Gregoire Delacourt

Tabamatu õnn


Скачать книгу

õnn

      Autos istunud neiule.

      Tema pärast lendasin Dumboni.

      „Ärge raputage mind, ma olen pilgeni pisaraid täis.”

Henri Calet „Karunahk”

      Oma ameti tõttu teadsin, et ühe elu hind jääb kolmekümne ja neljakümne tuhande euro vahele.

      Elu: emakakael on viimaks 10 sentimeetrit, hingamine kiire, sünd, veri, pisarad, rõõm, valu, esimene vannitamine, esimesed hambad, esimesed sammud; uued sõnad, kukkumine rattaga, hambaklambrid, teetanusehirm, naljad, nõod, puhkus, kassikarvaallergia, kapriisid, maiustused, kaaries, juba valed, silmanurgast piidlemine, naer, imestus, sarlakid, proportsioonidest väljas keha, mis kasvab kõveriti, kõrvad, mis on tükk aega liiga suured, häälemurre, erektsioon, sõbrad, tüdrukud, vistrikupintsetid, reetmised, tehtud heategu, soov muuta maailma, tappa idioodid, kõik idioodid, pohmell, raseerimisvaht, armuvalu, armastus, soov surra, koolilõpp, ülikool. Radiguet, the Stones, rokk, triklooretüleen, uudishimu, esimene töökoht, esimene töötasu, tähistamine sõpradega, kihlus, abiellumine, esimene petmine, uus armastus, armastusevajadus, õrnus, mida me esile kutsume, hetkelise õrnuse oopium, juba mälestused, aeg, mis möödub korraga kiiremini, plekk paremas kopsus, valu hommikuti urineerimisel, uued hellitused, nahk, naha tekstuur, kahtlane sünnimärk, värin, säästud, soojus, mida me otsime, plaanid edaspidiseks, kui nad on suured, kui me jääme taas kahekesi, reisid, sinised ookeanid, blood and sand hääldamatu nimega hotelli baaris, Mehhikos või mujal, naeratus, puhtad linad, puhtuselõhn, taaskohtumine, hästi jäik suguti, nagu kivist; elu.

      Kolmekümne ja neljakümne tuhande euro vahel, kui teist üle sõidetakse.

      Kakskümmend kuni kakskümmend viis tuhat, kui te olete laps.

      Pisut üle saja tuhande, kui te viibite lennukis, mis lömastab teid koos kahesaja kahekümne seitsme teise eluga.

      Kui palju maksab meie elu?

      Esimene osa

      VIISKÜMMEND TUHAT DOLLARIT

      Saates „Ekraani toimikud” räägiti Lindberghi juhtumist ja meie rääkisime sellest koolis. Ma olin siis üheksane. Meile jutustati röövimisest, kahekümne kuu vanusest beebist, lokkis, pontsakas, lunaraha nõudest: viiskümmend tuhat dollarit, suur varandus 1932. aastal. Peale selle hirm. Raha maksti ära, Charles Augustuse surnukeha leiti üles, tugev lagunemine oli alanud, tõsine koljuluumurd. Kurjategija püüti kinni, hukati elektritoolil, ja meie läksime sel päeval koolist ärevatena koju. Paljud meist läksid koju joostes; ka mina kõndisin hästi kiiresti, vaadates lakkamatult selja taha. Jõudsin koju, kahvatu, värisev ja higine; mu õed pilkasid mind: ta kukkus vette, ta kukkus vette, ohmakas. Nad olid saanud just viieaastaseks. Ema pidas mu olukorda haledaks, ta kustutas oma mentooliga sigareti, kiirustamata, omamoodi mõnuga. Viskusin ema embusse, ema taganes veidi. Ehk üllatusest. Meie peres ei õrnutsetud, ei hellitatud, lohutatud ega trööstitud. Meie peres püsisid tunded omal kohal: sisemuses. Kui mind röövitakse, pärisin neilt värisedes, kas sina ja isa annaksite siis oma raha ära? Kas te päästaksite mind? Nende silmad, kaks uskumatut muna, ühtäkki hiilgavad, läksid suureks ja siis ema naeratas ja kuna ta naeratas väga harva, siis muutus ta seeläbi veel ilusamaks. Ta lükkas käega eemale mu juuksesalgu. Mu otsaesine oli külm. Mu suu sinine.

      „Muidugi, Antoine,” sosistas ta. „Me annaksime sinu eest oma elu. Kogu oma elu.”

      Ma rahunesin maha.

      Mind ei röövitud kunagi. Niisiis ei andnud nad minu eest kunagi oma elu. Ja mind ei päästetud.

      KAHEKSAKÜMMEND EUROT

      Muljetavaldav, ütlen ma sulle. Internetist leitud. Alguses oli mul hirm nahas, paranoiline. Et äkki keegi filmib mind ja hakkab raha välja pressima. Või annab molli, võtab minult ära raha, kella, lööb sisse mu hambad. Kohutav hirm. Ja ometigi saan ma varsti neljakümneseks, nagu sina, Antoine, ma oskan, juba, lüüa, kui sa mõistad, mida ma öelda tahan. Aga see ei olnud võrreldav. Kui ma kohale jõudsin, oli mul kabuhirm. Digikood, kitsas sinakasroheline koridor. Toidulõhn, kella üheteistkümne ajal hommikul, märg trepp, nagu üliodavas filmis. See asus viiendal korrusel. Mu süda peksis. Tundsin, kuidas mu kolmekümne kaheksas eluaasta kiirelt saabub. Pean hakkama sporti tegema, kasvõi rattaga sõitma. Näib, et see on veresoontele hea. Mu süda pidi lõhkema. Kujutad sa ette Fabienne’i nägu mu laipa nähes. Mida kuradit ta siin tegi? Mida kuradit mu abikaasa siin tegi, kell üksteist päeval! Hoones, mille viiendal korrusel elab lits. Võtsin tempot vähemaks. Neljanda korruse trepimademel tõmbasin hinge. Tasakesi, nagu vana peni, kes puhkab kahe tennisepalli vahel, mille sa oled visanud kaugele, hästi kaugele, et teda narritada. Ma ei armasta koeri, nad haisevad, kui sajab. Pealegi jäävad nad kiiresti vanaks, koeral tekivad metastaasid, talle tuleb teha süst. Lühidalt. Viiendal korrusel on neli ust, ma ei tea, milline neist, aga üks neist on avatud, pigem poikvele jäetud. Astusin edasi, ettevaatlikult, hirm oli ikka valdav. Võib-olla mul ei tõusegi, mõtlesin endamisi. Naine oli ukse taga. Raisk, ta oli üliväike, ta ei sarnanenud kröömigi fotoga internetis. Ometigi oli tal ilus naeratus. See ei olnud isegi ühetoaline korter. Ainult üks tuba, peaaegu pime, üks madrats, ja oligi kõik. Arvuti, Kleenex. Andsin talle kaheksakümmend eurot, ta luges rahatähed üle ja, hopp, olid need tal käest kadunud. Ta tuli lähemale, avas mu püksiaugu. Joonelt. Vaatasin enda ümber. Mitte midagi. Ei mingit punast kaameravalgust. Mitte midagi. Ainult rõske viletsus. Tegelikult on puhas õnn, et Fabienne’ile ei meeldi selliseid asju teha. (Vaikus.) Sest mulle ei meeldi väga küsida, see on vulgaarne, minu meelest. Võta suhu. See ei ole just armastusavaldus. Oraalseks samuti mitte. Isegi juhul, kui see on naljakas, nagu suuseks. Jah, Antoine, „suuseks” on naljakas, aga ka see ei ole armastusavaldus. Ma armastan oma naist, ma ei taha talle roppusi öelda. Nii et see pisike tots oli selleks puhuks, minusse kinni kiilunud sõnade pärast. Et uputada oma julgusetus. Meie, mehed, oleme ummikus, sa tead seda hästi. Kaheksakümne euro eest sain põrguliku suhuvõtu ja ma ei haavanud Fabienne’i.

      FFF jõi ära viimase õllelonksu, ohkas oma imepisikest naudingut, asetas klaasi vaikselt lauale, ja vaatas siis mulle otsa. Ta kergitas kulme, tema silmad naeratasid ja ta tõusis.

      „Jäta, ma ise,” sõnasin, kui FFF käe taskusse pani.

      „Tänan, Antoine. Homseni.”

      Ma jäin üksinda.

      Panin uue suitsu ette, tõmbasin tugeva mahvi. Suits kõrvetas mu kõri, mu rinda; oivaline peapööritus. Teenindaja tuli lähemale, korjas ära meie tühjad õllekruusid. Ma tellisin veel ühe. Ma ei tahtnud koju minna, leida eest oma tühja elu. Tüdrukul oli ilus nägu, ilus suu ja kena keha. Ta oli minust ka poole noorem. Aga ma ei julgenud.

      VIIS FRANKI

      Mu vanemad tahtsid last, et olla hästi kiiresti perekond, see tähendab paar, kellele ei esitata küsimusi; laps looks teatud distantsi maailma ja nende vahele. Juba.

      Sünnitusmajast tulles läks ema kohe magamistuppa, kuhu ta sulgus, et suitsetada mentooliga sigarette ja lugeda Sagani. Ta keha võttis kiiresti tagasi kirjaniku õrna silueti, tänu oma kahekümnele eluaastale. Kui ta vahetevahel ka väljus, et osta mõned juurviljad, piimapulbrit, paki suitsu, ja kui temalt küsiti, kuidas käib lapse, see tähendab minu käsi, vastas ta, et väga hästi, ma arvan, väga hästi; ja tema naeratus võlus kõiki.

      Ma liikusin sünnitusmajast koju kahehobujõulisega. Mu isa sõitis ettevaatlikult, teadlik, ma oletan, transporditava haprusest: kolm kilo kaks grammi liha ja organeid, seitsekümmend viis sentiliitrit verd ja veel avatud, tuksuv lõge, mille üks hooletu liigutus oleks mingi vaevata purustanud. Ta pani meid maha maja ees, ise autoloksust välja astumata. Seega tema käed mind vägivaldsete juhuste eest teel autost magamistoa valgesse hälli ei kaitsnud. Ta laskis emal mind üksinda hälli viia, imetleda üksinda maailma kõige ilusamat titte, tunda üksinda minu ninas ära vanaema nina, minu suus esivanema suu. Ta jättis meid üksinda, ta ei võtnud naist oma embusse, ei tantsinud. Ta läks lihtsalt tagasi rohupoodi, kus ta oli selleks hetkeks töötanud juba üle aasta, omaniku, kellegi lesestunud, pärijateta härra Lapchini alluvuses. Too oli õnnega koos, et oli mu isa tööle võtnud, sest mu isa saatis korda imesid. Aknevaevustega teismelistele valmistas ta neljaprotsendilise bensoüülperoksiidi baasil tõhusaid kreeme; hullunud naistele mürke rottide, hiirte, ämblike, prussakate, tarakanide ja vahel masenduse vastu: