sjulgus
I
Kui 1945. aasta maikuus lõppes sõda Saksamaaga, ei saanud ma kohe koju. Pidin veel terve aasta sõdurileiba sööma ja sinelit kandma. Kõigepealt oli meil vaja talvel surma saanud sõjamehed maha matta. Meie töö tegi ebamugavaks erakordselt palav ilm. Põrmud lehkasid sedavõrd tugevasti, et tuli gaasimaski kanda, kui sängitasime neid mulla rüppe. Esmalt kaevasime neile sügava ja laia augu. Sidusime surnukehadele köie ümber ning vedasime nad hobustega ühishaua äärele ja kuhjasime nad auku.
Kui see töö sai tehtud, marssisime Kuramaalt orkestri saatel läbi Riia linna. Eestisse tulek kestis ligikaudu kakskümmend päeva. Lilled, mis rahvas andis meile igas linnas ja suures külas, muutsid meie meeleolu ülevaks. Iklas, Eesti piiril, oli lilledest suur auvärav tehtud. Me marssisime läbi ka Viluverest, kus tegime peatuse. Seetõttu avanes mul võimalus oma kodus, Kullilaane talus, mida kutsuti ka Kulli saunaks, ema tervitada. Veidi aega hiljem tuli temaga taas hüvasti jätta, sest korpus liikus edasi ja järgmine peatus oli alles Kõnnu männikus. Riviõppusi selle aasta jooksul, kui pidin veel sõdurisinelit kandma, mul teha ei tulnud. Peamiselt olin sõjavangide saatja, kui nad liikusid tööle Tallinna vabrikutesse ja sadamasse. Hommikul anti seitsekümmend viis vangi minu hoolde ja õhtul tuli nad laagrisse tagasi viia. Päeval pidin neid seal valvama. Selle tegevuse juures kulus koolis õpitud saksa keel hästi ära. Mõned sõnad olid mulle koolitundidest meelde jäänud ja nende abil sain vangidega suhelda. Algul võttis oma ametis kõhedaks küll see, et mis siis saab, kui mõni sakslane jookseb ära või läheb kaduma. Ent minu valvatavad pidasid ennast igati eeskirjade kohaselt üleval. Neil polnud ju tegelikult mõtet kuhugi minna, sest nad oleks kindlasti üles leitud ja sellele oleks järgnenud karistus.
1946. aasta veebruari lõpul saadeti mind neljamehelises grupis Kiltsi raudteejaama, kus pidime rongivagunitesse kahemeetrilisi kase- ja haavapakke laadima. Me olime seal üle kuu aja, aga tööd polnud meil selle aja jooksul rohkem kui üks päev, mil laadisime palke kümnesse vagunisse. Enam vaguneid polnud selleks ette nähtud.
Meil hakkas igav. Mida teha? Kiltsi jaama ligidal asus piiritusevabrik. Kanget kraami veeti suurtes vaatides raudteejaama ja pumbati käsitsi tsisternidesse. Igal hobuveokil oli üks suur vaat peal. Jälgisime seda tööd ja mõtlesime, kuidas meiegi saaksime piiritust.
Laadimine toimus järgmiselt. Kui üks mees pumpas kanget kraami tünnist tsisterni, siis sõitis teine tema kõrvale, võttis korgi oma vaadi pealt ära ja ootas, millal eelmine vaat saab tühjaks. Kui see juhtus, tõmbas vooliku oma tünni mulku. Aga vahepeal jooksis hulk kanget kraami maha. Meie pidasime aru, kuidas raisku minevat piiritust endale saada.
Me ei läinud maha voolavat väärt kraami päris avalikult endale noolima. Laenasime ühest talust õhukesest plekist piimajahutusnõu. Üks meie kaaslane lõikas sineli vasaku hõlma taskul põhja alt ära ja pani piimanõu selle hõlma alla. Ta võttis läbi põhjata tasku anuma sangast kinni. Teine meie kaaslane aitas käsipumbaga piiritust pumbata. Tema paarimees ootas, kuni vaat sai tühjaks, ja tõmbas vooliku sineli hõlma alla. Samal ajal lõi meie mees pumba teistpidi, et väärt kraam voolaks piimanõusse. Niimoodi olime piiritusevaadist pumpajal ja tsisterni laadijal abiks. Kahju ei teinud me kellelegi, sest võtsime ainult selle kange kraami, mis oleks nagunii maha voolanud.
Nüüd oli meil piiritust piisavalt ja napsitades küllaga ajaviidet. Rõõmsalt lõime aega surnuks ja see mööduski lennates. Kui meie töö Kiltsi jaamas lõppes, viisime nõu selle omanikule tagasi ja loomulikult mitte tühjana, vaid piiritusega täidetult.
1946. aasta 27. märtsil andis Nõukogude Liidu Ülemnõukogu Presiidium välja määruse, mille alusel mind demobiliseeriti ja arvati minu aastakäik reservi. Mulle anti kätte Suure Isamaasõja võidu medal ja kuna 1945. aasta juulikuus oli Eesti Rahvuskorpusele kaardiväe nimetus omistatud, siis anti ka mulle vastav rinnamärk.
Mind ei lastud ikka veel koju. Käisin kaks kuud Tallinnas tööl. Sellest ühe kuu töötasin mööblitöökojas, kus valmistasin mitu lihtsat kappi, lauda, tooli ja puuvoodit. Teisel kuul olin ametis naela- ja traadivabrikus, kus tegin aknaraame ja paigaldasin majadesse. Ma oleksin võinud ükskõik kummasse neist kohtadest tööle jäädagi. Mulle lubati korralik korter anda ja maksta head palka, ent mina tundsin siiski, et linnaelu ei meeldi mulle, ning igatsesin koju.
1946. aasta juuni alguses sain errulaskmise paberid, nelisada rubla ja viis meetrit ülikonnariiet. See oli mu palk nelja aasta ning üheteistkümne kuu eest, mis sõjaväes oldud ja sõditud.
Minul oli plaan asuda Kullilaane talus tööle, sest seal elas mu ema ja see koht oli mu sünnikodu. Ema pidas kaht lehma, mullikat, vasikat, hobust, siga ja lambaid. Seal oli kolmkümmend hektarit maad, põldu küll ainult paar hektarit, suuremalt osalt oli metsa ja raba. Ma oleksin saanud põldu veel lepiku alt juurde teha. Samuti uitas peas mõte, et lähen Tootsi briketivabrikusse leivaraha teenima, kus töötasin ka enne sõda. Mul oli haridust vähe, ainult viis klassi. Mulle tundus, et edasi õppida pole mõtet, sest mul oleks tulnud oma haridusteed algkooli kuuendast klassist jätkata ja täismehena see mulle ei sobinud. Mul mõlkus mõttes teha eelkõige füüsilist tööd, et keha saaks koormust. Sõjas olin küll kõhtu haavata saanud, aga haav oli hästi paranenud ega takistanud enam rasket kehalist tegevust.
Tegelikult läks aga kõik teisiti, kui mina olin plaaninud. Tahtsin pärast puhkust end Kaisma valda sisse registreerida. Vallavanem Edgar Liivik tundis mu edasiste plaanide vastu huvi.
Ta esitas mulle küsimuse: „Kuhu sa kavatsed tööle minna?”
Vastasin: „Tootsi briketivabrikusse.”
„Kas sa tead, et Viluvere vald, kus sa elad, on nüüd Kaisma valla külge liidetud?”
„Tean.”
„Sina oled maal kasvanud ja nüüd ka sõja läbi teinud. Hakka meie valla maaosakonna juhatajaks!”
„Ma pole selleks tööks küll ennast ette valmistanud.”
„Sa oled maapoiss ja sobid väga hästi maaosakonda juhtima. Ma olen kindel, et saad tööga hakkama. See töökoht on praegu täitmata. Hakka homsest tööle!”
„Kas nii äkki?” üllatusin. „Homsest ei sobi mulle kohe kindlasti mitte tööle asuda. Mõeldav on esimesest juulist.”
„Sobib. Kaubad koos!” oli vallavanem minuga päri.
Võibolla oli see uhkusesäde, et näe, Kullilaane Volli on niivõrd võimekas inimene, et talle pakutakse tähtsat ametit. Mine võta kinni, mis mõtte ajel otsustasin vaid sekundite jooksul selle koha vastu võtta.
Ma olin oma uue töökohaga igati rahul ja oleksin võinud seda üsna rahulikku ametit kaua aega pidada.
Kui olin vaid kuu aega vallamajas leivateenistuses olnud, läksin ennast komsomolialgorganisatsiooni taastama. Sain sõjas kaduma läinu asemele uue komsomolipileti.
Kaisma valla parteisekretäril Artur Siilingul oli juba teada, et ma olin 1941. aastal Viluvere valla komsomolialgorganisatsiooni sekretärina tegutsenud.
Ta tegi mulle pakkumise: „Tean sinu minevikku enne sõda. Hakka Kaisma valla komsomolisekretäriks. See on palgaline töökoht.”
„Sekretär on ju olemas,” olin imestunud.
„Selleks on praegu tõesti Ilmar Kukk, aga sina sobid sellesse ametisse temast paremini. Teeme erakorralised valimised. Mina soovitan sind ja sina saad uueks sekretäriks. Selles võid kindel olla,” rääkis Artur Siiling energiliselt.
„Kui suur on palk?” uurisin.
„Üheksasada rubla,” sain vastuseks.
„Seda on omajagu. Kui mõelda selle peale, et Viluveres tegutsesin tasuta, siis on see eriti ahvatlev ettepanek.”
„Kuidas otsustad?” käis Artur Siiling mulle peale.
„Kaalusin mõttes selle ameti plusse ja miinuseid. Jään kandideerimisega nõusse. Pealegi ütlesid, et valimised on formaalsed,” otsustasin minuti pärast.
„Nii see on. Võidus võid kindel olla,” ütles Artur Siiling meie jutuajamise lõpetuseks.
Valimistel saingi ühel häälel Kaisma valla komsomolisekretäriks. Olin üllatunud, et mind valiti nii üksmeelselt, kuigi seda oli loomulikult oodata.
Mulle oli see töö meeltmööda seepärast, et sain sellega eriliselt pingutamata hakkama, sest