ARO
PATRICIA SPADARO on tunnustatud kirjanik. Ta on ka paljude populaarsete vaimse kasvamise ja praktilise vaimsuse teemaliste raamatute kaasautor. Tema raamatuid on tõlgitud kahekümnesse keelde ja need on saadaval üle kogu maailma. Patricia nõustab inimesi ka kirjastamise alal ja ta on aidanud edukatel autoritel kirjastada ja turustada oma töid. Ta elab koos oma abikaasaga Bozemanis Montanas.
Külasta tema veebilehte HowtoHonorYourself.com
Nendele ida ja lääne tarkadele,
kes on mulle õpetanud, et suurim kingitus,
mida teistele anda saan, olen ma ise.
Esimene osa:
Austa omaenda südamevajadusi
Kuigi meid kutsutakse endast üha enam andma ja andma ikka vaid rõõmsal meelel, siiski viibutab elu meile sõrme ja näitab, et tasakaalustatud andmise kunsti tuleb õppida. Meil pole kohustust anda üksnes teistele, vaid anda ka iseenesele – ja mõista, et meiegi oleme saajana väärt. Meil on kohustus austada teisi ja austada iseend. Mis selle keeruliseks muudab? Me oleme sügaval enda sees omaks võtnud teistele andmise kiivas müüdid, mis hoiavad meid kinni vildakate eluvaadete haardes. See on sama hea kui proovida hullusärgis köiel kõndida, milles meil puudub võimalus oma köiel püsimist siit ja sealt kohendada, et säilitada tasakaal. Meie dilemmast on olemas väljapääs, teekond müütidest iseennast jaatava maagiani. See algab sealt, kus algab kogu elutarkus – paradokside ukselävelt.
1 | VASTURÄÄKIVUSTE MÄNG
Kas ma räägin enesele vastu?
Väga hea, las ma siis räägin enesele vastu,
(ma olen suur ja minus on palju inimesi).
Elu on harva tasakaalustatud võrdus. Printsiibis ja praktikas on elu täis vasturääkivusi – paradokse. Paradoks on tasakaalustav akt kahe pinge vahel, mis sõbralikult võistlevad meie aja, energia ja meie tähelepanu pärast, püüdes meeleheitlikult meid veenda, et peaksime valima neist vaid ühe.
Me oleme dilemmadega silmitsi iga päev. Kas peaksime veetma rohkem aega koos perega või pühenduma rohkem karjäärile? Kas peaksime rohkem eksperimenteerima ja võtma riske või tegema kõike nii, nagu on alati tehtud? Kas meie lapsed vajavad rohkem vabadust või kontrolli? Kas peaksime kolima eemale oma lapsepõlvekodust või jääma elama nende lähedusse, kes on meile armsad? Kas on parem teha koostööd või võistelda? Juhtida või olla mentoriks? Teha asju üksi või saada kelleltki tuge? Olla lahke või tõmmata piire? Jääda vait või võidelda vastu?
Iidsete traditsioonide kohaselt pole pinged mitte ainult loomulik elu osa – need ongi elu. Dünaamiline pinge vastandite vahel on just see, mis sünnitab ja säilitab igavesti muutuvad ja igavesti arenevad universumi elemendid. Vastandite ühtsus ja läbikäimine on sümboliseeritud keerduvas must-valges Tai Chi ringis – näitlikustades universaalset paaristoimimise printsiipi, et ilma ühe osata ei saa teine eksisteerida.
Mõlemaid pildi osi on tarvis selleks, et osadest tekiks tervik. Meil on vaja nii ööd kui päeva, mehelikkust ja naiselikkust, liikumist ja vaikust, paremat ajupoolt ja vasakut ajupoolt, detaile ja üldpilti, fookust ja paindlikkust. Ilma dünaamilise koosluseta nende võimsate paaride vahel tekib vaid stagnatsioon, allakäimine ja lõpuks surm.
Mis on paradoks? Iga paradoks hõlmab kaht elementi, tõde ja printsiipi või vaatenurka, mis näivad vastuolulised, kuid on mõlemad siiski tõesed. „On olemas parimad ajad ja halvimad ajad”, „kõik head liidrid on teenijad”, „mida rohkem õpid, seda rohkem mõistad, et sa midagi ei tea” – need kõik on paradoksid. Suur osa elu müsteeriumist ja tähendusest, elu komöödiast ja tragöödiast baseerub paradoksidel. Kõige tulihingelisemad võitlejad on teadlased (kes ikka veel püüavad lahendada füüsika paradokse), koomikud (kellele makstakse selle eest, et nad näitavad meile kätte elu vasturääkivused) ja müstikud, kes usuvad, et me võime osa saada vaimsest maailmast samal ajal, kui tegutseme veel füüsilises maailmas – suurim paradoks kõikidest olemasolevaist.
Ida ja lääne targad räägivad sageli, kuidas end paradoksidest tabatuna tunda. Nad kirjeldavad seda viisil, mis kutsub meid ületama omaenese kitsarinnalisuse piire. Nad ütlevad meile, et elu võistlevad pinged ei ole üksteisele vasturääkivad, vaid on teineteist täiendavad, need ei ole üksteist välistavad, vaid on teineteist hõlmavad. Elu, nagu nad ütlevad, ei koosne mitte sellest või teistest, vaid on selles ja teises.
Paradoks on põimitud nagu kuldniit läbi maailma erinevate vaimsete traditsioonide. Püha Franciscus näiteks viitas paradoksile, kui ta ütles, et ainult andes muutume me saajaks, … ja et ainult surres sünnime me igavesele elule. Buddha rääkis oma õpilastele, et sanghasse (vaimsesse kogukonda) varjumine on vältimatu nende vaimse kasvu jaoks, kuid samal ajal andis ta ka ridade vahelt mõista: „Ärge otsige pelgupaika mitte kusagilt mujalt kui iseendast.” Lao-Zi, Hiina õpetlane ja taoismi rajaja, õpetas: „Olla tühi tähendab olla täis… Omada vähe tähendab oma vara üle valitsemist” ja Jeesus hoiatas: „Olge targad kui maod, kuid süütud nagu tuvid.”
Kas kõik need suured õpetajad olid lihtsalt segaduses? Kas keegi tegi vea nende sõnu tõlgendades? Üldsegi mitte. Kõik kirjutised, mis käsitlevad tarkade inimeste elusid, on läbi imbunud paradoksidest. Üks peamisi õppetunde, mida nemad on tulnud meile tooma, on teadmine, et me ei saa oma elus põgeneda vastandite pinge eest, sest isegi universum toimib samamoodi. Sufismi müstik Rumi võttis selle mõtte kokku, kui ta ütles, et Jumal õpetab vastandite kaudu ja et lendamiseks on vaja kahte, mitte ühte tiiba.
Paradoksid on olemas ja nad jäävad. Me ei saa nende eest ära joosta, kuid neid omaks võttes võivad nad saada osaks meist. Reaalsuses on ilmselged vastandid ühe ja sama mündi kaks erinevat poolt, mis on mõeldud eksisteerima omavahelises harmoonias.
Paradokside põhialus pole isikuline. Vahet ei ole, millisest taustast me tuleme või millist traditsiooni me oleme hakanud omaks võtma, me seisame paradoksidega pidevalt silmitsi. Meie ülesanne, nagu ütlevad targad, on õppida lendama elu rütmides nii, nagu universumgi pakub meile elamiseks esmalt ühe poole ja toob siis teise poole paradoksist meie elu ekraanile õigel ajal ja õiges kohas. Just nõnda, nagu üks valgustatu kunagi ütles: „Õnnistatud on paindlikud, sest nemad ei paindu vormist välja.”
Mis juhtub, kui me ei taju paradoksi mõlemat poolust? Selle asemel, et luua läbimurdeid, loome hoopis läbikukkumisi. Kui keeldume austamast oma füüsilisi vajadusi, ei suuda meie keha normaalselt funktsioneerida ja saadab meid haiglavoodisse nii, et lõpuks oleme me ikka sunnitud teda kuulama. Ja teisest küljest, kui me suuname kogu oma tähelepanu vaid materiaalsetele vajadustele, toitmata seejuures oma hinge, hakkab meie hing valutama ja me võime langeda depressiooni ilma isegi aru saamata, miks. Lühidalt, kui me oleme tasakaalust väljas, siis hakkame peagi kiiva kiskuma. Justkui leiaksime end kiigel, millega saab vaid üles-alla kiikuda, ja meie kiikumiskaaslane on äkki jooksu pistnud ning meie kiigepool järsult alla potsatanud. Me kukume kiigega koos äkitsi vastu maad, sest teisel pool pole enam midagi, mis aitaks meie poole taas üles.
Ma usun, et suurim stressitekitaja on meie võimetus ära tunda, et osaleme paradokside mängus. Sageli hoiavad meid kinni paradoksi ühe või teise poole peal müüdid, mida meile on õpetatud, sest oleme need mugavalt omaks võtnud. Me isegi ei taju enam, et need on müüdid, kuna me oleme neid õppinud automaatselt aktsepteerima kui tõdesid. Niisugused müüdid põhinevad oletustel, kuidas meie meelest maailm töötab ja sarnaselt hullusärkidele ei võimalda need müüdid meil ringi pöörata ja näha võrduse teist poolt. Nad panevad meid uskuma, et meil pole muid võimalusi.
Kui me läheme tasakaalust välja, saadab elu meile sõnumitoojad – olukordade, inimeste ja sündmuste näol – et aidata meil taas tasakaalu tagasi saada. Loomulikult on inimloomuses soov joosta teise suunda, isegi „tappa”