagaks, ta vaid naeratas. „Pead lihtsalt nähtamatu koha leidma,” õpetas ta. Kuid selliseid kohti oskas vaid tema märgata.
Me harjutasime nädalavahetuse hommikutel multikaid vaadates maadlusvõtteid, nääklesime selle üle, keda koer rohkem armastab (võite ise arvata, keda), ja uurisime pärast kooli tundide kaupa ümbruskonna asustamata maastikku, kui me just ei pidanud trenni minema (tema jalkasse ja mina võimlemisse). Iga kord, kui oma vennale mõtlen, ilmub ta mu kujutluspilti just nõnda: ta kõnnib kargelt külmal päeval minu ees, kaigas käes, läbi sügiskirju metsa. Isegi kui mina hakkasin kartma, et oleme ära eksinud, ei kaotanud Peyton kunagi närvi. Ikka see tema kartmatu loomus. Tasane maastik ei võlunud teda kunagi. Temal pidi alati olema võimalus end proovile panna. Kui algasid jamad Peytoniga, igatsesin kogu aeg, et oleksime ikka veel seal kõndimas. Just nagu poleks me veel kohale jõudnud ja me sihtpunkt võiks asuda kusagil mujal.
Asjad hakkasid muutuma siis, kui mina käisin kuuendas klassis. Lasteaiast saati olime koos käinud Perkins Day erakoolis, aga tol aastal läks Peyton keskkooli. Kulus vaid paar nädalat ja ta hakkas vanemate õpilaste