Veel meie maja lastest.
Mis Ellenisse puutus, siis sellest olen juba pajatanud. Ka naabermaja Vilma oli pai ja kohusetundlik tüdruk. Kord, kui mu isa-ema teatrisse läksid, jäeti mind just Vilma hoole alla koju. Pissisin püksi, ja Vilma olnud väga õnnetu:
„Ennuga juhtus väike õnnetus…” kurtnud ta süüdlaslikult mu tagasijõudnud vanematele.
Aga mitte kõik meie hoovi tüdrukud polnud head. Nähtavasti sadistikalduvustega Juta, paar aastat minust vanem tüdruk, meelitas mu kord oma korterisse ja kuulutas siis, et ega ma siit enam välja saagi – jäängi tema vangiks.
Hirmusin koledasti ära. Hakkasin armu paluma. Pakkusin Jutale kinke, lubasin tuua komme ja anda talle koguni kogu oma rahanatukese. Tema aga ainult itsitas.
„Mu vanemad sõitsid väga kauaks ära,” kuulutas ta. „Maale. Nii et su vangipõli saab pikk olema.”
Ja siis läks ta vannituppa ja tuli sealt välja poolpaljana pitsilises kombinees – küllap ema omas –, keerutas end eest- ja tagantpoolt.
„Kas ma meeldin oma ORJALE?” küsiti mult silmi välgutades. Ju see minu piinutamine talle lõbu pakkus, kuigi ta ise oli alles plikaeas. Vast kaks paistetusetaolist kühmu rindade kohal ennustas tulevast naisinimest. Mina olin ju lausa laps, nii öelda sugupooletus vanuses. Aga lustis ta mu pisaraid nähes kõvasti. Ilmselt oli asi VÕIMUS. Ta vajas allujat, alandatut. Tulevane, küllap mitte just hella loomuga naine, oli tollest Jutast kujunemas.
Kui ma kõik võimalused koju saada läbi olin proovinud ja lõpuks koguni alandlikult põlvili ta ette laskusin (see meeldis talle), anti mulle lõpuks siiski armu. Ja üsna ootamatutel tingimustel – pidin talle mõne hea raamatu lugeda tooma. Nii et välja ma lõpuks sain. (Küllap ta teadis, et nagunii jõuab mõni ta vanemaist varsti koju.) Loomulikult pidin vaikimisvande andma.
Ja eks ma toonudki Jutale pooltosinat raamatut, nende seas ka ema mulle ju kindlail eemärkidel lugeda soovitatud „Väikese lord Fauntleroy”. Neist raamatuist ei näinud ma hiljem enam ühtegi.
Mis puutub minu lugemisoskusse, siis sain selle kunstiga toime juba neljaselt; viieselt aga lugesin kõike üsna valimatult ja päris naudinguga. Õppisin „ameti” (vanaema keelepruuk) selgeks ei tea isegi kuidas. Isa luges mõnikord õhtuti emale lehest uudiseid ette, mina kiikasin üle ta õla. Sellest ju siis aitas.
Siinkohal aga rõhutan, et varane lugemisoskus pole mingi kes teab mis väärtus omaette. Üks minu tuttavaist, praegu okeanoloogiadoktor, tabati alles kolmanda klassi teisel veerandil lugemist teesklevana – tal oli raamat valepidi käes… Muidu oli tegu läbiviiemehega. Kuidas niisugune asi võimalik oli? Lihtsalt. Ta palus koolist tulles kõik õppida antu endale vanaemal kahel korral ette lugeda. Ja kõik oligi peas!
Õhtul voodis enne und mõtlesin Juta juures juhtunule tükk aega. Leidsin, et muidugi, vangipõlve ma kartsin, aga üks imelik tunne oli veel lisandunud ja liigutas nagu seinapraost välja pugenud putukas oma tundlaid – uskumatu küll, kuid juhtunus oli midagi, mida ma omal moel nagu nautinud olin. Tüdruku julm käitumine oli mind kuidagi lummanud. Ja kas on ikka päris kindel, et ma vangipõlve päris südamest uskusin? Kas ma sain uskuda? Vast mängisin miskipärast – aga miks ometi? – kaasa.
Midagi umbes sellist – kurjuse omapärast veetlust – on oma „Pihtimustes” kirjeldanud entsüklopedist Rousseau. Ta tunnistab (oma ajastu kohta päris ootamatu julgus), et tema noor, ilus, pikkade väljakutsuvalt punaseks lakitud küüntega õpetajanna löönud teda tihtipeale joonlauaga karistuseks valusasti vastu sõrmeotsi, poissi samal ajal pilguga teravalt fikseerides. Rousseau tunnistab, et ta kartis, kuid nagu ka ootas oma saatust; ju sai ta sellest midagi rahulduse taolist. Kas mingi masohhismi-alge on peidus minuski? Masohhismi puhtal kujul pole ma endas hiljem oluliselt märganud, kuid mingit seletamatut dualismi olen tunnetanud küll. Mitte malbed, vaid mõõduka sadismi-iduga naised on mind vahete-vahel seletamatul kombel, mõistusele arusaamatult, sootulukestena lummanud. Mitte mentaalselt, pigem vatupidi, just loomalik-seksuaalselt. Asi on teatud varjundeis, vast koguni ehk arhetüüpsetes – jahimehes-tapjas, kes meeste alateadvuses senini võib edasi elada.
Jah, nii et oli siiski ka vähemalt üks salakuri tüdruk meie hoovis Väike-Ameerika tänaval.
ENN UMBES 7-AASTASENA
+ Pisut ka poistest. Pean mõningase arusaamatuse ja häbiga tunnistama, et niinimetatud pahad poisid meeldisid mulle enamgi kui kukupaid. Juba mainitud Viktor Urva nimeline poiss käis sügiseti õunaraksus, tegi alailma kõikvõimalikke üleannetusi, igal võimalusel ta valetas, natuke vist ka varastas ja näitas viisakatele härradele – nagu näiteks härra Birnbaumile – selja tagant keelt.
Jah, aga ma ei saanud midagi parata: too üleannetu vembupoiss Viktor meeldis mulle siiski miskipärast enam kui pugejalik Harri, kes oli ontlik ja püüdlik, teretas kõiki, ning millal tahes ma talle nende korterisse ka külla läksin, vitsutas alati „stuuvitud” porgandeid süüa. Mida mina jälestasin.
Kord lõi see minu ulakate-poiste-eelistus päris inetul kombel välja. Muide kiputi mind üldse natuke kiusama ja proovile panema (ju vist kadedusest, et me natuke jõukamad olime – rikkusest ei saanud küll rääkida – ja seda eriti minu isa noorust arvestades ).
Kilkasin kord õues uhkesti, et, näe, meie isa ostis telefoni! Number on 42-40. Nii et võite mulle helistada!
Kiitlemist, mis seda päriselt polnudki, sattus pealt kuulama ema, ja ta kutsus mu pikemata tuppa.
„Niisuguste asjadega vaesemate ees ei hoobelda. Sa võid nende „hingele haiget” teha (ema lemmikväljend). Ema kaldus üldse mõnel puhul sentimentalismi, hakkab mulle nüüd, aastaid hiljem, tunduma.
„Hästi kasvatatud poisid ei ole kiidukuked! Uhkustamine näitab taktitunde ja südamehariduse puudumist. Pea, Enn, see igavesti meeles!” anti mulle juhtnööriks. Aga iga poiss tahab ju ikka natuke hoobelda ka…
Tean täitsa kindlalt, et ma tõesti väljendasin õues vaid oma lihtrõõmu ega tahtnud kellegi hingele haiget teha.
Ühel korral seisis toosama Viktor, käed uhkesti puusas, meie maju lahutava plangu kõrval, mille lahtisest lauast ta muide ainukesena – poiss oli painduv nagu uss – läbi poetud sai. Viktor ütles mulle – ju niisama naljaviluks –, et ega ma teda kiviga, mida parajasti näppude vahel veeretasin, visata küll julge. Mul polnud viskamiseks mingit põhjustki; julge ja ulakas Viktor, nagu juba ülalpool öeldud, meeldis mulle kõigest hoolimata oma pealehakkamise ja riukalise loomu poolest teistest poistest enamgi.
„Ei sa julge ühtigi! Memmekas oled!” arvas Viktor.
Loomulikult ma Viktorit ei visanud. Kui aga sama väljakutset, isegi samade sõnadega, kordas muidu arg Harri, too „stuuvitud” porgandite kugistaja, siis eneselegi aru andmata põrutasin talle paraja tuvimunasuuruse kiviga vastu vahtimist… Mis ta’s õrritab?! Kuigi ma vaevalt endalt küsisin, miks ma teda viskan ning mis hiljem saab. See oli reflektoorne tegu.
Ning tabasin ma Harry Rüütalu nina, mis kohe veritsema hakkas. Ega midagi hullu juhtunud: kriimuke ninaotsas oli talle minu mõnitamise eest just paras karistus. Aga Harri õde Vilma – seesama, kes oli väga õnnetu, et ma isa-ema teatriskäigu ajal tema valvel olles püksi pissisin – tammus õhtul meie korteri ukse ees jalalt jalale ja kandis mu emale ilmselt käsu korras ette:
„Sihuke lugu juhtus, et teie Enn viskas meie Harrile kiviga pähe…” Kähku lisas ta minu kaitseks, et ega see suur õnnetus olnud ja ju vist Harri ise kiusas Ennu ka. Näe – Vilma kaitses mind…
Sain sellest hoolimata vanemate käest rängasti võtta.
+ Seni pole ma sõnakestki poetanud meie korterist.
Selle üsna suure köögi laes oli aken. Seinu katsid kõrged, väljanikerdatud lõvipeadega tumedast puust kapid. Mul oli kapilõvidega, kelle ilme muutus nagu minu tujudega kooskõlas, koguni oma suhe: oskasid teised olla kurvad või rõõmsad. Ainult sel korral, kui mind üks teatud stimuleeritud oksehoog tabas, vahtisid nad mind halvustava ükskõikusega.