ki peredes
„I see a bad moon rising I see trouble on the way”
… ta jooksis nii kiiresti, et rinnus hakkas valus … üle müüri hüpates kriimustas ta kätt, aga ta tõmbas keelega üle haiget saanud koha ja jätkas kärmelt mööda metsa viivat rada … ta kuulis hüüdeid „Otsi ta üles!” ja „Kurat, te peate ta kätte saama!”, ta kuulis meeste vandumist, ent keegi ei näinud, kuidas ta üle müüri hüppas, ja ta teadis nüüd, et kui nad tahavad ta kätte saada, peaksid nad teda autoga taga ajama, kuid rajal, kus ta jooksis, polnud võimalik autoga sõita, metsas ei saa autoga sõita, ja see tähendab, et ta võidab aega … ta tundis metsa nagu oma taskut, oksad peksid talle vastu keha ja põski, aga ta ei pannud seda tähelegi … ta viskus maha ja roomas kõige tihedamas padrikus meetri jagu edasi, siis oli ta taas jalul, seisis liikumatult ja kuulatas, kas kuskilt kostab automootori mürinat või samme, ent ta ei kuulnud midagi peale oma hingeldamise, südame pekslemise ja metsahäälte … ta oli metsaga harjunud, tundis selle hääli, ta ei kartnud ei pimedust ega öises vaikuses kostvaid ebatavaliselt valjusid helisid, kui oksad murdusid, öökull huikas või mõni lind tiibu plagistades õhku tõusis – mets kardab arvatavasti teda rohkem kui tema metsa –, ja kui ta oli kindel, et keegi talle ei järgne, võttis ta uuesti hoogu ja jooksis ning jooksis, julgemata loota, et keegi talle appi tuleks, ta päästaks … ta teadis nüüd, et inimesed, kes teda taga ajavad, on ohtlikud …
I
Pühapäeva õhtu
Unenäod on reetlikud.
Kui näed head und, kus hakkad võitma kuldmedalit või midagi muud, või aimad kleidi all peituvat, siis tead, et unenägu lõpeb enne, kui finišisse jõuad või käe kleidi alla pistad, kui see muidugi üks ja sama asi ei ole, aga kui näed unes surnud tuttavaid, kui nad tantsivad su ümber, näol saatanlik naeratus, või kui sind aetakse taga ja sa jõuad koopa kõige kaugemasse soppi, kust pole pääsu ei edasi ega tagasi, rinnus tekib ängistus ja õhk hakkab lõppema, siis pole mingit tähtsust, kui kangesti üritad karjuda või end vabaks rabeleda – nagunii ei ärka sa üles.
Ma ei tea, kuidas ma peaksin sel ööl nähtud unenägu kirjeldama.
See oli vägivaldne, ent mitte ängistav.
Ma ei taibanud, miks ma just siis nii vägivaldset und nägin.
Eelmine päev Solvikeni restoranis oli olnud rahulik: reserveeritud õhtu neljakümne külalisega viiekümnenda juubelisünnipäeva puhul, see polnud niisugune üritus, mis oleks lõppenud tulevahetuse, üleüldise amelemise või isegi kaklusega, külalised sõid, pidasid kõnesid, tervitasid sünnipäevalast ja sõitsid koju. Juubilari sõidutati vanas kreemikas Cadillacis, mille juhil oli seljas frakk ja peas torukübar. Mees paistis autojuhtimiseks liiga vana, ja kui ma õigesti nägin, võttis ta köögis oodates ka napsu.
Meteoroloogid olid nädalavahetuseks ennustanud Rootsi põhjaossa lumesadu ja libedaid teid, ent kui ma olin lauad lagedaks teinud ja kõik ära koristanud, paistis meil lõunas päike, ning selleks ajaks, kui ma oma majja läksin, olid pilved hajunud ning taevas hele, lootusrikas ja tähine.
Tuttav tuurijuht Krister Jonson oli mõni päev varem käinud restoranis koos tobeda Iiri bluusitrioga Blueshog, nad olid oma elu ja karjääri pühendanud üksnes John Mayalli muusika mängimisele, ei tea küll, milleks see hea võiks olla. Kolm habemikku nägid välja nagu aiapäkapikud, tuur viis neid esinema kohtadesse, millest ma eluski polnud kuulnud, muu hulgas ühte Klippani pitsarestorani.
Krister Jonson aitas mind, kui ma aasta tagasi tegelesin intensiivselt isikuga, keda meedias nimetati Piitsamõrvariks, ja ma organiseerisin talle võimaluse parkida tuuribuss ööseks Solvikeni sadamasse. Nii tema kui ka kolm iirlast magasid bussis, Jonsoni jutu järgi magavad iirlased meelsamini bussis kui voodis, aga ma ei tea, kas peaksin seda uskuma, mõnikord on mul tunne, et ta heidab minu üle nalja, ehkki tal puudub igasugune huumorisoon. Ma sain temalt Blueshogi CD „Hog the blues”, aga alles pärast seda, kui nad ära olid sõitnud, avastasin ma, et Krister Jonson oli mu külmkappi jätnud pealekauba kilekoti viie joint’iga.
Kõik olid koju läinud, niisiis istusin terrassile klaasi kalvadose ja ühe Jonsoni joint’iga. Panin selle põlema, hoidsin hinge võimalikult kaua kinni ja puhusin suitsu siis aeglaselt välja, toetasin selja toolikorjule ja lasin mõtted vabaks.
Kuna oli pühapäev, üllatasid mind kuskilt kostvad peohääled, aga see oli üsna kaugel, keegi naeris, laulis või karjus. Säärased kaugelt kostvad hääled võivad segadusse ajada ja olla moonutatud, karjumine võib kohati jätta mulje nii rõõmukisast kui hirmukarjetest. Kui kõrvu teritasin, kuulsin või aimasin ka tantsumuusika ühtlast tümakat, aga ma ei teadnud, et kuskil lähedal oleks mõni tantsuplats või et Loode-Skånes suvisel pühapäeval tantsuõhtuid korraldataks. Teisalt on paljugi sellist, mida ei tea, näiteks see, et iirlased magavad meelsamini bussis, oli minu jaoks uudis, kui Krister Jonson muidugi nalja ei teinud.
Mul on raske mõista rootslaste põlgust marihuaana suitsetamise vastu. Külalised olid päevade ja nädalate kaupa ettevalmistusi teinud ja oodanud viiekümnenda sünnipäevaga kaasnevat joomingut. Üheski juhtkirjas ega arvamusartiklis ei nuriseta kahjude üle, mida alkohol tekitab inimesele ja tema ümbruskonnale, küll aga kirjutatakse pidevalt, et esimene joint’imahv viib vältimatult heroiinini ja lõpeb surmaga mõnes Helsingöri avalikus tualettruumis, süstal veenis. Arvatavasti on põhjus lihtsalt selles, et üks uimasti on seaduslik ja valitsuse poolt sanktsioneeritud, teine aga mitte.
Heitsin voodisse ja uinusin üsna kiiresti, aga ilmselt hakkasin otsekohe und nägema, ja juba unes mõtlesin, et see on ebatavaliselt vägivaldne uni, pärast marihuaana suitsetamist ja kalvadost ei ole mu unenäod harilikult niisugused.
Aga „vägivaldne” ei olegi võib-olla õige sõna, see oli pigem kummaline ja arusaamatu, ehkki millal uni üldse arusaadav on? Sõitsin kuhugi, aga ma ei tea kuidas, kellega või kuhu, ent lõpuks seisin kindlalt paadis, see oli pikk mootorpaat, mis muutus hiljem kolmnurkseks parveks, kusjuures imelik oli see, et selle teravik oli tagapool, ja parv liikus seega kõrgete lainete vahel, lai külg ees, minu meelest oli see väga imelik, et mitte öelda võimatu.
Sõit läks üha kiiremaks, ma langetasin või heiskasin purje, see osa jäi veidi ebaselgeks, ma ei teadnud üldse, mida ma õigupoolest teen, ja üks mu parimaid sõpru, keda ma ära ei tundnud, kuid olin sada protsenti kindel, et see on üks minu parimatest sõpradest, seisis kalju peal ja karjus:
„Kurat, Svensson, sa pead mootori ära parandama, kas sa ei kuule, et see kopsib?”
Mootor? Ma ei teadnud isegi, et parvel on mootor, kas ma polnud äsja purje heisanud või maha võtnud? Kui ma ümber pöörasin, olid niihästi puri kui ka mast kadunud ja tekil oli mingisugune mootor, kui mõnda kokku löödud planku muidugi tekiks võib nimetada. Mootor vibreeris, mürises ja turtsus, võib-olla see tõesti kopsis.
„Paranda mootor ära!” hüüdis mu sõber ja mul polnud aimugi, kust ta oli välja ilmunud või kuhu ta kadus.
Mul olid jalas lühikesed püksid, mida ma polnud eluski näinud; mootor oli raske, mulle avaldas mõnevõrra muljet, et suutsin selle üles tõsta, seisin hetke tossavat, punaselt hõõguvat ja võib-olla kopsivat mootorit süles hoides, enne kui selle merre viskasin, nii et vesi lõi selle ümber kihisema, aga meri oli kadunud ja mootor purunes kaugel meie all vastu maad ja mul oli tunne, et mind imetakse läbi mingi pudruse aine, ärkasin võpatuse ja hullumeelselt peksleva südamega. See pudrune aine oli lõhnanud vanilli järele.
Mu pea oli uimane ja ma ei saanud aru, miks mootor nii kohutavalt kopsib.
Mootor … selle viskasin ma ju üle parda.
Olin ärkvel.
Kopsimine jätkus.
Uks.
Kopsiti uksele, taoti ukse pihta.
Tõusin voodist ja vaarusin, ainult üks silm lahti, ebakindlalt magamistoa akna juurde ning praotasin ribakardinaid.
Minu välisuksele koputas tüdruk.
Ta paistis mulle tuttav.
Eelmisel suvel oli tüdruk aeg-ajalt maja tagant metsast välja ilmunud, ta seisis ja vaatas, millega mina ning restoranipidaja