>
ESIMENE OSA
Esimene peatükk
Vamplid on peaaegu läbi. Pehmeid, sügavpunaseid ja päikesesooje, mahlaplekiliste sõrmede vahel nii kergesti purunevaid marju noppides kuuleb Evie müüril pooleldi luuderohu varju peitunud musträsta hoiatavat tõk-tõk-häälitsust. Tõstab pilgu linnu poole ja jõuab ära näha, kuidas sähvatab must tiib ja välgatab kuldne nokk.
„Ma tean, et sa oled kohal,” ütleb ta linnule. „Nokid siin marju, jah?”
Ta poetab marjad veiniklaasi, kus on ees mõned lillherned, sirutab selga ja vaatab üle katuseharjade sadamasuudme poole, kus kaks tibatillukest paati näikse mere sätendaval sinisiidil liugu laskvat, loovides tujukate iilide otsinguil kord üht-, siis teistpidi. Aed vana Kaupmehemaja tagusel järsul nõlval kerkib terrassidena, seda ümbritsevad kõrged kivimüürid, aed on tugevate tuulte eest varjatud ja soe. Kõige kõrgemal tasasel maalapil seisavad paeplaatidele paigutatud valge sepisrauast laud ja neli tooli, pooleldi madala lavendliheki varjus − väike kindlakujuline ala akvarellilikult metsistunud lillede ja põõsastega aiaosa kohal.
Evie istub laua äärde, naeratab mõnust, sirutab käe välja, sõrmitseb lavendli pikki lillakassiniseid odasid ja hingab sisse nende lõhna. Tommyle meeldis siin laua taga istuda, lahtivõetud veinipudel ees, ja vaadata, kuidas laevukesed metsaga kaetud kaljude vahelt jõge mööda merele kulgevad. Omavahel olles kutsus Evie meest Tommyks. Thomas David Fortescue: TDF. Kulla poisu1. Tommy tädid teda ainult selle hellitusnimega hüüdsidki: kulla poisu. Kolm tädi kasvatasid ta isekeskis üles, kuna Tommy ema suri noorelt vähki ja isal oli perekonna veiniimpordiäri käigushoidmisega Londonis palju tööd. „Kas sel nädalavahetusel… õppeveerandil … koolivaheajal on minu kord kulla poisu eest hoolitseda?” Aja möödudes kolisid kaks tädi – üks neist lesk, teine elu lõpuni vallaline – Kaupmehemajja, et kulla poisu elu kulgeks võimalikult häirimatult, ja Tommy kasvas vastavalt loomupärastele eeldustele: rahulikuks, optimistlikuks, suuremeelseks. Eakaaslased kutsusid teda hüüdnimega TDF, mõned aga, meenutades südamesoojusega tädisid ja õnnelikke koolivaheaegu Dartmouthis, kasutasid tema puhul endiselt hüüdnime „kulla poisu”. Tommy ei pannud pahaks, tundis naljast rõõmu – ehkki tema naist mõnikord pahandas, kui asja tuli sõprusringi uutele liikmetele üle seletada. Naine kutsus abikaasat ikka Thomaseks. Marianne eelistas algusest peale Londonit Dartmouthile, ehkki Kaupmehemajja oli hea mugav külalisi kutsuda, olgu siis nädalalõpupeoks, regatiks või haruharva ka jõuludeks. Tänu tubade elegantsile, avaratele jõevaadetele, kuidagi eriliselt helendavale valgusele ja avarustundele sobis see maja pidulikeks puhkudeks lausa suurepäraselt.
Sedamööda, kuidas poeg Charlie kasvas, tekkis Marianne’ile üha rohkem tegevust, ta organiseeris seltskonnaelu ettevõtmisi, võõrustas sõpru. Üha sagedamini leidis Tommy end üksipäini Dartmouthi sõitmas.
Sel hilisel augustiõhtul terrassilaua ääres istudes mõtleb Evie temale: pikk kõhn mees, mustade juuste ja pruunide silmadega. Esimest korda juhtus Evie temaga kokku majaesisel maanteel, tulles elamuks ümber ehitatud paadikuuri juurest, mis tal oli plaanis ära osta, ja roninud alt rannast väga järskude astmetega trepist üles. Kõnniteele jõudnud, tõmbas ta hinge ja nägi meest üle tee asuvast elegantsest linnamajast välja astumas. Mees pani võtmed taskusse, pööras ringi, nägi Eviet seal seismas ja naeratas talle.
Peaaegu kakskümmend viis aastat hiljem hakkab Evie naerma: vaat millise suure ja omamoodi laastamistöö too naeratus kaasa tõi. Sõbralik, peaaegu lõbus naeratus, just nagu oleks mees ära tabanud, et Evie oli tohutult elevil. Mehe kerkinud kulmud ärgitasid elevuse põhjusest rääkima – ja nii Evie rääkiski.
„Näete,” viipas ta mehe teisele poole maanteed ning naaldus üle müüri ja osutas allapoole, sinna, kus jõepervel seisis otsekui jõe kohal tasakaalus väike, äsja elumajaks ümber ehitatud paadikuur, tulvil vee valgushelki ja päikesepaistet. „On ju ilus? Ma ostan ta ära!”
„Tohoh pärgel!” ütles mees innukalt nagu poiss – kulla poisu –, astudes tema rõõmutundesse joonelt sisse. „Veab! Meist saavad siis naabrid.”
„Kas te elate siin?” nookas Evie peaga üle tee Kaupmehemaja poole, mis avaldas talle sügavat muljet – ja enamgi veel, ühtäkki oli ta südant põksuma panevalt lootusrikas. Mees oli üsna kena.
„Peamiselt Londonis,” vastas mees kahetsevalt. „Dartmouthis käin nii tihti, kui vähegi võimalik. Mu naine tüdineb siin väga kiiresti ära ja purjetaja ta ei ole. Aga mulle purjetamine meeldib.”
Oh, pagan küll, mõtles Evie. Naine. Ah, olgu …
Ta avastas, et sammub koos mehega mäest alla Fairfax Place’i poole.
„Aga teie?” päris mees. „Linnas pole teid vist näha olnud? Olete kohalik?”
„Ei, ma pole kohalik,” vastas Evie. „Viimased viis aastat olen Totnesi lähedal ühte maja üürinud. Õpetasin Bristoli ülikoolis ajalugu. Minu meelisvaldkonnaks oli kodusõda. Ja siis hakkasin sellest raamatut kirjutama, ja …”
Ta ebales, soovimata rääkida liiga palju – sellest, kui menukaks osutusid raamatud, kuidas ta otsustas töölkäimisest loobuda ja kirjutamisele keskenduda –, ent mees silmitses teda nüüd veelgi terasemalt.
„Ega te pole ometi Evelyn Drake?”
Evie naeris tema põnevil jahmatust. „Olen jah. Aga ärge kellelegi öelge.”
„Aga mulle väga meeldivad teie sõjaraamatud,” ütles mees. „Ma olen need kõik läbi lugenud. Ja oli nagu kuulda, et tuleb ka teleseriaal?”
Evie noogutas, ühevõrra elevil ja kohmetunud. „Uskumatu vedamine. Ja nüüd pakkus üks Ameerika kirjastaja mulle kahe esimese raamatu peale lepingut, tänu sellele saangi nüüd endale majaostu lubada. Ausalt öelda on kogu aeg tunne, et äkki ma näen seda kõike ainult unes.”
Mees uuris teda tähelepanelikumalt. „Abikaasa?” küsis ta kergel toonil. Evie raputas pead. „Mõni eriti lähedane isik?” Taas pearaputus. „Niisiis ei astu ma kellelegi varba peale, kui pakun, et teen teile joogi välja?”
„Hea meelega, aga enne pean võtmed kinnisvaramaaklerile tagasi viima,” vastas Evie – ja nende lugu saigi alguse.
Evie kergitab veiniklaasi, mis on täis vampleid ja lillherneid, ja lausub mõttes mehe ja temaga koos oldud aastate tervituseks toosti: kümme aastat mehe armukesena ja kaksteist abikaasana, pärast seda, kui Tommy naine Marianne suri. Tookord jätkasid nad sel kombel, et elasid vaheldumisi Kaupmehemajas ja paadikuurist ümber ehitatud majas, aga kui kulla poisu Dartmouthi haiglas kaks päeva pärast aordi aneurüsmi suri, kolis Evie paadimajja tagasi ja üüris Kaupmehemaja sõpradele, kes parajasti kolisid ega olnud endale veel püsivat elupaika leidnud.
Nüüd asetab ta klaasi lauale ja vaatab üle terrassiviirgudega aia alla maja poole, kust ilmub nähtavale inimkuju. Üürilised on lahkunud ja praegu elab siin Ben, toibudes abielu hiljutisest purunemisest. Beni isa ja Tommy olid neljanda põlve nõod, Beniga kahasse joob Evie veini sellest lahtivõetud pudelist, mis laual seisab, ja just Ben on see mees, kes praegu läbi aia ülespoole sammub ja tema seltsi tuleb. Ben ja Charlie on nii sarnased, et võiksid olla vennad; kõhnad, pikka kasvu ja tumedapäised – just nagu Tommy. Evie armastab neid võrdselt.
Mida ma peaksin küll tegema? juurdleb ta – ja mitte esimest korda.
Ben jõuab aiast läbi ja tuleb tema seltsi, vaatab klaasi, kergitab kulme. „Veini jaoks pole just eriti palju ruumi.”
Evie raputab pead ja tõuseb. „Mulle ära rohkem vala, kullake. Kas tuled paadimajja õhtust sööma?”
„Täna õhtul mitte, mul on vaja üks töö ära lõpetada, aga aitäh.” Ben osutab vamplitele ja lillhernestele. „Tahad mingit tassi, kuhu nad panna?”
„Küll ma köögist läbi minnes leian midagi.”
Ben kummardub teda suudlema ning Evie astub ettevaatlikult mööda siksakilist astmerida alla ja läheb läbi aia kööki.
Kaupmehemaja polegi Eviele päriselt koduseks saanud. Isegi siis, kui ta elas siin koos Tommyga, tunnetas ta liigagi teravalt perekonnatraditsiooni ja tajus, et tema valdab seda vaid ajutiselt, tohtimata end siin eriti vabalt tunda või ülemäära rõõmutseda. Fortescued olid ikka elanud vaheldumisi Dartmouthis ja Londonis, ent kui tädid olid surnud ja Tommy Marianne’iga abielus, meenutas Kaupmehemaja üha vähem